Tonaalsus
Muusika on tonaalne, kui selles kasutatakse duur- või mollskaala noote. Selline muusika on tonaalne. See on konkreetses "võtmes". Peaaegu kogu lääne muusika on tonaalne.
Kogu tonaalne muusika põhineb duur- või mollskaalal. Kui meloodiat "Twinkle, twinkle little star" mängitakse alates noodist C, kasutatakse C-duur skaala noote. Noot C kõlab nagu põhinoot ("toonika") ja tõepoolest, meloodia lõpeb C-l. Meloodia oleks võinud alata ka mis tahes muust noodist (Cis, D, Es, E, E jne), kuid selleks oleks vaja teadmisi skaaladest, sest selleks on vaja mõningaid terasid või diagonaale (musti noote). Meloodiat lauldes ei ole vaja mõelda terade ja diagonaalide peale: laulja teeb seda täiesti loomulikult.
Tooniline muusikapala tavaliselt moduleerub mõne aja pärast. See tähendab, et see muudab võtit. Kuid muusika ei kõla lõpuni enne, kui see läheb tagasi algsesse võtmesse. Kui keegi laulab The Star-Spangled Banner'i ja peatub pärast sõnu "our flag was still there", kõlab laul justkui oleks peatunud keset õhku. See ei kõla lõpuni, kuni kahe viimase rea puhul ei lähe tagasi esimesse võtmesse.
Enamik lääne muusikat alates umbes 1600. aastast põhineb duur- või moll-toonil. Seda tonaalsust kasutasid kõik suured heliloojad kuni 20. sajandini, samuti popmuusikas ja enamikus rahvamuusikas. Beethoveni sümfoonia kuulamine on nagu teekond läbi erinevate võtmete, pöördudes lõpus alati tagasi algsesse toonikasse. Mõnel juhul, näiteks Beethoveni viienda sümfoonia puhul, võib see alata mollis ja lõppeda duuris. See on tingitud sellest, et moll-toonid võivad kõlada rahutult, täis pinget, kuid duur-toonid kõlavad rõõmsamalt ja rahulikumalt.
Tonaalsuse vastand on atonaalsus. Atonaalne teos on selline, kus ei ole tunnetatud kodust võtit. Palju juhuslikke noote mängides kõlab atonaalselt. Schönberg oli üks kuulsamaid atonaalse muusika heliloojaid. Loomulikult ei ole tema muusika ainult juhuslikud noodid (kuigi see võib kuulajale esialgu nii tunduda), seega pidi ta leidma teise viisi, kuidas oma muusikale kuju anda. Seepärast leiutas ta kaheteistkümnenda tooni süsteemi.
Küsimused ja vastused
K: Mis on tonaalsus?
V: Tonaalsus on muusikasüsteem, mis kasutab duur- või mollskaala noote. Seda tüüpi muusika on kindlas võtmes ja peaaegu kogu lääne muusika on tonaalne.
K: Kuidas saab kindlaks teha, kas muusikapala on tonaalne?
V: Seda, kas muusikapala on tonaalne, saab kindlaks teha, kui kuulata duur- või mollskaala noote. Kui need noodid on olemas, siis on teos tõenäoliselt tonaalne.
K: Mida tähendab see, kui teos moduleerib?
V: Moduleerimine toimub siis, kui ühe ja sama muusikapala piires toimub võtmete muutus. See tähendab, et meloodia muutub ühest võttest teise, enne kui ta lõpus pöördub tagasi algsesse võtmesse.
K: Kas atonaalsus erineb tonaalsusest?
V: Jah, atonaalsus erineb tonaalsusest selle poolest, et atonaalses teoses puudub koduklahvi tunne. Atonaalsetes teostes on sageli juhuslikud noodid ja kromaatilised skaalad, mis ei tekita harmoonia või lahenduse tunnet nagu tonaalsetes teostes.
Küsimus: Kes oli üks kuulus helilooja, kes kirjutas atonaalset muusikat?
V: Schönberg oli üks kuulus helilooja, kes kirjutas atonaalset muusikat ja leiutas kaheteisttoonilise süsteemi alternatiivse võimalusena anda oma teostele kuju ja struktuur, ilma et ta oleks toetunud traditsioonilistele võtmetele ja skaaladele.
