Kontrapunkt: muusikateooria, liigid ja näited (kaanon, polüfoonia)
Kontrapunkt: põhjalik juhend muusikateooriast — kontrapunkti põhimõtted, liigid, kaanonid ja polüfoonia praktiliste näidetega.
Kontrapunkt on muusika komponeerimise kunst, kus kombineeritakse erinevaid osi (hääli) nii, et need kõlaksid üheskoos harmooniliselt ja loogiliselt. Selliselt komponeeritud muusikat nimetatakse kontrapunktiliseks. Kontrapunkt rõhutab iga osa iseseisvust: iga hääl kannab meloodilist väärtust ja suhtleb teiste häältega häälematerjali, rütmi ja harmoonia kaudu.
Kui klaveril mängitakse pala "Twinkle, twinkle little star" ja seejärel lisatakse mõned akordid, on see harmoonia, mitte kontrapunkt. Kui selle asemel mängitakse "Twinkle, twinkle little star" ja samal ajal kõlab teine, iseseisev meloodia, siis loetakse seda kontrapunktiks — kaks sõltumatut häält kõlavad samaaegselt, moodustades vastastikuse suhtluse.
Teistsugune mängimisviis oleks alustada meloodiat parema käega. Siis, teises takti (meetri), kui paremal käel kõlab viies noot, hakkab vasak käsi mängima sama meloodiat oktaavi võrra madalamal. See toimib mõnda aega hästi, kuid teatud kohas (nt sõna "Up" juures parema käe osas) võivad tekkida ebasoovitavad kõlaskombinatsioonid ehk dissonantsid, mis kõlavad ebapuhasena või pingeliselt. Sellistel juhtudel tuleb vasaku käega teha muudatusi, et saavutada meeldivam või sobivam tasakaal. Sellist kindla arvu osadega (antud juhul kaks) kirjutamise viisi nimetatakse kontrapunktiliseks muusikaks.
Selles näites jäljendas vasak käsi alguses paremat kätt. Seda nimetatakse jäljendamiseks ehk imitatsiooniks. Kui teine osa oleks jätkanud algset meloodiat imiteerides kogu teose vältel, oleks see olnud kaanon. Aga "Twinkle, twinkle" ei tööta hästi kaanonina. Üks kuulus kaanon on Thomas Talliselt. Kaanonit, mida saab korduvalt alustada, nimetatakse vooruks. Kõik see kuulub kontrapunkti laiale valdkonda.
Kontrapunkt ja polüfoonia
Mitusada aastat tagasi arendasid heliloojad välja meetodid, kuidas kirjutada mitme iseseisva hääle süsteemi — sageli võeti üks põhimeloodia ehk Cantus Firmus ja lisati sellele üks või mitu uut häält. Mida rohkem oli osi, seda keerulisem oli kõigi häältevaheline sobitamine. Selliselt kirjutatud mitmehäälset muusikat nimetatakse polüfooniliseks muusikaks. Polüfooniat kasutati renessansiajal laialdaselt kirikumuusikas. Suurim polüfoonia meister oli Giovanni da Palestrina (1525–1594). Tänapäevalgi õpivad kompositsioonikunsti üliõpilased Palestrina eeskujul kontrapunkti ja polüfooniapõhimõtteid.
Kontrapunkti liigid (species)
Traditsiooniline kontrapunktiõpetus jagab kirjutamise viisid liikideks (species), mida populariseeris Johann Joseph Fux oma õpetustes (Gradus ad Parnassum). Peamised liigid on:
- Esimene liik — üks noot ühe noodi vastu (note-against-note): mõlemad hääled liiguvad sama rütmiga.
- Teine liik — kaks nooti ühe noodi vastu (duo contra uno): üks hääl liigub kahekordse rütmiga.
- Kolmas liik — neli nooti ühe noodi vastu (seda nimetatakse ka kiiremaks meloodiaks ühe aeglase osa vastu).
- Neljas liik — sünkopatsioonide ja ülekaalude kasutus; rõhutatud ja nõrgad löögid võivad sisaldada erilaadset rütmilist suhestumist.
- Viies liik — vaba kontrapunkt, mille puhul kombineeritakse eelnevaid liike ja kasutatakse keerukamaid võtteid, sealhulgas dissonantide sihipärast sidumist.
Need liigid õpetavad samm-sammult, kuidas käsitleda konsonantse ja dissonantse heli koosmõju ning kuidas vältida ridade vahelisi vigu nagu paralleelsed kvindid ja oktavid.
Reeglid ja põhimõtted
Kontrapunktil on mitmeid reegleid, mis aitavad säilitada häälte sõltumatust ja selguse:
- Selleks, et kombinatsioon kõlaks tugevana, kasutatakse tugevate löökide juures eelkõige täiuslikke intervallid (unison, oktaav, puhas kvint) ja ebatäiuslikke intervallid (terts, sekst) sobitatakse delikaatsemalt.
- Vältida tuleks paralleelseid (parallel) kvinte ja oktave, sest need vähendavad häälte iseseisvust.
- Dissonantsid on lubatud, kuid neid peab käsitlema vastavalt: kui dissonant tekib, siis see tavaliselt lahendub konsonantsiks — tüüpilised viisid on läbikäigu- (passing tone), naaber- (neighbor tone) ja suspense (lahenemis) funktsioonid.
