Võtmesignatuur (muusika) — määratlus, tähendus ja näited
Võtmesignatuur muusikas: selge määratlus, tähendus, olulisus ja praktilised näited. Õpi terade/diiside, molli/suurtoonide ning aktsidentaalide kasutust ja viiendikute ringi.
Võtmesignatuur (inglise keeles key signature) on noodiridade alguses pärast võtmemärki (clef) kirjutatud sümbolite rida, mis näitab, millised helid on kogu pala jooksul tavapäraselt teravdatud või bemollitud. Tavaliselt kasutatakse diise (♯) ja bemolle (♭). terasid või diagonaale, mis originaalis seal viidatud, on tegelikult sümbolid, mis märgivad nootide muutumist; lihtsamini öeldes: võtmesignatuur ütleb, et teatud noodid tuleb mängida alati teravdatult või alandatult, kui noodile eraldi aktsidentaali ei ole lisatud. Näide: kui võtmesignatuur sisaldab üht diisi, siis on tegemist Fis-ile suunatud märgiga — iga nood F tavapäraselt mängitakse kui Fis (klaviatuuril: must noot kohe F-st paremal).
Teoreetiliselt on 12 võimaliku toonisüsteemi (12 toonilise skalaga) põhjal 12 erinevat puhaste (ilma aktsidentaalideta) suur- ja 12 mollvõtit, kuid võtmesignatuuride skaalal on tavapäraselt 15 erinevat kirjavahemärgistust. See tuleneb asjaolust, et mõnel võtmel on enharmoonilised ehk akustiliselt samad, aga noodikirjas erinevalt nimetatud vasted. Näiteks mõningad paarid on: Cis-duur (C#) on enharmooniline Des-duuriga (Db), Fis-duur (F#) on enharmooniline Ges-duuriga (Gb) ja B-duur (B) on enharmooniline Ces-duuriga (Cb). Selle tõttu räägitakse tavaliselt 15 võtmesignatuurist — seitse diisi, seitse bemolli ja üks tühi (C-duur / a-moll).
Mis eesmärgil võtmesignatuuri kasutatakse?
- Säästmine ja selgus: võtmesignatuur väldib sama terituse või bemolli pidevat kordamist iga noodi ette — see teeb noodi lugemise kiiremaks ja selgemaks.
- Tonaalne suunitlus: see aitab interpreedil ja kuulajal paremini tajuda pala seotud tooni- või akordikeskkonda (võtmes olemist) ja seeläbi muusikat mõista.
Aktsidentaalid ja nende kestus
Kui helilooja soovib mõnda heli pala jooksul ajutiselt muuta (nt teravdada või alandada väljaspool võtmesignatuuri kehtestatut), kirjutatakse noodi ette vastav märk — need on aktsidentaalid. Aktsidentaalid kirjutatakse alati enne konkreetset nooti ja kehtivad tavaliselt selle sama noodi kõigi sama oktavi sama kõrgusega korduste kohta allesoleva takti jooksul (st kuni taktiliini lõpuni). Aktsidentaalid ei muuda võtmesignatuuri püsivalt, kui helilooja ei lisa uut võtmejoont.
Levinumad aktsidentaalid: diis (teravus, ♯), bemoll (alandus, ♭), naturaalmärk (♮) aktsidentaali tühistamiseks. On olemas ka topelt-diis (x — double-sharp), mis tõstab heli kahe pooltooni võrra, ja topelt-bemoll (bb — double-flat), mis alandab kahe pooltooni võrra. Näide: topelt-diisiga F (F𝄪) kõlab samana mis G.
Kus kirjutatakse võtmesignatuur ja kuidas see muutub?
Võtmesignatuur pannakse alati pärast võtmemärki (clef) iga noodirea algusesse. Taktimärk ehk ajaline mõõt (time signature) kirjutatakse tavaliselt võtmesignatuuri järel ning see pannakse samuti pala algusesse. Kui pala keskel muutub mõõt (taktimõõt) või vahetub võtmejoon (nt seetõttu, et muusika on transponeeritud või püsivalt modulatsiooniga liikunud uude võtmessa), kirjutab helilooja uue võtmesignatuuri taktiliini algusesse.
Mõnikord, kui modulatsioon viib teose helistusse, mille loogiline kirjavahemärgistus oleks liiga keeruline (näiteks häirivalt palju diise või topelt-aktsidentaale), võib helilooja eelistada kasutada selle helistuga enharmooniliselt ekvivalenti, mis sisaldab mugavamat arvutist (näiteks gis-duur / Gis-duur ehk G#-värvus võib teoreetiliselt nõuda palju terasid; sageli on lihtsam kirjutada sama heli enharmoonilisena As-duuris / A♭-duuris, kus on neli bemolli).
Kuidas määrata pala võti võtmesignatuurist?
