Frottola – XV sajandi Itaalia ilmalik laul ja madrigali eelkäija

Frottola (mitmuses: frottole) oli 15. sajandi lõpus ja 16. sajandi alguses Itaalias kõige populaarsem ilmalik (mitte-religioosne) laul. See oli eelkõige kohtadele ja hertsogkondadele omane populaarne žanr, mida esitati nii ametiisikute ringis kui ka õukondlikel pidustustel ja seltskondlikel koosviibimistel.

Muusikaline iseloom ja vorm

Frottole iseloomustasid lihtsus ja selgus. Need olid kontrapunktiliste massiivsete koostiste vastand: mitte polüfoonilised, vaid enamasti homofonilised palad, kus laulu ülemises hääles kõlas peamine meloodia ja teised hääled tekitasid kaasaegseid akorde, mis saatsid meloodiat. Tekstilaulmine oli sageli silbitud ja rõhutatult sõnakeskne (sõnade arusaadavus tähtis), rütmikas ning stroofiline. Vormid olid lihtsad, sageli korduvate refräänide ja strofide järgi ülesehitatud; mõnikord kasutati ka bar-formi (AAB) või lihtsat verse–refrään struktuuri.

Esituspraktika ja instrumentatsioon

Frottole'd esitati tihti väikeste laulurühmadega—kolme või nelja häälena—ning neid võis ette kanda nii täiesti vokalselt kui ka koos instrumentaalse saatjaga. Nagu kirjutatud tekstis: “Neid laulsid sageli väikesed laulurühmad. Need ei olnud kontrapunktilised, vaid nende ülemises osas oli meloodia, samal ajal kui teised lauljad laulsid akorde, mis saatsid meloodiat. Mõnikord võis neid laulda ka üks soolohääl koos laulu saatel.”

Instrumentatsioon oli paindlik: sageli kaasati liudi või muu kitarri‑laadse noodiga pilli, samuti väikseid keelpille ja puupuhkpille, eriti siis, kui laulmine toimus mitteametlikes tingimustes. Frottole oli mõeldud nii professionaalsete muusikute kui ka harrastuslauljate jaoks.

Tekst ja teema

Tekstid olid itaaliakeelsed (rahvalikud, tavaliselt ladina keelest eemale hoiduvad), teemadeks armastus, irooniline või naljatlev satiir, igapäevased olukorrad ja mõnikord ka moraaliloostused. Tekstid olid sageli lüürilised ja kergesti meelde jäävad, mis aitas žanril levida rahvaviisina.

Tuntud heliloojad ja näited

Bartolomeo Tromboncino oli üks kuulsamaid frottola‑heliloojaid; tema teosed levitasid žanri populaarsust. Samuti oli olulisi autoreid, nagu Marchetto Cara, kes kirjutas palju frottola’d sarnaseid laule ja töötas aktiivselt 16. sajandi alguse Itaalia õukondades. Ka suur helilooja Josquin kirjutas frottole, kuigi ta ei nimetanud neid nii. Näiteks on tuntud üks neist nimega El Grillo ("Sirkk"), milles lauljad püüavad kõlada nagu sirkli sirevimine rohu sees. Sellised elavad ja kujundlikud lood näitavad frottola rõõmsamat ja mängulisemat külge.

Levik ja trükiväljaanded

Frottola populaarsusele aitas kaasa muusikateoste trükkimise laienemine ja trükikodade aktiivsus eriti Põhja‑Itaalias. Trükised võimaldasid lauludel levida laiemalt kui varem ja andsid žanrile püsivama kirjaliku allika, mis omakorda mõjutas hilisemat arenguastet—madrigali tekkimist.

Üleminek madrigalile

Umbes 1530. aasta paiku arenes frottola edasi ja andis aluse keerukamale ja väljenduslikumale rannale, mida tunneme nüüd madrigalina. Madrigal kasvas üha polüfoonilisemaks ning pööras suuremat tähelepanu tekstide tekstiilisele väljendusele ja emotsionaalsele kuvandile; see muutus kunstilisemaks ja sageli keerulisemaks kui frottola, mis jäi lihtsama ja avalikumale maitsele suunatud žanriks.

Pärand

Frottola on oluline samm ilmaliku renessanssmuusika ajaloos: selle lihtsus, meloodilisus ja rahvalähedus mõjutasid hilisemat ilmalikku laulumängu Euroopas. Kuigi frottola ise ajapikku asendus peenemate ja ekspressiivsemate vormidega nagu madrigal, jäi selle mõju kuuldavaks läbi mitmete heliloojate tööde ja trükiste, mis dokumenteerisid selle laialdast populaarsust 15.–16. sajandi piirkmel.

Peamised tunnused: homofoonia, stroofilisus, lihtsad harmooniad, itaaliakeelsed tekstid, meelelahutuslikud teemad.
Tüüpiline koosseis: 3–4 häält (vokaalselt) või soolo koos instrumentaalse saatjaga (liut jt.).
Mõju: madrigali ja varase ilmaliku renessanssmuusika areng.

Küsimused ja vastused

K: Mis on frottola?

V: Frottola on kõige populaarsem ilmalik laul Itaalias 15. sajandi lõpus ja 16. sajandi alguses.

K: Kuidas lauldi frottolat?

V: Frottole't laulsid sageli väikesed laulurühmad. Mõnikord võis neid laulda ka üks soolohääl koos lauto saatel.

K: Kas frottole oli kontrapunktiline?

V: Ei, need ei olnud kontrapunktilised, vaid neil oli ülemises osas meloodia, samal ajal kui teised lauljad laulsid akorde, mis saatsid meloodiat.

K: Kes oli kõige kuulsam frottole'i helilooja?

V: Kõige kuulsam frottole'i helilooja oli Bartolomeo Tromboncino.

K: Kas Josquin komponeeris frottole'i?

V: Jah, Josquin komponeeris ka frottole, kuigi ta ei nimetanud neid nii.

K: Kas te oskate tuua näite frottole'i kohta?

V: "El Grillo" (Särik) on tuntud frottola, milles lauljad püüavad kõlada nagu säriku siristamine rohu sees.

K: Milleks kujunes frottola?

V: Umbes 1530. aasta paiku arenes frottola madrigaliks.