Tonaalsus: definitsioon — duur, moll, võtmed, modulatsioon ja atonaalsus

Muusika on tonaalne, kui selles kasutatakse duur- või mollskaala noote ja neist lähtuvaid harmooniaid. Selline muusika eksisteerib konkreetses võtmes — on tunda „kodust” tooni ehk toonikat. Peaaegu kogu lääne klassikaline, pop- ja rahvamuusika on tonaalne.

Tonaalsuse põhitõed

Kogu tonaalne muusikapala põhineb kas duur- või mollskaalal. Skaalal on kindel alapunkt ehk toonika (I aste), millesse harmooniad ja meloodiline liikumine lõpuks suunduvad. Teine tähtis funktsioon on dominant (V aste), mis tekitab pinget ja soovib lahenduda tagasi toonikasse; subdominant (IV aste) liigutab tavaliselt eemale algsest toonikast ja viib edasi. Sellised funktsioonid annavad tonaalsele muusikale selge vormi ja „kodutunde”.

Näide: kui lugu „Twinkle, twinkle little star” algab noodist C, siis kasutatakse C-duur skaala noote — noot C tajutakse toonikana ja meloodia lõpeb C-l. Sama meloodia võiks alata ka mõnelt teiselt noodilt, kuid sel juhul tuleks arvestada riste ja bemolle (nn mustad noodid klaveril), et skaalid ja harmooniad vastaksid valitud võtmele. Laulus esitades ei pea tavaliselt neid teoreetilisi detaile teadlikult mõtlema: laulja tunnetab võtit kuulmispõhiselt.

Võtmed ja võtmemärgid

Võti määrab, millised noodid ja harmooniad on kesksemad. Võtme märgistus (võtmemärgid) näitab, kas skaala sisaldab riste (♯) või bemolle (♭). Näiteks C-duuris ei ole võtmemärke (ainult valged noodid klaveril), G-duur sisaldab ühte risti, F-duur aga ühe bemolli. Võtme tunnetus kujuneb nii meloodia kui ka harmooniate kaudu.

Moduleerimine (võtme muutumine)

Enamik tonaalsest muusikast moduleerub — see tähendab, et pala ajutiselt või püsivalt vahetab võtit. Moduleerimine võib lisada kontrasti, arendada motiivi või valmistada ette lõpplahendust. Oluline on, et tavaliselt muusika „ei kõla lõpuni”, kuni see ei naase algsesse võtmesse või lõpukadentsi, mis annab tunde lõpetatusest. Näide: kui keegi laulab The Star-Spangled Banner'i ja peatub varakult, jääb lause lahendamata; alles tagasipöördumine algsesse võtmesse annab tunde, et lugu on lõplikult lõpetatud.

Levinud moduleerimisviisid:

Pivot-akordi (ühise akordi) abil — akord, mis sobib nii lähte- kui sihtvõtmesse, toimib sillana.
Üleminek läbi ühise tooni (common-tone modulation) — hoitakse üksiktooni ühena ja ümberhäälestatakse ülejäänud hääl.
Otse (kartaarne) modulatsioon — kiiresti ja äkiliselt teise võtmeks hüppamine ilma pehmema üleminekuta.

Ajalooline kontekst

Enamik lääne muusikat alates umbkaudu 1600. aastast põhineb duur- või moll-toonil. See tonaalsus oli valdav kõigi suurte heliloojate repertuaaris kuni 20. sajandini ning on jätkuvalt aluseks popmuusikale ja enamikule rahvamuusikast. Beethoveni sümfoonia on hea näide tonaalse teose arengulisest vormist: see võtab kuulaja läbi erinevate võtmete, pöördudes lõpus tavaliselt tagasi algsesse toonikasse. Mõnel juhul — nagu Beethoveni viienda sümfoonia puhul — võib pala alata mollis ja lõpuks täielikult muutuda duuris; selline transformatsioon rõhutab tonaalse mudeli võimekust kujutada emotsioone ja arengut.

Atonalsus ja dodekafoonia

Tonaalsuse vastand on atonaalsus. Atonaalne teos ei hoia kuulajas tugevat tunnetatud kodust võtme- ehk toonikapunkti. Palju näiliselt juhuslikke noote mängides võib teos kõlada atonaalselt, kuid see ei tähenda alati tõelist juhuslikkust ega puudumist struktuurist.

Üks tuntumaid atonaalse muusika pioneerid oli Schönberg. Tema muusika ei ole lihtsalt juhuslik noodijada — seetõttu töötas ta välja dodekafoonilise ehk kaheteistkümnenda tooni süsteemi, kus kõiki 12 kromaatilise skaalanooti käsitleti võrdselt, kasutades toonijärjestusi (tone rows) ja ridaehitust selle asemel, et tugineda traditsioonilistele tonaalsetele funktsioonidele. Selline lähenemine võimaldas luua uue korra ja struktuuri atonaalsuses, mida hiljem arendasid edasi tema õpilased (nt Webern, Berg) ning muud modernistlikud heliloojad.

Kokkuvõte

Tonaalsus tähendab muusikas kasutatavat koduse toonika ja funktsionaalsete harmooniate süsteemi (duur või moll), mis loob tunde suunast ja lahendusest. Võtmed ja võtmemärgid määravad, milliseid noote ja akorde kasutatakse; moduleerimine liigutab pala ühelt võtmelt teisele, tavaliselt tagasipöördudes lõpliku lahenduseni. Atonaalne muusika eemaldab või hägustab seda keskpunkti, pakkudes alternatiivseid kompositsioonitehnikaid nagu dodekafoonia. Mõlema lähenemise tundmine aitab paremini mõista lääne muusika ajalugu ja selle erinevaid väljendusvõimalusi.

Küsimused ja vastused

K: Mis on tonaalsus?

V: Tonaalsus on muusikasüsteem, mis kasutab duur- või mollskaala noote. Seda tüüpi muusika on kindlas võtmes ja peaaegu kogu lääne muusika on tonaalne.

K: Kuidas saab kindlaks teha, kas muusikapala on tonaalne?

V: Seda, kas muusikapala on tonaalne, saab kindlaks teha, kui kuulata duur- või mollskaala noote. Kui need noodid on olemas, siis on teos tõenäoliselt tonaalne.

K: Mida tähendab see, kui teos moduleerib?

V: Moduleerimine toimub siis, kui ühe ja sama muusikapala piires toimub võtmete muutus. See tähendab, et meloodia muutub ühest võttest teise, enne kui ta lõpus pöördub tagasi algsesse võtmesse.

K: Kas atonaalsus erineb tonaalsusest?

V: Jah, atonaalsus erineb tonaalsusest selle poolest, et atonaalses teoses puudub koduklahvi tunne. Atonaalsetes teostes on sageli juhuslikud noodid ja kromaatilised skaalad, mis ei tekita harmoonia või lahenduse tunnet nagu tonaalsetes teostes.

Küsimus: Kes oli üks kuulus helilooja, kes kirjutas atonaalset muusikat?

V: Schönberg oli üks kuulus helilooja, kes kirjutas atonaalset muusikat ja leiutas kaheteisttoonilise süsteemi alternatiivse võimalusena anda oma teostele kuju ja struktuur, ilma et ta oleks toetunud traditsioonilistele võtmetele ja skaaladele.