Võtmesignatuur näitab, milliseid noote konsekventselt muudetakse, kuid sama signatuuri puhul võivad eksisteerida kaks võimalikku tonaalsust: üks duuri ja teine molli moodi (vabas kõnepruugis öeldakse sageli "võti"). Näide: ühe diisiga võtmesignatuur vastab kas G-duurile või e-mollile. Pala tegeliku võtme määrab ära eelkõige tonaalne keskpunkt ehk tavaliselt pala esiosa ja lõpp (toonika), meloodia ning harmooniline kontekst (nt lõppakord või sagedamini kasutatavad akordid). Mollnaeluse puhul tõstetakse sageli skaala 7. astet aktsidentaaliga (harmooniline moll), mistõttu leidub mollpalades sageli lisaterasid, mis annavad tunnuslikku suunist.
Tabel näidetena — levinumad võtmesignatuurid
- 0 diisi/bemolli: C-duur / a-moll
- 1 diis: G-duur / e-moll
- 2 diisi: D-duur / h-moll
- 3 diisi: A-duur / fis-moll
- 4 diisi: E-duur / cis-moll
- 5 diisi: H-duur / gis-moll
- 6 diisi: Fis-duur / dis-moll
- 7 diisi: Cis-duur / ais-moll
- 1 bemoll: F-duur / d-moll
- 2 bemolli: B♭-duur / g-moll
- 3 bemolli: E♭-duur / c-moll
- 4 bemolli: A♭-duur / f-moll
- 5 bemolli: D♭-duur / b-moll
- 6 bemolli: G♭-duur / ees-moll
- 7 bemolli: C♭-duur / asis-moll
Ülaltoodud nimekirjas on selgelt näha, kuidas diiside ja bemollide arv suureneb ringi mõlemas suunas. Mõned nimetused (näiteks "H-duur" vs "B-duur") võivad eri keelevõngetes erineda — eesti muusikaterminoloogias kasutatakse sageli H tähistamaks B (inglis B = H), seega olenevalt kontekstist võib nimetus olla teisiti.
Kaasaegne praktika ja erandid
Mõned kaasaegsed heliloojad ei kasuta üldse või kasutavad harva traditsioonilist võtmesignatuuri — see on tüüpiline atonaalse, seeriilise või tugevalt modalise muusika puhul. Kui noodis on palju aktsidentaale või kui taktide pikkus on väga suur või ebareeglipärane, eelistavad mõned heliloojad märkida aktsidentaalid iga noodi ette, et vältida segadust. Selline lähenemine võib olla tõhus, kui muusika tonaalsus on teadlikult ebapüsiv või modaline (mood).
Lõpetuseks: võtmesignatuur on praktiline ning tonaalne tööriist — see aitab nii luua selget raamistiku kui ka säästa noodi- ja muusikalist ruumi. Õige lugemine nõuab märkide tundmist ning tähelepanu aktsidentaalidele ja tonaalsele kontekstile, mille abil selgub, kas antud signatuur osutab duurile või mollile ja milliseid ajutisi muutusi noodis tuleb arvestada.
Seotud leheküljed
- Skaala
- Tonaalsus
- Viiendike ring
- Transponeeriv instrument
| ||||||||
Küsimused ja vastused
K: Mis on võtmesignatuur?
V: Klahvisignatuur on grupp terasid või diagonaale, mis on trükitud muusika rea/taktimõõdu algusesse. See näitab, milliseid noote tuleb muuta diagonaalideks või diagonaalideks.
K: Mitu suurt ja väikest võtit on olemas?
V: On kaksteist duur- ja kaksteist mollvõtit (mida õigesti nimetatakse "moodideks"). See tuleneb sellest, et skaala võib alata mis tahes noodist ja ühe oktaavi piires on kaksteist nooti.
K: Kui palju on võimalikke võtmesignatuure?
V: On viisteist võimalikku võtmesignatuuri: kuni seitse diagonaali, kuni seitse diagonaali või ilma diagonaalide ja diagonaalideta. Põhjus, miks neid on viisteist, mitte kaksteist, on see, et kolmel neist on kaks võimalikku nimetust.
K: Miks kasutavad heliloojad võtmesignatuuri?
V: Heliloojad kasutavad võtmesignatuuri kahel põhjusel: esiteks säästab see teose ajal paljude terade või diagonaalide välja kirjutamist ja teiseks aitab see mängijal mõelda teose "võtmes" (muusikas), et ta saaks muusikast paremini aru.
K: Mis juhtub, kui teose ajal on vaja lisada täiendavaid diagonaale või diagonaalid?
V: Kui teose ajal on vaja lisada täiendavaid terasid või diagonaale, võib need kirjutada aktsidentaalidena iga noodi ette, mis vajab neid, mitte ainult üks kord taktis.
K: Kas noodikirjelduses kasutatakse topelt diis-märke ja topelt-must-märke?
V: Jah, kahekordseid diis-märke (märk näeb välja nagu x) ja kahekordseid tasamärke (kaks tasamärki) võib vajaduse korral kasutada noodikirjelduses.
K: Kas kaasaegsed heliloojad kasutavad alati võtmemärke ?
V: Ei , mõned kaasaegsed heliloojad ei kasuta alati võtmemärke , eriti kui muusika on atonaalne või ei ole väga kindlalt ühes võtmes .
Otsige