- Hääleliikumine peab olema loogiline: kombineerida sammuliikumist ja hüppeid nii, et tulemuseks on sujuv meloodia igas osas.
- Kontrapunkt võib olla imiteeriv (kaanon, fuga) või vaba, kuid oluline on, et iga hääl säilitaks meloodilise väärtuse.
Tehnilised võtted: inversioon, retrograd, augmentatsioon
Kontrapunkt võimaldab mitmesuguseid manipuleerimisi olemasoleva materjaliga:
- Inversioon — pööratakse meloodia üles-alla (st ülemised intervallid muutuvad alumisteks ja vastupidi); kui harmoonia on kirjutatud nii, et osad saab ümber vahetada, nimetatakse seda inverteeritavaks kontrapunktiks.
- Retrograd — meloodia mängitakse tagurpidi.
- Augmentatsioon — nootide pikkusi suurendatakse (nt kaheksandikul asendub veerandnoot), tulemuseks aeglasem kujutis samast motiivist.
- Diminutsioon — vastupidine augmentatsioonile; nootide pikkusi vähendatakse, meloodia kõlab kiiremalt.
Näited ja tähenduse laienemine
Kontrapunkt ei pea alati olema täpne üks-noot-ühe-noodi vastu suhe; ühes osas võib olla kaks või rohkem nooti ühe vastu teises osas — näiteks veerandnoodid ühes osas ja kaheksandnoodid teises. Selle jaoks on kogu süsteem, mida eespool nimetatud liikide abil õpetatakse.
Lisaks kaanonile on kontrapunkti väljendusvormideks fugad, ricercar'id, imiteerivad motiivid ja tihedam tehniline kombinatoorium. Johann Sebastian Bach on tuntud oma fugade ja meisterliku polüfoonia poolest, kus kontrapunktiharjutused jõuavad kõrgeima tehnilise ja väljendusliku kontrollini.
Miks õppida kontrapunkti?
Kontrapunkt on kompositsioonialane tööriist, mis õpetab kuulama ja mõtlema mitmehäälselt: kuidas hääl töötab nii iseseisvalt kui koos teistega, kuidas luua liigset pinget ja seda lahendada ning kuidas saavutada tekstuuriline mitmekesisus. Traditsioonilised õpetused, nagu Fux'i Gradus ad Parnassum, on endiselt aluseks kompositsioonialgkursustele ning annavad praktilisi reegleid, mis kehtivad nii vanas kui ka moodsas muusikas.
Lõppkokkuvõttes on kontrapunkt nii tehnika kui ka kunst — see on viis siduda mitut helijõudu nii, et igaüks neist väljendab oma identiteeti, ent üheskoos moodustavad nad terviku. Tänapäeva heliloomingus kasutatakse kontrapunktilisi võtteid nii traditsioonilises kui ka eksperimentaalses kontekstis, mistõttu on selle õpetamine ja mõistmine jätkuvalt tähtis.
Seotud leheküljed
- Fugu
- kaanon (muusika)
| ||||||||
Küsimused ja vastused
K: Mis on kontrapunkt?
V: Kontrapunkt on muusika komponeerimise kunst, kombineerides erinevaid osi (hääli) nii, et need kõlaksid hästi. Selliselt komponeeritud muusikat nimetatakse kontrapunktiliseks.
K: Kuidas erineb kontrapunkt harmooniast?
V: Kontrapunkti puhul mängitakse korraga mitut meloodiat, samas kui harmoonia puhul lisatakse akorde ühele meloodiale.
K: Mida tähendab, kui muusika on "inverteeritav"?
V: Kui muusika on kirjutatud nii, et osi saab vahetada, nimetatakse seda "inverteeritavaks kontrapunktiks". See tähendab, et ülemist ja alumist osa saab vahetada, ilma et teose üldine kõla muutuks.
K: Milline oli Giovanni da Palestrina panus polüfooniasse?
V: Polüfoonia suurim helilooja oli Giovanni da Palestrina (1525-1594). Tänapäeval õpivad kompositsioonikunsti õppijad ikka veel Palestrina muusikat eeskujuks võttes kontrapunkti.
K: Millises muusikas kasutatakse polüfooniat?
V: Renessansiajastul kasutati polüfooniat kogu kirikumuusikas. Viimasel ajal on seda kasutatud ka mõnes klassikalises ja populaarses žanris, näiteks džässis ja rokis.
K: Kas kontrapunkti jaoks on imitatsioon vajalik?
V: Kontrapunkti jaoks ei ole imitatsioon vajalik, kuigi see esineb sageli kontrapunktilistes kompositsioonides. Oluline on, et iga osa (st iga hääl) oleks võrdselt tähtis, mitte et üks osa laulab meloodiat ja teised vaid saadavad seda.
K: Mida tähendab "punctus contra punctum"?
V: Punctus contra punctum pärineb ladina keelest ja tähendab sõna-sõnalt "noot noodi vastu" või "punkt punkti vastu"; see väljend viitab sellele, kuidas mitusada aastat tagasi leidsid heliloojad võimalusi kirjutada kontrapunktilist muusikat, võttes peamuusika (mida nimetatakse "Cantus Firmus") ja lisades sellele siis ühe või kaks või enam osa.
Otsige