Farmakoloogia
Farmakoloogia uurib, kuidas ravimid ja muud asjad mõjutavad elusorganisme ja muudavad nende toimimist. Farmakoloogiat võib määratleda ka kui uuringut selle kohta, kuidas ravimid tegelikult toimivad.
Farmakoloogia ei ole täpselt sama, mis farmaatsia, ja farmakoloog ei ole täpselt sama, mis farmatseut. Farmakoloog on teadlane, kes uurib, kuidas ravimid tegelikult toimivad, ja töötab tavaliselt teaduslaboris. Farmatseut on tervishoiuteenuse osutaja, kes töötab tavaliselt apteegis. Siiski on nende kahe valdkonna vahel üsna palju kattuvust. Apteekrit võib pidada farmakoloogi üheks tüübiks. Koolis käies läbivad farmatseudid palju farmakoloogiat käsitlevaid kursusi.
Sõna päritolu
Kui midagi saab kasutada ravimina, nimetatakse seda ravimiks. Farmakoloogia hõlmab seda, kuidas ravimid valmistatakse, kuidas nad mõjutavad elusorganismi, millised võivad olla nende kahjulikud mõjud, kuidas neid saab kasutada ravimina ja kas neid saab kasutada haiguste ennetamiseks. Inimest, kes töötab farmakoloogia uurimisega, nimetatakse farmakoloogiks. Farmakoloogid töötavad meeskonnas koos biokeemikute, geneetikute, mikrobioloogide, toksikoloogide ja farmatseutidega, et teha kliinilisi katseid ravimite toimimiseks.
Farmakoloogia kasutamine
Ravimite väljatöötamine on meditsiini jaoks väga oluline, kuid sellel on ka tugev majanduslik ja poliitiline kasu. Inimeste kaitsmiseks ja kuritarvitamise vältimiseks püüavad mõned riigid kontrollida, kuidas ravimeid valmistatakse, müüakse ja manustatakse.
Teaduslik taust
Kemikaalide uurimiseks peab inimene teadma palju selle kohta, mis mõjub, kui seda alla võtta (organismi viia). Kuna üha rohkem inimesi teab rakubioloogiast ja biokeemiast, on muutunud ka farmakoloogia valdkond. Nüüd on võimalik konstrueerida kemikaale, mis teevad konkreetseid asju.
Kemikaalil võivad olla erinevad omadused. Farmakokineetika kirjeldab, millist mõju avaldab kemikaal organismile, ja farmakodünaamika kirjeldab kemikaali mõju organismile (soovitud või toksiline).
Kui farmakoloog räägib kemikaali farmakokineetilistest omadustest, huvitab teda neli asja: ADME.
- Imendumine - kuidas ravim imendub (naha, soolestiku, suu kaudu)?
- Levik - Kuidas levib see organismis?
- Metabolism - Kas ravim on kehas keemiliselt muundatud ja milliseks. Kas need uued ained on aktiivsed? Kas need võivad olla toksilised?
- Eritumine - kuidas organism vabaneb kemikaalist (sapi, uriini, hingeõhu, naha kaudu)?
Ravimil on väidetavalt kitsas või lai terapeutiline indeks. See kirjeldab soovitud toime ja toksilise toime suhet. Kitsa terapeutilise indeksiga (lähedase) ravim teeb seda, mida inimesed tahavad, ainult siis, kui manustatud kogus on piisav, et organismile ohtu seada. Laia terapeutilise indeksiga (üle viie) ravim teeb seda, mida inimesed tahavad, kuid ei pruugi organismi ohustada. Kitsa marginaaliga ravimeid on raskem doseerida ja inimesele anda ning need võivad nõuda ravimiravimite jälgimist (näited on varfariin, mõned epilepsiavastased ravimid, aminoglükosiid-antibiootikumid). Enamikul vähivastastel ravimitel on kitsas terapeutiline varu; toksilisi kõrvaltoimeid esineb peaaegu alati annustes, mis on vajalikud kasvajate hävitamiseks.
Narkootikumid kui ravimid
Ravimid, mida antakse inimestele selleks, et aidata neid ravida haigusest või vähendada sümptomeid, on sageli litsentseeritud. Need võib jagada kolme rühma: käsimüügiravimid, kus igaüks võib ravimit poest osta; retseptiravimid, kus arst peab ütlema, et inimene võib ravimit võtta; ja mõnes riigis apteegiravimid, kus ravimit võib müüa ainult registreeritud apteek. Enamik käsimüügiravimeid ei tee inimesele haiget, kui ta võtab veidi rohkem, kui on ette nähtud. Ravimeid toodavad sageli ravimifirmad ja need on sageli patenteeritud. Ravimeid, mis ei ole patenteeritud, nimetatakse geneerilisteks ravimiteks.
