Madrigaal – definitsioon, ajalugu ja tähtsamad heliloojad
Madrigaal: renessansi ja baroki ilmalik lauluvorm — definitsioon, areng 16.–17. sajandil, kuulsad heliloojad, sõnamaalimine ja tähtsamad teosed. Avasta ajalugu ja näited.
Madrigaal on mitmehäälselt esitatav ilmalik lauluvorm, mida tavaliselt laulab väike ansambel. Madrigaalid olid eriti populaarsed 16. ja 17. sajandil, olles üleminekuks renessansimuusika lõpust baroki alguse poole. Vorm tekkis Itaalias ja levis kiiresti ka Inglismaale ning Prantsusmaale. Madrigaalide tekstid olid enamasti ilmalikud (mitte-religioossed) — teematena esinesid armastus, loodus, karjased ja muinasjutulised või satiirilised kujundid.
Ajaloost ja levikust
Madrigali eelkäijateks olid mitmed laulutüübid, mida Itaalia heliloojad tundsid, näiteks frottola, motett ja prantsuse šansoon. Varased madrigaalid olid sageli 2‑ või 3‑häälsete kooslustena, hiljem laienes repertuaar 4–5‑häälseteks teosteks ning mõnikord ka suuremateks ansambliteks. Hääled võidi esitada üksikute lauljate poolt või mitmehäälselt; mõnikord kasutasid esitajad taustaks instrumente, ent tavapärane oli a cappella esitlus.
Trükimeedia ja piirkondlikud kogumikud aitasid madrigali levikut. Näiteks 1533. aastal kogus Philippe Verdelot Veneetsias ja avaldas raamatu "Primo libro di Madrigali", mis tõstis vormi tuntust. Jacob Arcadelt avaldas mitu olulist köidet, mis mõjutasid madrigali arengut. Inglismaal tõi suure populaarsuse 1588. aastal välja antud kogumik Musica Transalpina, mille toimetas Nicholas Yonge — see sisaldas itaalia madrigale ingliskeelsete tekstidega ja käivitas Inglise madrigalihooaja.
Iseloomustus ja stiil
Madrigaalide tunnused olid järgmised:
- Sõnamaalimine (word-painting) — muusika peegeldas teksti tähendust: sõna "naeratus" sai rõõmsa rütmi ja kõrgema melodiahääle; "ohkama" võis muusikas kujuneda pikenenud noodiks ja pausiks. Selline väljendus viis madrigali tugeva tekstilise ja muusikalise sidususe suunas.
- Teksti rõhutamine — lauljate fraasid ja dünaamika järgnesid sageli teksti loogikale, et sõnum oleks kuulajale selge ja emotsioonid edasi antud.
- Kõlav rikkus — renessansiharmoonia ja häälesseadistus võimaldas mitmekihilisi polyfoonilisi lahendusi; mõnel heliloojal (nt Carlo Gesualdo) esineb ka julge kromatika ja dissonantsus, mis ette valmistas teed baroki väljendusrikkusele.
- Struktuur — paljudel madrigalidel on salm ja korduv refrään; populaarsetes inglise madrigalides esinesid sageli lõbusad vaheosad, kus lauldi vaid silpe nagu "fa la la la".
Esitamine ja instrumentatsioon
Madrigaale lauldi nii professionaalsete ansamblite kui ka amatööride ringis — kodustes laulupidudes (musica privata) ja avalikel üritustel. Esitustsenaariumid võisid olla paindlikud: a cappella ansambel, lauljad tugevama bassi või liidriümbrisega ning mõnikord instrumentaalne basso continuo (hilisemates näidetes) või réplica-meloodiaid mängivad pillid. Trükkide ja partituuride levik võimaldas ansamblitel harjutada ja esitada samu teoseid eri paikades.
Olulised heliloojad
Itaalias on madrigalide arengus tähtsal kohal järgmised autorid: Giovanni da Palestrina, Luca Marenzio, Jacob Arcadelt, Adrian Willaert, Cipriano de Rore, Carlo Gesualdo, Giaches de Wert ja Claudio Monteverdi. Monteverdi on oluline ka seetõttu, et tema teosed illustreerivad üleminekut renessanssist baroki ja teise praktika (seconda pratica) ekspressiivsema liini poole.
Inglismaal olid tuntud madrigalistid: William Byrd, Thomas Morley, John Wilbye, Thomas Weelkes, John Dowland, Orlando Gibbons ja Thomas Tomkins.
