Noodid (trükitud noodid) – mõiste, noodilehed ja partituurid

Noodid tähistavad trükitud muusikakirjet — ehk muusikute käes mängimise ajal olevat kirjalikku materjali. Selle all mõeldakse tavaliselt trükitud noote, mitte käsikirjalisi autograafe. Kui muusikud mängivad ja hoiavad enda ees partitureid või noodilehti, on need enamasti just trükitud noodid. Noodilehte või -lehti, mis sisaldavad ühe või mitme teose mängitavaid kirjalikke märkmeid, nimetatakse trükitud nootideks või lihtsalt nootideks. Inimesed kasutavad mõisteid noodid ja trükitud noodid vahel sageli vaheldumisi, kuid täpselt võttes hõlmavad noodid nii trükitud väljaandeid kui ka käsikirjalisi koopiaid.

Mis on trükitud noodid ja kuidas neid valmistatakse?

Trükitud noodid on muusikateosed, mis on koostatud, redigeeritud ja toodetud trükiväljaandena. Traditsiooniliselt valmisid noodid graveerimise teel; tänapäeval valmistatakse neid sageli muusikatarkvarade (nt Sibelius, Finale, MuseScore) abil ja avaldatakse nii paberkandjal kui digitaalselt (PDF, e-noodid). Trükitud noodid sisaldavad lisaks noodireale ka metrumärke, tempomärke, dünaamika-, fraaseerimis- ja esitustähiseid ning mõnikord toimetaja märkusi, sõrmemärke ja pedaliõpetusi.

Partituur, noodilehed ja eriosad

Oluline on eristada mitut tüüpi trükitud noote:

• Part (noodileht) — ühemuusikulise osa leht (ühe pilli või hääle täpne osa), mida muusikud orkestris või ansamblis laiemast partituurist eraldi kasutavad.
• Partituur (full score) — kõigi instrumentide või häälte joondatud noodid, kus iga hääl või instrument on oma püstiku (ridae grupp) peal nähtav. Dirigent kasutab partituuri liikumise ja tasakaalu juhtimiseks ning kontserdiharjutustel osade kooskõla uurimiseks.
• Pianiimängu partitsioon või klaverireduktsioon — vokaal- või orkestriteose klaverile ümber kirjutatud versioon, mida kasutatakse harjutamiseks või saatjana.
• Õppenoote/miniatuurne partituur (pocket score) — väiksem formaadis partituur, mis sobib uurimiseks ja analüüsiks, kuid ei ole alati esituseks mugav.

Näiteks viiuli- ja klaveriduos on tavapärane olukord, et pianistil on täisklaveripart (tihti kirjutatud kahele noodile) ja veidi väiksemas formaadis on klaviatuuripüstikule kohal ka viiuli püstik. Viiuldaja saab mängida ainult eraldi viiuliosa sisaldavat partit. See tähendab, et pianist näeb sageli, mida viiuldaja peab mängima, kuid viiuldaja ei näe automaatselt klaveripartit. Sellepärast peab viiuldaja mõnikord vaatama ka klaveripartituuri, et mõista osa ja klaveri kooskõla ja tempostikku. Kui kõik osad oleksid ühel leheküljel väikestes noodides, peaks viiuldaja lehekülgi liiga tihti pöörama, mis muudaks etenduse keeruliseks — eriti, kui enne lehekülje pööramist ei ole sobivat vaheaega.

Praktilised küsimused ja lisamärkused

• Lehekülje pööramine: väiksematel osadel on tihti lehekülje pööramisprobleem — muusikud kasutavad lehekülge pööravaid abivahendeid (page-turner), või muudetakse arrangemendi paigutust, et pööramise koht langeks pausiga.
• Toimetused ja eri väljaanded: trükitud noodid võivad sisaldada toimetaja märkusi, versioonierinevusi ja urtext-väljaandeid (originaali lähedased väljaanded). Enne esitust on oluline kontrollida, milline väljaanne on kasutusel.
• Orkestriosad: suure orkestri puhul trükitakse iga pillile eraldi part, et muusikud saaksid mängida oma täpset osa ilma, et kogu orkestri partituur oleks kogu aeg näha.
• Õiguslikud ja digilahendused: trükitud noodid võivad olla kaitstud autoriõigusega; paljud vanemad teosed on aga juba avalikus kasutuses. Digitaalsed noodid ja e-platvormid (PDF, ePub, noodirakendused) muudavad ligipääsu ja lehekülgede pööramise lihtsamaks.
• Tähistused ja selgus: hea trükk rõhutab selget paigutust, loetavaid püstikuid ja loogilist pausi- ning kordusmärgendust, mis aitab esitajal vigu vältida.

Kokkuvõte

Trükitud noodid on muusikakirje professionaalselt vormistatud väljaanded, mis võivad olla kas ühe teose eraldi eksemplarid või kogumikud suuremas raamatus. Oluline on eristada parti (ühe muusiku osa) ja partituuri (kõigi osade koosseis) — mõlemal on oma kasutusala: muusikute igapäevane esitamine toimub enamasti parti abil, dirigent aga juhib ja analüüsib teost partituurist. Tänapäeval eksisteerivad nii paberkandjal kui digitaalsed trükitud noodid ning nende kujundus ja redaktsioon mõjutavad oluliselt esituse mugavust ja täpsust.

