Muusikateooria
Muusikateooria eesmärk on püüda mõista, kuidas olemasolev muusika toimib ja kuidas uut muusikat võiks või peaks korraldama. Keegi, kes tegeleb spetsiaalselt muusikateooriaga, on muusikateoreetik.
Inimesed, kes teevad ise muusikat, on heliloojad. Inimesed, kes mängivad või laulavad muusikat, on "interpreedid". Nii heliloojate kui ka esitajate jaoks on oluline mõista, mis paneb muusika kõlama nii, nagu see kõlab. Vana-Kreeka ajal püüdis kuulus filosoof Pythagoras selgitada, kuidas instrumendid häälestatakse. Ta mõistis teadust, kuidas pillid tekitavad head vibratsiooni, ja selgitas, kuidas ja miks oktaav on jagatud kaheteistkümneks osaks(mõnes kultuuris).
Keskajal oli mitmeid kuulsaid muusikateoreetikuid, kes kirjutasid raamatuid muusikateooriast. Nende ideed on meie jaoks huvitavad, sest need räägivad meile, mida inimesed tol ajal muusikast mõtlesid.
18. sajandil kirjutasid mõned heliloojad muusikateoreetilisi raamatuid. Carl Philipp Emanuel Bach (kuulsa Johann Sebastian Bachi poeg) kirjutas raamatu pealkirjaga: "Essee klahvpillimängu tõelisest kunstist". Leopold Mozart (kuulsa Wolfgang Amadeus Mozarti isa) kirjutas raamatu "Viiulimängu kunst". Mõlemad raamatud olid omal ajal väga tuntud. Hoolimata pealkirjadest käsitlevad mõlema raamatu esimesed pooled muusikateooria haru, mida nimetatakse "esituspraktikaks": Nad räägivad palju sellest, kuidas tollal muusikat mängiti, kuidas mõningaid rütme mängiti üsna vabalt ja kuidas mängiti muusikas olevaid ornamente.
Tänapäeval õpivad inimesed, kes tahavad komponeerida, muusikateooriat, võib-olla kolledžis või ülikooli muusikakoolis. Konservatooriumi programmis õpivad nad nii harmooniat ja kontrapunkti kui ka vormi; teistes programmides kulutavad nad vähem aega mineviku teooriatele. Neile õpetatakse "reegleid". Need reeglid ei ole seadused, nad tähendavad lihtsalt: kuidas enamik suuri heliloojaid minevikus muusikat kirjutas. Need reeglid kirjeldavad seda, mida mineviku heliloojad tegid, mitte ei ütle tänapäeva heliloojatele, mida teha -- tegelikult võivad tänapäeval komponeeritud muusikas olla täiesti teistsugused reeglid kui mineviku muusikas.
Muusikateooria on oluline inimestele, kes esitavad muusikat, sest kõik need asjad aitavad inimestel mõista muusikat, mida nad mängivad.
Küsimused ja vastused
K: Mis on muusikateooria?
V: Muusikateooria on uurimus sellest, kuidas olemasolev muusika toimib ja kuidas uus muusika võiks või peaks olema korraldatud. See hõlmab arusaamist, mis paneb muusika kõlama nii, nagu see kõlab, samuti harmoonia, kontrapunkti, vormi ja esituspraktika uurimist.
K: Kes on kuulsad inimesed, kes on õppinud muusikateooriat?
V: Kuulsad inimesed, kes õppisid muusikateooriat, on näiteks Pythagoras Vana-Kreekas, mitmed keskaja teoreetikud, Carl Philipp Emanuel Bach 18. sajandil ja Leopold Mozart 18. sajandil.
K: Kuidas saab muusikateooria õppimine aidata heliloojaid?
V: Muusikateooria õppimine võib aidata heliloojaid, õpetades neile "reegleid", mis kirjeldavad seda, mida mineviku suured heliloojad oma teoseid kirjutades tegid. Neid teadmisi saab seejärel kasutada omaenda kompositsioonide koostamisel.
K: Kuidas saab muusikateooria õppimine aidata interpreete?
V: Muusikateooria õppimine võib aidata esitajatel paremini mõista ja tõlgendada muusikateost, mida nad mängivad või laulavad. See hõlmab rütmide, ornamentika, harmoonia ja kontrapunkti tundmaõppimist, mis kõik aitavad kaasa teose täpsemale esitamisele.
K: Mis on "esinemispraktika"?
V: Esituspraktika viitab sellele, kuidas teatavaid teoseid eri ajastutel esitati; see hõlmab teavet rütmimustrite ja ornamentika kohta, mis oli omane iga ajastu kompositsioonistiilile.
K: Mida kirjutas Carl Philipp Emanuel Bach?
V: Carl Philipp Emanuel Bach kirjutas raamatu "Essee klahvpillimängu tõelisest kunstist", milles keskenduti esituspraktikale; konkreetselt käsitleti selles, kuidas teatud rütme mängiti üsna vabalt ja kuidas kasutati ornamente selle ajastu kompositsioonides.
K: Millest kirjutas Leopold Mozart? V: Leopold Mozart kirjutas raamatu "Viiulimängu kunst", milles keskenduti samuti esituspraktikale; samamoodi käsitleti selles selliseid aspekte nagu rütmimustrid ja ornamentika, mis olid tema ajastul tavalised.
