Muusikateooria: definitsioon, ajalugu, harmoonia ja esituse põhialused

Muusikateooria eesmärk on püüda mõista, kuidas olemasolev muusika toimib ja kuidas uut muusikat võiks või peaks korraldama. Keegi, kes tegeleb spetsiaalselt muusikateooriaga, on muusikateoreetik. Teooria ei ole pelgalt abstraktne süsteem: see pakub tööriistu muusika analüüsimiseks, kirjaliku vormi mõistmiseks, harmoonia modelleerimiseks ning esituse ja improvisatsiooni aluste selgitamiseks.

Inimesed, kes teevad ise muusikat, on heliloojad. Inimesed, kes mängivad või laulavad muusikat, on interpreedid. Nii heliloojate kui ka esitajate jaoks on oluline mõista, mis paneb muusika kõlama nii, nagu see kõlab. Vana-Kreeka ajal püüdis kuulus filosoof Pythagoras selgitada, kuidas instrumendid häälestatakse. Ta mõistis teadust, kuidas pillid tekitavad head vibratsiooni, ja selgitas, kuidas ja miks oktaav on jagatud kaheteistkümneks osaks(mõnes kultuuris). Tema ideedest lähtub palju hilisematest heliteooria põhimõtetest, näiteks intervallide suhetest ja harmooniliste seostest.

Keskajal oli mitmeid kuulsaid muusikateoreetikuid, kes kirjutasid raamatuid muusikateooriast. Nende kirjutised annavad meile väärtuslikku teavet oma aja helikeeltest, notatsioonist ja liturgilisest praksisest. Keskaja õpetused keskendusid sageli modaliteedile (lähtudes kiriku-kordadest), rütmilisele notatsioonile ja kontrapunkti algkujudele.

18. sajandil kirjutasid mõned heliloojad muusikateoreetilisi raamatuid. Carl Philipp Emanuel Bach (kuulsa Johann Sebastian Bachi poeg) kirjutas raamatu pealkirjaga: "Essee klahvpillimängu tõelisest kunstist". Leopold Mozart (kuulsa Wolfgang Amadeus Mozarti isa) kirjutas raamatu "Viiulimängu kunst". Mõlemad raamatud olid omal ajal väga tuntud. Hoolimata pealkirjadest käsitlevad mõlema raamatu esimesed pooled muusikateooria haru, mida nimetatakse esituspraktikaks: nad räägivad palju sellest, kuidas tollal muusikat mängiti, kuidas mõningaid rütme mängiti üsna vabalt ja kuidas mängiti muusikas olevaid ornamente.

Muusikateooria peamised valdkonnad

Muusikateooria hõlmab mitut omavahel seotud osa. Peamised neist on:

• Harmoonia – kuidas helid (toonid) koos kõlavad, millised akordid tekivad ja kuidas akordid teineteisest välja arenevad (näiteks akordijärgnevused, tonaalsus ja modulaarsus).
• Meloodia – seeria helidest, mis moodustavad fraasi; meloodiaehitus, frasering, intervallid ja motiivid.
• Rütm ja meter – aja jaotused, taktimõõt, rõhutused ja sünkopatsioon.
• Kontrapunkt – mitme iseseisva hääle (meloodia) suhted ja nende kooskõla koos kõla seadustega.
• Form – muusikateoste ülesehitus (näiteks sonaadivorm, rondo, vormad, fraasid, teemade areng).
• Notatsioon ja analüüs – muusika kirjalik kujutamine ja selle struktuuri mõtestamine (näiteks akordidiagrammid, skooride analüüs ja motiivide äratundmine).
• Hääle- ja instrumendispetsiifilised küsimused – häälestus, tessituur, instrumentide häälestamise ja kõla erinevused (näiteks eri häälestussüsteemide — hästi tempereeritud ja naturaalse häälestuse — mõju).

Harmoonia ja häälestus

Harmoonia uurib, kuidas akordid tekivad ja kuidas nad reageerivad üksteisele. See hõlmab intervallide kvaliteeti (väike, suur, puhas), akorditüüpe (maj, min, diminished, augmented, septimakordid jms) ning funktsioone (tõmbav dominant, lahendav tonaalne funktsioon jne). Oluline teema on ka häälestus: Pythagorase ajast saadik on arutatud, milline häälestussüsteem tagab parima kõla. Kaasaegne enamik lääne muusikat kasutab hästi tempereeritud häälestust, kus oktaav jagatakse kaheteistkümneks võrdseks pooltooniks, kuid teatud žanrites ja kultuurides kasutatakse ka alternatiivseid süsteeme (nt naturaalseid intervallisuhteid, mikrotonaalne muusika).