Tulemus

Partituur on mitmele instrumendile kirjutatud teose trükitud noot. Iga instrumendi noodid (osad) on kirjutatud üksteise kohal eraldi nootidele. Dirigent näeb partituurist, mida iga instrument peaks mängima ja kuidas see kokku sobib. Iga mängija ees on ainult tema enda osa (noodid, mida see mängija mängib). Aeg-ajalt, kui instrumendil on pikk periood, kus ta ei mängi (st tal on puhkepauside blokk), võib kirjastaja trükkida, tavaliselt väiksemas kirjas, osa muusikast, mida mõni teine instrument (tavaliselt meloodiat mängiv instrument) mängiks, et aidata esitajal teada, mida ta peab kuulama, enne kui ta hakkab mängima. Neid väiksemaid noote nimetatakse cues'iks, sest see annab esitajale märku ehk vihjeid, et ta hakkab varsti mängima).

Tüübid

• Orkestri partituur või täisnoodistus näitab täpselt, mida kõik orkestri pillid mängivad. Kui teoses kasutatakse suurt orkestrit, kus on palju erinevaid instrumente, peab lehekülg olema väga pikk. Dirigent kasutab partituuri selleks, et näha, millised instrumendid millal mängivad. Dirigent annab orkestri liikmetele (või orkestrisisestele sektsioonidele) märku, kui nad hakkavad mängima. Dirigendid teevad muidugi palju muud (tempo, dünaamika, interpretatsioon jne), kuid enamik dirigente kasutab partituuri orkestri proovides või orkestri esinemise ajal.
• Minipartituur, "õppepartituur" või taskupartituur on nagu orkestripartituur, kuid palju väiksem. See ei ole piisavalt suur, et dirigent saaks selle järgi dirigeerida, sest trükis on liiga väike, kuid õppimiseks on see piisavalt hea ja palju odavam kui suur orkestriteos.
• Vokaalpartituur või klaveripartituur on koori- ja lauljate teose (nt ooperi) noot, milles kõik instrumentaalpartiid on trükitud kahele noodile, et seda saaks mängida klaveril. Mõni noot tuleb muidugi välja jätta, et seda oleks võimalik mängida ainult kahe käega.
• Lühike partituur tähendab partituuri, kus orkestriteos on kirjutatud ainult kolmele või neljale noodile. See on midagi klaveripartituuri ja täispartituuri vahepealset. Helilooja võib teose kirjutamise ajal kirjutada lühipartituuri ja hiljem kirjutada välja orkestripartituuri. Lühipartituurid ei ole tavaliselt avaldatud, need on lihtsalt töökoopiad, kui teos on komponeerimisel.

Standardne punktijärjestuse vorming

Orkestri partituuris on instrumentaalridade trükkimise järjekord tavaliselt järgmine:

• puupuhkpillid (flööt, oboe, klarnet, fagott, saksofon ja muud erilised puupuhkpillid),
• puhkpillid (metsasarv, trompet, tromboon ja madalad puhkpillid nagu tuuba),
• löökpillid (klavessiin, tamburiin, basstrumm, ksülofon jne),
• keelpillid (viiul, vioola, tšello ja kontrabass),

Kui on olemas koor või soololauljad, on nende osa kirjutatud alumise osa lähedale, keelpillide kohale. Taktijooned ühendavad tavaliselt iga perekonna noodid. See muudab instrumentide leidmise lihtsamaks, kui kui need oleksid joonistatud kogu lehekülje ulatuses. Kogenud dirigent tunneb partituuri järjestust piisavalt hästi, et uurida partituuri ja näha väga kiiresti, milline instrument mängib antud osa, isegi kui pillide nimed ei ole seal kirjas. Allpool on näide tavalise orkestripartituuri partituuri järjestuse kohta, nagu see oleks kirjas noodilaua kõrval.

Orkestri formaat

• Piccolo
• Flööt
• Altflööt*
• Oboe
• Cor Anglais*
• Klarnet es või A*
• Klarnet B-bis
• Bassklarnet Bb
• Altsaksofon Es*
• Fagott
• Kontrafagotid
• Sarv in F
• Trompetid B-bis
• Pasunad
• Bass tromboon
• Eufoonium*
• Tuba
• Timpani
• Muud löökpillid (triangel, agogokellad, tam-tam glockenspiel, ksülofon, vibrafon, torukellad, tenortrumm, basstrumm)
• Muud vahendid
• Harf
• Klaver ja klahvpillid
• Koor (SATB)
• Viiul 1
• Viiul 2
• Viola
• Tšello
• Bass

*Märgib mittestandardset instrumenti, need on instrumendid, mida kasutatakse, sest helilooja soovib, et see toon oleks ainult ansamblis olemas.

Kontsertbändi formaat

Bändipartituuris on pillid loetletud erinevalt. Allpool on toodud näide standardse bändipartituuri partituuri järjestusest, nagu see oleks loetletud koos noodistruktuuridega.

• Flööt
• Oboe
• Fagott
• Klarnet B-bis
• Altoklarnet*
• Bassklarnet Bb
• Altsaksofon esi-saksofonil
• Tenorsaksofon B-bis
• Baritonsaksofon esi-saksofonil
• Trompet Bb trompetis
• Sarv in F
• Tromboon
• Bass-tromboon*
• Bariton/eufoonium
• Tuba
• Pitched Percussion
• Pillimängu kõlaline löökpill

*Märgib mittestandardset instrumenti, need on instrumendid, mida kasutatakse, sest helilooja soovib, et see toon oleks ainult ansamblis olemas.

Dirigendi partituur

Küsimused ja vastused

K: Mis on noodid?

K: Mille poolest erineb noot trükitud muusikast?

K: Kas noote võib avaldada erinevates vormides?

K: Kuidas mängivad muusikud koos, kui on kaasatud erinevad instrumendid?

K: Kuidas teab pianist, mida viiuldaja mängib, kui nad koos mängivad?

Küsimus: Kas viiuldaja võib mängida noodist, millel on mõlemad osad?

K: Miks võiks viiuldaja mõnikord klaveripoolt vaadata?

Otsing