James Black — Nobeli laureaat, propranolooli ja tsimetidiini leiutaja
Sir James Black — šoti farmakoloog ja Nobeli laureaat, propranolooli ja tsimetidiini leiutaja; tema ravimid muutsid südame- ja maohaiguste ravi ajalugu.
Sir James Whyte Black, OM, FRS, FRSE, FRCP (14. juuni 1924 - 22. märts 2010) oli šoti arst ja farmakoloog. Black alustas Glasgow ülikooli füsioloogiaosakonnas. Seal olles hakkas teda huvitama, kuidas adrenaliin mõjutab inimese südant. Ta läks 1958. aastal tööle ICI Pharmaceuticals'ile. ICI-s töötades lõi ta propranolooli. Propranolool on beetablokaator, mida kasutatakse südamehaiguste raviks. Black lõi ka tsimetidiini. See on ravim, mida kasutatakse maohaavandite raviks. Nende ravimite loomise eest pälvis ta 1988. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiinipreemia.
Teaduslik lähenemine ja tähtsus
James Black oli üks esimesi teadlasi, kes mõtles ravimiarendusele sihipärase, loogilise lähenemisena: keskenduda spetsiifilistele retseptoritele ja nende rollile organismis. Tema töö pani aluse sellele, mida nimetatakse sageli rational drug design ehk ratsionaalseks ravimite väljatöötamiseks. Selle asemel, et juhuslikult ühendeid testida, kasutas Black olemasolevat füsioloogilist teadmist selleks, et kavandada molekule, mis blokeeriksid kindlaid retseptoreid ja seeläbi muutaksid haigusprotsesse.
Propranolool ja beetablokaatorite tähendus
- Propranolool oli esimeste laialdaselt kasutusele võetud beetablokaatorite seas. Beetablokaatorid blokeerivad keha adrenergilisi beetaretseptoreid, vähendades südame löögisagedust ja kontraktsioonijõudu, mis aitab kontrollida rütmihäireid, stenokardiat (rinnavalu) ja kõrget vererõhku.
- Propranolool muutis kardioloogiat — see vähendas ägedate südameprobleemide riske, parandas elukvaliteeti ja aitas vähendada suremust teatud südamehaiguste puhul.
Tsimetidiin ja maohappe tootmise pärssimine
- Tsimetidiin töötati välja H2-retseptori antagonistina. See ravim blokeerib histamiini mõju maos paiknevatele parietaalsüste rakkudele, vähendades maohappe sekretsiooni ja võimaldades haavanditel paraneda.
- Tsimetidiini kasutuselevõtt vähendas vajadust invasiivsete kirurgiliste sekkumiste järele maohaavandite ravis ning parandas paljude patsientide elukvaliteeti.
Nobeli preemia ja pärand
1988. aastal anti Nobeli füsioloogia- või meditsiinipreemia James W. Blackile tema töö eest ravimite kavandamisel ja retseptorite sihtimisel. Samal aastal jagasid preemia ka Gertrude B. Elion ja George H. Hitchings, kelle töö oli samuti tähtis ravimite arenduses. Blacki töö mõjutas sügavalt nii kliinilist praktikat kui ka ravimitööstuse uurimissuundi — tema lähenemine aitas suunata edaspidist ravimiarendust ning innustas uusi põlvkondi farmakolooge ja farmaatsiateadlasi.
Karjäär ja mõju
Black töötas nii akadeemias kui ka ravimifirmades, kombineerides teaduslikku põhiteadmisi praktilise ravimiarendusega. Pärast tööd ICI-s jätkas ta tööd farmaatsiatööstuses ja naasis ka akadeemiasse, kus juhendas ning inspireeris paljusid noori teadlasi. Tema töö on jätnud püsiva jälje tänapäeva meditsiinile — beetablokaatorid ja H2-blokaatorid on vaid kaks näidet ravimite klassidest, mis on päästnud ja parandanud lugematute inimeste elu.
Tunnustused
Lisaks Nobeli preemiale pälvis Black mitmeid auastmeid ja autasusid (tema nimetuses on märgitud mitmeid lühendeid nagu OM, FRS, FRSE, FRCP), mis peegeldavad tema laialdast tunnustust nii Suurbritannias kui rahvusvaheliselt.
Varane elu ja haridus
Black sündis Uddingstonis, Lanarkshire'is. Ta oli baptistliku perekonna viiest pojast neljas. Tema isa oli kaevandusinsener. Ta kasvas üles Fife'is. Black käis Cowdenbeathi Beathi keskkoolis. 15-aastaselt võitis ta stipendiumi St Andrewsi ülikooli. St Andrewsis õppis ta meditsiini. Ta lõpetas ülikooli 1946. aastal.
Pärast ülikooli lõpetamist asus ta tööle University College'i füsioloogia osakonda dotsendi assistendina. Hiljem asus ta tööle Malaya Ülikooli õppejõuna. Black oli otsustanud arstikarjääri vastu, sest ta oli vastu sellele, mida ta tajus tollal patsientide ebatsensuurseks kohtlemiseks.