Kontrapunkt ja vorm

Kontrapunkt seab reegleid selle kohta, kuidas kaks või enam iseseisvat meloodiat võivad koos eksisteerida ilma harmooniliselt konflikte tekitamata. Kontrapunkti klassikalised reeglid tulid eriti välja renessansi ja baroki perioodil (näiteks Palestrina ja Bach).

Vorm on muusikapala üldine struktuur — kuidas teemad esitatakse, arendatakse ja korduvad. Vorm aitab kuulajal orienteeruda: lihtsamatest fraasistruktuuridest kuni keerukamate sonaat- ja sümfooniliste vormideni.

Esituspraktika ja ornamentika

Varasemates traktaatides, nagu C. P. E. Bachi ja Leopold Mozarti kirjutised, käsitleti palju esituspraktikat: kuidas interpreteerida tempomuudatusi, kuidas kasutada rubato’d, kuidas lisada ja kujutada ornamente (trillid, appoggiatuurid, mordendid jms). Need teadmised on väärtuslikud ka tänapäeval, sest need aitavad mõista ajaloolisest kontekstist lähtuvaid esituseviise ning annavad juhiseid stiiliusutuse saavutamiseks.

Muusikaharidus täna

Tänapäeval õpivad inimesed, kes tahavad komponeerida, muusikateooriat, võib-olla kolledžis või ülikooli muusikakoolis. Konservatooriumi programmis õpivad nad nii harmooniat ja kontrapunkti kui ka vormi; teistes programmides kulutavad nad vähem aega mineviku teooriatele. Neile õpetatakse "reegleid". Need reeglid ei ole seadused, nad tähendavad lihtsalt: kuidas enamik suuri heliloojaid minevikus muusikat kirjutas. Need reeglid kirjeldavad seda, mida mineviku heliloojad tegid, mitte ei ütle tänapäeva heliloojatele, mida teha -- tegelikult võivad tänapäeval komponeeritud muusikas olla täiesti teistsugused reeglid kui mineviku muusikas. Ka improvisatsioon, elektrooniline muusika ning rahvamuusika mõjutavad tänapäevast teooriat ja laiendavad selle piire.

Miks muusikateooria on oluline

Muusikateooria aitab:

• esitajatel mõista teose struktuuri ja seeläbi teha kaalutletumaid kunstilisi otsuseid;
• heliloojatel ja arranžeerijatel kujundada selgeid, sidusaid või teadlikult ebatavalisi harmooniaid ja vorme;
• õpetajatel selgitada, miks teatud fraasid või akordijärgnevused toimivad;
• analüütikutel ja ajaloolastel paigutada teoseid ajaloolisse ja stiililisse konteksti.

Praktilised soovitused

• Kui õpid teooriat, kombineeri see alati praktikaga: mängi, kõla ära, analüüsi partituuri ja proovige oma tõlgendusi.
• Tunne ära põhistandardid (toonika, dominant, subdominant) ja nende funktsioonid — need aitavad orienteeruda igas tonaalses muusikas.
• Õpi helistuure ja intervallide kuulamist: kuulmisoskuse (ear training) arendamine teeb teooria rakendamise lihtsamaks.
• Uuri ajaloolisi allikaid esituspraktika kohta, kui esitad barokki, klassikat või romantikat — see rikastab interpretatsiooni.

Muusikateooria ei pea olema hirmutav ega ainult akadeemiline — see on tööriist, mis aitab nii loovaid kui ka analüütilisi külgi arendada. Mõlema poole kombineerimisel sünnib rikkalikum ja teadlikum muusikaline väljendus.

Küsimused ja vastused

K: Mis on muusikateooria?

K: Kes on kuulsad inimesed, kes on õppinud muusikateooriat?

K: Kuidas saab muusikateooria õppimine aidata heliloojaid?

K: Kuidas saab muusikateooria õppimine aidata interpreete?

K: Mis on "esinemispraktika"?

K: Mida kirjutas Carl Philipp Emanuel Bach?

Otsing