Uriin (kusi) – definitsioon, koostis, funktsioonid ja värvus

Uriin on keha poolt neerudes tekkiv vedelik. See ladustatakse põies ja väljub inimkehast uretra kaudu — uretra on toru, mis viib põiest urethral meatusesse (meatus on avaus kehas), mis asub peenise (mehed) või vulva (naised) tipus. Uriinimise kaudu vabaneb keha soovimatutest või ebavajalikest ainetest veres. Uriin on vedelik, millesse need ained satuvad. Pärast seda, kui veri on kehas ringelnud, on selle koostis muutunud: mõned veres olevad ained on rakkudesse või koesse imendunud ning teised ained on kehast verre sattunud. Samuti pannakse verre aineid toidust ja ainevahetusest. Maks eemaldab paljud toksiinid ning lisab vereringesse teisi vajalikke aineid (nt aminohapped, valgud, hormoonid). Seejärel eemaldavad neerud liigsed vee ja laguproduktid (näiteks uurea, soolad), pannes need uriini. Pärast maksa ja neerude tööd omab veri õiget koostist organismi toimimiseks.

Kuidas uriin tekib

Neerudes filtreeritakse verest esmalt läbi neerukehakeste (glomerulite) plasma – nii eraldub esmane uriin. Seejärel läbivad filtraat ja transpordiprotsessid neerutubulites mitmesugused tagasiimendumise ja sekretsiooni etapid: suur osa veest ja vajalikke ioone (nt naatrium, kaalium, glükoos) imendub tagasi verre, samas sekreteeritakse teisi jääkaineid ja liigseid ioone uriini. Lõpp-produktina moodustub sekundaarne (lõplik) uriin, mis liigub kusejuha kaudu põide.

Koostis

Uriin koosneb peamiselt veest (tavaliselt ligikaudu 90–95%) ja lahustunud ainetest. Peamised komponendid on:

• mineraalsoolad ja elektrolüüdid (nt naatrium, kaalium, kloriid);
• lämmastikurestelised jääkained, eelkõige karbamiid (uurea), mis tekib peamiselt maksas ammoniaagi muundamisel – ammoniaak on organismile väga mürgine, uurea on oluliselt vähem toksiline);
• muud orgaanilised ühendid: kreatiniin, urikhape, aminohapped;
• väljutatud ravimid ja nende metaboliidid (narkootikumid jm);
• väikeses koguses valku, rakke, baktereid (terve inimese uriin on üldjuhul mikroobivaba, kuid steriilsus sõltub ümbritsevatest tingimustest).

Tavalises uriinis moodustab uurea vaid osa lahustunud ainetest (sageli märgatav protsent kogu kuivainest). Koostis võib varieeruda sõltuvalt toitumisest, joomisest, ravimitest, haigustest ja muudest teguritest.

Värvus, lõhn ja konsentratsioon

Uriini värvus on tavaliselt värvitu kuni helekollane. Kollane värvus tuleneb urobiliinidest, mis tekivad hemoglobiini (punase värvi andva aine) lagundamisel. Värvuse tugevus sõltub uriini kontsentratsioonist:

• helekollane kuni peaaegu läbipaistev — tüüpiline piisava vedeliku tarbimise korral;
• sügavam kollane või õllekollane — suurem kontsentratsioon (dehüdratsioon);
• punakas või roosakas — võib viidata verele uriinis (hematuuria) või teatud toitude (nt peet) või ravimite tarbimisele;
• pruun või teekarva — võib olla märk väga kontsentreeritud uriinist, maksakahjustusest või teatud ravimite mõjust;
• sinakas või roheline — harvaesinev, võib olla seotud mõnede ravimite, värvainete või bakteritega.

Lõhn võib samuti varieeruda: vahest on uriin iseloomulikult lõhnav (nt kõrge kontsentratsiooni, teatud toitude või ravimite tõttu). Magus lõhn võib viidata suhkruhaigusele (glükoos uriinis), mädanikuhõng infektsioonipõhise segunemise korral.

Maht ja füüsikalised omadused

Tervislikul täiskasvanul on päevane uriinitekke hulk tavaliselt umbes 0,8–2,5 liitrit, sõltuvalt vedeliku tarbimisest, kliimast, füüsilisest koormusest ja muust. Uriini pH tavaliselt on happeline kuni kergelt aluseline (ligikaudu 4,5–8,0) ning spetsiifiline raskus (tihedus) peegeldab kontsentratsiooni.

Uriini funktsioonid ja organismi kaitse

Uriini peamised ülesanded on:

1. Lisavesi
2. Täiendavad elektrolüüdid (soolad)
3. Karbamiid (enamasti ei ole organismile vaja)
4. Narkootikumid
5. Toksiinid (mürgid organismis)( Pange tähele, et enamik toksiine eemaldatakse maksa sapiga, mis kannab toksiinid väljaheitesse. Paljudes uriini kirjeldustes öeldakse, et mõned toksiinid eemaldatakse uriiniga, kuid ei öelda, millised toksiinid need on).

Lisaks jääkainete eemaldamisele aitab normaalne uriinieritus hoida veres veetasakaalu, elektrolüütide tasakaalu ja veresuhkru kontrolli. Uriin on ka korduv diagnostiline vahend, mille abil saab tuvastada haigusseisundeid (nt kuseteede infektsioonid, neerufunktsiooni häired, diabeet).

Uriinianalüüs ja tervisenäitajad

Uriini laboratoorne uurimine (uriinianalüüs) hõlmab tavaliselt järgmisi komponente: värvus, läbipaistvus, pH, spetsiifiline raskus, valk, glükoos, ketoonid, bilirubiin, urobilinogeen, nitritid, leukotsüüdid ja vere olemasolu. Samuti võidakse teha mikrobioloogiline külv, et tuvastada infektsiooni põhjustaja. Mõned levinud leidud ja nende võimalik tähendus:

• valgud uriinis — võib viidata neerukahjustusele;
• glükoos uriinis — sageli märk kõrgest veresuhkrust/diabeedist;
• vere uriinis — võib olla tingitud traumast, neerukivist, infektsioonist või muudest patoloogiatest;
• nitritid ja leukotsüütid — võivad viidata bakteriaalsele kuseteede infektsioonile.

Millal pöörduda arsti poole

Pöörduge arsti poole, kui uriin on püsivalt ebatavalise värvi (nt punakas või pruuni tooniga), kui tekib tugevalt lõhnav või vahune uriin, kui on valulikkus või põletustunne urineerimisel, sageli esinev urineerimisvajadus, palavik või kui märkate vere olemasolu. Need sümptomid võivad viidata infektsioonile, neeru- või sapiteede probleemidele või muudele haigustele ning vajavad arstlikku hindamist.

Mõned slängisõnad uriini kohta on "piss" ja "piss". Oluline on meeles pidada, et sellised väljendid on mitteametlikud ja võivad olla vulgaarsed sõltuvalt kontekstist.

Küsimused ja vastused

K: Mis on uriin?

K: Millised ained eemaldatakse verest ja pannakse uriini?

K: Mis annab uriinile kollase värvi?

K: Kui palju vett toodab inimene, kui ta on dehüdreeritud?

K: Kui palju vett toodab inimene, kui ta joob palju vett?

K: Milliseid slängisõnu uriini kohta on olemas?

Otsing