Franco‑flaami koolist tulevad autorid nagu Orlando di Lasso ja Josquin des Prez mõjutasid renessansi häälesehitust ja polüfooniat. Hispaanlastest on mainimist väärt Tomás Luis de Victoria ning Mateo Flecha, kelle töödes kohtab iseloomulikku hispaania värvingut.
Madrigali pärand
Madrigaal kujunes oma ajastu tähtsaimaks ilmalikuks kunstmuusika vormiks ja avaldas suurt mõju hilisemale häälemuusikale. Selle kaudu arenesid tekstimuusika suhe, ekspressiivsed väljendusvõtted ja ansambliline mitmehäälsus, mille jooni kasutati edasi barokis ja hiljem. Tänapäeval uuritakse madrigale nii muusikaloos kui ka esituskontspektides, ning palju renessansi‑ ja varabaroki madrigale jõuab professionaalsete ansamblite repertuaari ja salvestustesse.
Neid teoseid võib kuulda nii ajalooliselt informeeritud esitustena (period instruments / a cappella) kui ka uuendatud arranžeeringutena — madrigaalide rõhutatud tekstiline kujundus ja meloodiline leidlikkus teevad neist jätkuvalt köitva osa vokaaalsest repertuaarist.
Madrigalide esitamine
Renessansiajal esitati madrigale kas meelelahutusena tähtsatel pidustustel või lõõgastavaks meelelahutuseks harrastajate rühmade poolt oma kodudes, sest madrigal oli ilmalik lauluviis.
Tänapäeval laulavad madrigale sageli keskkoolide või kolledžite madrigalikoorid, sageli õhtusöögijärgse meelelahutusena. Mõnikord kannavad lauljad renessansiaegseid kostüüme.
Küsimused ja vastused
K: Mis on madrigal?
V: Madrigal on eriline laul, mida laulab väike grupp inimesi. See oli populaarne 16. ja 17. sajandil renessansimuusika ja baroki alguse ajal. Sõnad räägivad alati ilmalikest (mitte-religioossetest) asjadest, näiteks armastusest.
K: Kust pärineb madrigaal?
V: Madrigaalid said alguse Itaaliast ja muutusid lühikest aega väga populaarseks nii Inglismaal kui ka Prantsusmaal.
K: Mitu häält kasutati madrigalide kirjutamisel?
V: Algselt kirjutati madrigale 2- või 3-häälselt, kuid hiljem kirjutati neid 4- või 5-häälselt. Need hääled võisid olla üksikhääled (üks inimene igale häälele) või mitu inimest, kes laulsid koos. Mõnikord mängisid ridu ka pillid, kuid tavaliselt lauldi neid ilma saatjata.
K: Millal hakkasid itaalia heliloojad kirjutama madrigale?
V: 1533. aastal kogus ja avaldas Philippe Verdelot "Primo libro di Madrigali" (Esimene Madrigaalide raamat), mis tegi need väga populaarseks. Seejärel avaldas Jacob Arcadelt mitu köidet, mis aitasid seda muusikavormi edasi arendada.
K: Millal oli madrigalide populaarsuse tippaeg Itaalias?
V: Madrigaalide populaarsuse tippaeg Itaalias oli ajavahemikus 1550-1630. Inglismaal oli see ajavahemikus 1588-1620.
K: Mis pani inimesi madrigale nii väga armastama?
V: Inimestele meeldisid need, sest need olid lõbusad; heliloojad kasutasid sageli sõnamaalingute tehnikat, mille puhul muusika kõlas nagu see, mida lauldi, näiteks kiired noodid koos "naeratusega" või pikad noodid koos "ohkega". Samuti olid neis värsid ja refräänid, mis lõppesid sageli "fa la la la la la". Lõpuks sisaldasid need tavaliselt lugusid armunud karjastest ja karjapoegadest, mis lisas nende võlu.
Küsimus: Kes on mõned olulised madrigalide heliloojad eri riikidest?
V: Mõned olulised heliloojad Itaaliast on Giovanni da Palestrina, Luca Marenzio, Jacques Arcadelt, Adrian Willaert, Cipriano de Rore, Carlo Gesualdo, Giaches de Wert ja Claudio Monteverdi; William Byrd, Thomas Morley John Wilbye ,Thomas Weelkes ,John Dowland ,Orlando Gibbons ja Thomas Tomkins Inglismaalt; Orlando di Lasso ,Josquin des Prez Prantsusmaalt; Tomás Luis de Victoria ,Mateo Flecha Hispaaniast.
Otsige