Ingliskeelses kirikumuusikas tähendab jumalateenistuse (inglise keeles "service") all tavaliselt koorile jumalateenistuse ajal esitatavat muusikapala, mis seab liturgilisi sõnu. Need sõnad kuuluvad teenistuse püsivasse jadasse (canticles ja responses) ning neid esitatakse kas koos orel, või a cappella ehk ainult kooriga. Erinevalt iseseisvast kooripalasid tähistavast "anthemist" on service otseselt seotud konkreetse jumalateenistuse osaga ja järgib liturgilist teksti.
Tüüpilised canticles ja teenistuse osad
Hommikupalves on koorile sageli seatud sõnad Te Deum, Venite (95. psalm), Jubilate (100. psalm) või Benedictus. Need on erinevad kantiklid ja hüüdlaused, mida lauldakse teenistuse alguses või lõpus vastavalt rituaalile.
Püha õhtusöömaaja puhul seatakse tavaliselt organi või koori saatel selliseid tekste nagu Gloria, mõnikord ka usutunnistus, Sanctus, Agnus Dei ja erinevad vastused. Need osad võivad olla lühemad või pikemad, sõltuvalt kooripala vormist ja konkreetse teenistuse traditsioonist.
Õhtupalve (Evensong) keskseks muusikaliseks elemendiks on kaks kantiklit: Magnificat (Maarja laul) ja Nunc Dimittis (Siimeoni laul). Koorilauljad nimetavad neid sageli lühidalt "Mag ja Nunc". Paljud heliloojad on need sõnad seadnud. Nende tekstide seadmine loob teenistuses tugeva lõppmõtte ja sageli on just need kõige tuntumad koorised.
Ajaloost ja vormidest
Tudori ja Stuarti ajal jagunesid jumalateenistused sageli kolme tüüpi: "lühike" (Short Service), "suur" (Great Service) ja "värsiline" (Verse Service). Lühikestes teenistustes olid paljud tekstid lühikesed ja lauldud üldjuhul üks kord, tihti ka saateta. Suured teenistused olid pikkade, rikkalike kooriseadete vormid — mõnda osa lauldakse mitmel korral või seda muudetakse eri momenditel pikaaegseks väljenduseks. Näiteks William Byrd on tuntud oma suure jumalateenistuse poolest. Värsilised teenistused sisaldasid vahelduvaid soli- ja kooriosasid: mitu salmi esitas soolopartii, mille vahel lauldi kogu koori poolt vastust või refrääni.
Muusikalised iseloomud ja esitustavad
Services võivad olla polyfoonilised (palgehäälse tekstuuriga) või homofoonsemad, sõltuvalt ajastu stiilist. Varasemad renessansiajastu teenistused kipuvad olema rikkalt polüfoonilised, hilisemad baroki ja romantilised seaded rõhutavad harmooniat, meloodiat ja üksiktahke. Korralikes Inglise katedraalides on teenistused osa igapäevasest liturgiast ning nende esitamisel osaleb sageli spetsiaalne katedraalikoor, mille koosseis on SATB (sopran, alt, tenor, bass) ning kus kasutatakse nii koori kui soliste ja orelit.
Komponistid ja pärand
Lisaks Tudori ja Stuarti heliloojatele nagu William Byrd, on paljud Inglise ja rahvusvahelised heliloojad läbi sajandite seadnud teenistuse tekste: Thomas Tallis, Orlando Gibbons, Henry Purcell, Charles Villiers Stanford, Herbert Howells jt. Kaasaegsed heliloojad jätkavad traditsiooni, luues nii traditsioonilisi kui ka uuemaid stiile ühendavaid seadeid.
Tänapäevane tähendus
Täna kasutatakse service-seadeid laialdaselt nii katedraalides, kolledžite kapellides kui ka kirikutes maailmas. Need teosed peegeldavad liturgilist funktsiooni ning annavad koorile võimaluse väljendada palvet ja pühadust muusikalise kujundina. Teenistuste mitmekesisus — alates lühikestest saateta seadetest kuni pika ja luksusliku polyfooniani — peegeldab nii ajaloolist arengut kui ka kohalikke liturgilisi eelistusi.
Kokkuvõte: Anglikaani jumalateenistuse kooripala ehk service on eriline muusikavorm, mis seab liturgilisi kantikleid ja vastuseid ning on tähtis osa hommikupalvest, õhtupalvest ja pühast õhtusöömaajast. Sellel on rikkalik ajalugu Tudorist tänapäevani ning see ühendab liturgilise funktsiooni ja muusikalise väljenduse.