Karjäär
Pärast ülikooli lõpetamist asus Black kolmeks aastaks Singapuris õpetajaks. Ta kolis 1950. aastal Londonisse. Hiljem, 1950. aastal, naasis ta Šotimaale. Ta asus tööle Glasgow ülikooli (veterinaariakool). Seal hakkas teda huvitama, kuidas adrenaliin mõjutab inimese südant. Peamiselt huvitas teda see, kuidas see mõjutab angiiniaga inimesi. Ta leidis, et adrenaliini mõju ei aidanud. Ta liitus 1958. aastal ICI Pharmaceuticals'iga. Ta töötas selles ettevõttes kuni 1964. aastani. Selle aja jooksul lõi ta propranolooli, millest sai maailma enimmüüdud ravim. ICI-s töötades töötas Black välja uue uurimisviisi. Enne seda loodi ravimimolekule ja seejärel katsetati, kuidas neid molekule saaks ravimina kasutada. Black otsustas valida meditsiinilise kasutuse ja seejärel proovida luua molekule selle ravimi jaoks. Propranolooli avastamist peeti suurimaks avastuseks südamehaiguste ravis pärast digitalise avastamist.
Samal ajal püüdis Black leida ravi maohaavanditele. ICI ei soovinud seda teha, nii et Black lõpetas 1964. aastal oma töö nende heaks. Ta liitus ettevõtetega Smith, Kline ja French. Ta töötas neis üheksa aastat kuni 1973. aastani. Seal töötas Black välja oma teise peamise ravimi, tsimetidiini. Seda müüdi esmakordselt 1975. aastal kaubamärgi Tagamet all. Tagamet edestas peagi propranolooli ja sai maailma enim müüdud retseptiravimiks.
Blackist sai 1973. aastal Londoni ülikooli kolledži farmakoloogia osakonna juhataja. Ta lõi uue meditsiinikeemia bakalaureuseõppe kursuse. Tal oli palju probleeme, kui ta üritas saada raha teadusuuringuteks, nii et ta loobus. Ta läks 1978. aastal tööle Wellcome Research Laboratories'i. Seal töötas ta kuni 1984. aastani. Seejärel sai Blackist Londoni King's College'i meditsiinikooli Rayne'i instituudi analüütilise farmakoloogia professor. Ta jäi sinna kuni 1992. aastani. Ta lõi 1988. aastal James Blacki fondi, mille rahastas Johnson ja Johnson. Ta töötas koos 25 teadlasega narkootikumide uurimisel. Nende uuringute hulka kuulusid gastriini inhibiitorid, mis võivad peatada mõned maovähid.
Black aitas suurendada teaduslikke ja kliinilisi alusteadmisi kardioloogias. Tema loodud propranolooli peetakse üheks kõige olulisemaks panuseks 20. sajandi kliinilisse meditsiini ja farmakoloogiasse. Propranolool on aidanud miljoneid inimesi.
Autasud ja auhinnad
Mustast sai 10. veebruaril 1981. aastal rüütlirüütli staatus meditsiiniliste teadusuuringute eest. Ta sai selle au kuninganna Elizabeth II-lt Buckinghami palees. 26. mail 2000 nimetas kuninganna ta teenetemärgi liikmeks.
1976. aastal valiti ta Kuningliku Seltsi liikmeks. Samal aastal anti talle Laskeri auhind. Aastal 1979 anti talle Artois-Baillet Latouri tervishoiupreemia. Aastal 1982 anti Blackile Wolfi meditsiinipreemia. Koos Gertrude B. Elioni ja George H. Hitchingsiga sai ta 1988. aastal Nobeli meditsiinipreemia oma töö eest ravimite väljatöötamise alal. 1994. aastal sai ta Kuningliku Meditsiiniühingu Ellison-Cliffe'i medali.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Sir James Whyte Black?
V: Sir James Whyte Black oli šoti arst ja farmakoloog.
K: Millest huvitus Sir James Whyte Black Glasgow ülikooli füsioloogiaosakonnas töötades?
V: Sir James Whyte Black hakkas Glasgow ülikooli füsioloogiaosakonnas töötades huvituma sellest, kuidas adrenaliin mõjutab inimese südant.
K: Mida lõi Sir James Whyte Black ICI Pharmaceuticals'is töötades?
V: Sir James Whyte Black lõi ICI Pharmaceuticals'is töötades propranolooli ja tsimetidiini.
K: Milleks kasutatakse propranolooli?
V: Propranolool on beetablokaator, mida kasutatakse südamehaiguste raviks.
K: Milleks kasutatakse tsimetidiini?
V: Tsimetidiin on ravim, mida kasutatakse maohaavandite raviks.
K: Millal anti Sir James Whyte Blackile Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind?
V: Sir James Whyte Black sai Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna 1988. aastal propranolooli ja tsimetidiini loomise eest.
K: Milliseid autasusid sai Sir James Whyte Black oma eluajal?
V: Sir James Whyte Blacki autasustati teenetemärgi, Kuningliku Seltsi, Edinburghi Kuningliku Seltsi ja Kuningliku Arstide Kolledži teenetemärgiga.
Otsige