Võtmemärk
Klahvimärk on grupp terasid või diagonaale, mis on trükitud muusikarivi/taktimõõdu algusesse. See näitab, milliseid noote tuleb muuta diagonaalideks või diagonaalideks. Näiteks: kui võtmesignatuuris on üks diis, siis on see fis. See tähendab, et iga kord, kui noot F on kirjutatud, mängitakse (või lauldakse) selle asemel Fis (klaviatuuril: must noot kohe F-st paremal).
On kaksteist suurt ja kaksteist molli võtit (mida õigesti nimetatakse "viisideks"). See tuleneb sellest, et skaala võib alata mis tahes noodist ja oktaavis on kaksteist nooti: seitse valget ja viis musta nooti klaviatuuril. Igal suurtoonil on oma põhitoon. Klahvide omavahelist suhet on selgitatud artiklis "viiendikute ring". Iga moll-klahv jagab ühe põhiklahviga oma võtmesignatuuri.
On olemas viisteist võimalikku võtmesignatuuri: kuni seitse diagonaali, kuni seitse diagonaali või ilma diagonaalide ja diagonaalideta. Põhjus, miks neid on viisteist, mitte kaksteist, on see, et kolmel neist on kaks võimalikku nime: Fis-duur (6 terti) võib olla ka G-duur, Cis-duur on D-duur ja B-duur on C-duur. Me nimetame neid enharmoonilisteks, st sama noot, kuid erineva nimega.
Võtmesignatuuri kirjutamiseks on kaks põhjust. Esiteks, see säästab teose ajal paljude terade või diagonaalide välja kirjutamist. Teiseks, see aitab mängijal mõelda teose võtmes (muusikas). See aitab muusikat paremini mõista.
Kui helilooja soovib, et teose ajal oleks veel terasid või diagonaale, või kui ta soovib tühistada võtmesignatuuris olevad diagonaalid, võib need kirjutada muusikasse. Neid nimetatakse aktsidentaalideks. Aktsidentaal kirjutatakse alati enne nooti, millele ta kuulub (ütleme "Cis", kuid kirjutame alles pärast nooti C). Näide: G-duur'i muusikapalas on kõik F-aktsiaalid F-duur. Kui helilooja tahab Cis-tooni, siis kirjutab ta teravustatava C-tooni ette teravusmärgi. See kestab kogu ülejäänud takti (takti). Kui ta tahab h-duuri, peab ta selle sisse kirjutama. Kui ta tahab tavalise Fis asemel Fis, kirjutab ta naturaalmärgi. On olemas ka topelt terid (märk näeb välja nagu x) ja topelt terad (kaks teramärki). F topelt terav on Fis, mida on teravdatud. See on sama noot nagu G.
Klaviatuurid kirjutatakse iga muusikarivi algusesse. See aitab mängijal meeles pidada, milline on võtmesignatuur. Taktimärk on aga kirjutatud ainult pala alguses (järjekord on: võtmemärk - võtmemärk - taktimärk). Mõnikord muudab muusika taktimõõtu (moduleerib) teose jooksul. Kui muusika jääb mõnda aega uues võtmes, võib helilooja otsustada muuta võtmejoonist. Teine põhjus võtmevahetuseks võib olla see, et muusika on moduleerunud näiteks gis-duur võtmesse, kus on kaheksa tertsi (sealhulgas topelt-duur). Muusikat on lihtsam lugeda, kui see on kirjutatud As-duuris (4 terti).
Klahvimõõtude järgi saab öelda, millises võtmes teos on, kui on teada, kas see on duur või moll (vt "mood"). Näiteks: ühe diis-toon on kas G-duur või e-moll. Parim viis teada saada, kumba see on, oleks vaadata, kas teose lõpp põhineb g-duuril või e-mollil. Samuti: kui teos on moll-toonis, siis on väga tõenäoline, et teoses on mitmeid juhuslikke noote, mis teravdavad skaala 7. nooti (sel juhul muudetakse paljud d-did D-duumiks).
Mõned kaasaegsed heliloojad ei kasuta võtmesignatuuri. Sageli on see nii, kui muusika on atonaalne või ei ole väga kindlalt ühes võtmes. Kui noodis on palju diagonaale ja diagonaalid ja taktid on väga pikad, võivad nad kirjutada aktsidentaalid iga noodi ette, mis vajab seda, selle asemel, et kirjutada neid ainult üks kord taktis. Seda tuleks selgitada noodi alguses. See võib tuleneda ka sellest, et teos on modaalne.
Seotud leheküljed
- Skaala
- Tonaalsus
- Viiendike ring
- Transponeeriv instrument
| ||||||||
Küsimused ja vastused
K: Mis on võtmesignatuur?
V: Klahvisignatuur on grupp terasid või diagonaale, mis on trükitud muusika rea/taktimõõdu algusesse. See näitab, milliseid noote tuleb muuta diagonaalideks või diagonaalideks.
K: Mitu suurt ja väikest võtit on olemas?
V: On kaksteist duur- ja kaksteist mollvõtit (mida õigesti nimetatakse "moodideks"). See tuleneb sellest, et skaala võib alata mis tahes noodist ja ühe oktaavi piires on kaksteist nooti.
K: Kui palju on võimalikke võtmesignatuure?
V: On viisteist võimalikku võtmesignatuuri: kuni seitse diagonaali, kuni seitse diagonaali või ilma diagonaalide ja diagonaalideta. Põhjus, miks neid on viisteist, mitte kaksteist, on see, et kolmel neist on kaks võimalikku nimetust.
K: Miks kasutavad heliloojad võtmesignatuuri?
V: Heliloojad kasutavad võtmesignatuuri kahel põhjusel: esiteks säästab see teose ajal paljude terade või diagonaalide välja kirjutamist ja teiseks aitab see mängijal mõelda teose "võtmes" (muusikas), et ta saaks muusikast paremini aru.
K: Mis juhtub, kui teose ajal on vaja lisada täiendavaid diagonaale või diagonaalid?
V: Kui teose ajal on vaja lisada täiendavaid terasid või diagonaale, võib need kirjutada aktsidentaalidena iga noodi ette, mis vajab neid, mitte ainult üks kord taktis.
K: Kas noodikirjelduses kasutatakse topelt diis-märke ja topelt-must-märke?
V: Jah, kahekordseid diis-märke (märk näeb välja nagu x) ja kahekordseid tasamärke (kaks tasamärki) võib vajaduse korral kasutada noodikirjelduses.
K: Kas kaasaegsed heliloojad kasutavad alati võtmemärke ?
V: Ei , mõned kaasaegsed heliloojad ei kasuta alati võtmemärke , eriti kui muusika on atonaalne või ei ole väga kindlalt ühes võtmes .
