Pooltoon (inglise keeles semitone) — nimetatakse ka pooleks sammuks või pooleks tooniks — on väikseim tavaliselt kasutatav muusikaline intervall lääne muusikas. See on vahemaa kahe üksteise kõrval asuva noodi vahel.

Mõiste ja nimetus

Üldiselt vastab pooltoon intervallile, mida muusikute seas nimetatakse ka väikseks sekundiks (minor second). Terve toon tähendab kahe pooltooni vahemaad — st kahe noodi vahemaad, mis on omavahel kahe pooltooni võrra eraldatud (sageli nimetatakse seda ka suureks sekundiks või whole tone).

Klaviatuuril näitamine ja näited

Seda on lihtne näha klaviatuuri pildi abil. Kahe kõrvuti asetseva valge noodi vaheline kaugus võib olla terve toon (kui nende vahel on must noot) või pooltoon (kui nende vahel ei ole musta nooti). Näited:

  • C → Cis (C–C#) on pooltoon (Cis on C#). Sama heli võib nimetada ka Des (D♭) sõltuvalt kontekstist — see on enharmooniline vaste.
  • Cis (C#) → D on samuti pooltoon.
  • C → D on tervetoon ehk kaks pooltooni.
  • Samuti on pooltoonid näiteks E → F ja B → C, sest nende vahel klaviatuuril musta klahvi ei ole.

Temperament ja täpsus

Kaasaegses võrdtemperamendis jagatakse oktaav kaheteistkümneks võrdseks pooltooniks. Iga selline pooltoon on täpselt sama suur — equal temperament'i tingimustes vastab üks pooltoon 100 centile, seega oktaav = 1200 senti. See võimaldab kõiki toone omavahel kergesti võrdlemiseks ja modulatsiooniks.

Tegelikkuses võivad erinevates häälestussüsteemides (nt just intonation, pythagorealne süsteem jt) pooltoonid olla veidi erineva suurusega. Näiteks just intonation'is eristatakse tihti diatoonilist pooltooni (nt E–F, suhteline suurus 16:15) ja kroomaatilist pooltooni (nt F–F#, suhteline suurus 25:24 või muu, sõltuvalt süsteemist). Seega enharmoonilised märgistused (C# ja D♭) ei pruugi alati olla täpselt samad heli kõrgused väljaspool võrdtemperamenti.

Muusikaline tähendus ja kasutus

Pooltoon on muusikas oluline nii harmoonias kui meloodias. Seda kasutatakse:

  • kromaatilistes liikumistes ja dissonantsuse loomiseks (väike sekund on üks tugevaimaid dissonantseid intervalle),
  • dissoneerivate või pingeliste efektide saavutamiseks nii harmooniliselt (kõrged kooskõlad) kui meloodiliselt (järsud sammud),
  • skaalide ja akordistruktuuride ülesehitamiseks — näiteks diatoonilistes helistikus (nt natuke-moll, suur skaala) paiknevad pooltoonid kindlates kohtades (major-skaalas pooltoonid 3.–4. ja 7.–8. astme vahel).

Pooltooni saab ette kujutada kas melodiliselt (järjestikune liikumine kahe noodi vahel) või harmooniliselt (kõlavad korraga). Muusikateoorias on oluline nii intervali suurus kui ka kontekst (kas see on diatooniline või kroomaatiline pooltoon, millises häälestuses jms).

Märkused

  • Lääne traditsioonis on pooltoon tavaliselt väikseim kasutatav samm, kuid mitmetes maailma muusikatraditsioonides kasutatakse väiksemaid sammuseid ehk mikrotoone.
  • Notatsioonis märgitakse pooltooni muutusi tavaliselt risti (# — tõstmine pooltooni võrra) ja bemolliga (b — langetamine pooltooni võrra).

Kokkuvõttes on pooltoon (semitone) muusikalise kõrguse põhiüksus, mille mõistmine on vajalik nii harmoonia, meloodia kui ka häälestuse aluste tundmaõppimiseks.