Fagott: puupuhkpilli ehitus, hääl, mäng ja orkestriline roll

Fagott: sügav puupuhkpill — ehitus, kahekordne keel, kõla ja mängutehnikad ning orkestriline roll; õppige saksa vs prantsuse fagoti erinevusi ja esituse nüansse.

Fagott on puupuhkpillide perekonna madalaim ja isikupäraseim instrument. Nagu oboel, kasutab fagott kahekordset keelt (double reed) ning selle heli tekib kahe väikese roostüki vahel õhuvoolu mõjul. Õige ehituse, keele ja mängutehnika kombinatsioon annab fagotile sooja, puise ja samas väga mitmekülgse kõla – alates naljatlevatest kitkumiskohtadest kuni sügavate ja kõlavaatevamate soloosadeni orkestris.

Ehitus ja peamised osad

Fagott koosneb mitmest omavahel ühendatud puuosast ja metallist suukorvist. Peamised osad on:

• Bokaal (metallist kumer suukorv), sageli nimetatud ka "kruviks" või "suukorraks" — sellele kinnitatakse kahekordne keel.
• Tiib-liigend (wing joint või tenor joint) — üks ülemistest torudest, millel on palju võtmeid.
• Bass-liigend (boot joint või bass joint) — alumine U-kujuline osa, mis ühendab ülemised liigendid; eestikeeles sageli nimetatud ka "saapas" või "saapaks".
• Kellaliigend (bell joint) — instrumendi avatud lõpp, kust kõla välja tuleb.
• Klahvid ja varrukad — metalldetailid, mis võimaldavad katta auke ja muuta helikõrgust; fagotil pole Böhmi süsteemi, vaid spetsiifilised süsteemid (vt allpool).

Kaasaegsed fagotid tehakse tavaliselt kõvade puuliikide (nt vaher või pöök) käsitööna, kuid algõppeinstrumendid võivad olla ka plastikust. Instrument on üsna raske ja selle kandmiseks kasutatakse tihti kaela- või istmerihma (sitzgurt / harness).

Keel, suukorv ja reedivalmistus

Fagoti heli allikas on kahekordne keel, mis koosneb kahest väikestest roostükkidest, mis on kokku sidunud ja kinnitatud metalenõrule (bokaalile). Keelte valmistamine on oskus ise — paljud fagotimängijad reguleerivad ja lõikavad keeli kohapeal, et saada soovitud reageering ja toon. Keel mõjutab tugevalt kõla: tugevam keel annab jõulisema heli, pehmem keel soe ja õrnema kõla.

Hääleulatus ja noodikirjutus

Fagoti tavapärane hääleulatus katab ligikaudu madalast B♭ kuni kõrge F või F♯ (sõltuvalt mängija oskusest ja instrumendist). Mõned soolo- ja orkestripassaažid nõuavad veel kõrgemat registrit. Fagotti kirjutatakse tavaliselt tavaklahviga (bassvõtmes), aga kõrgemate osa puhul kasutatakse ka tenor- või diskantvõtmeid (tenor- või treble clef). Fagot on mitte-transponeeriv instrument — see kõlab tavaliselt täpselt nagu noodis kirjas (erandiks eri tüüpi fagotid ja kontrafagott).

Sõrmendussüsteemid: saksa ja prantsuse koolkond

Fagottidel on keerukad võtmekombinatsioonid. Need ei järgi Böhmi-süsteemi, mida tuntakse ülejäänud puupuhkpillidel. Põhilised süsteemid on:

• saksa süsteem (nn Heckel) — levinuim tänapäeva orkestrifagotitel, omab iseloomulikku sundet ja kõlaprofiili;
• prantsuse süsteem (nn Buffet) — erineva võtmekorrastuse ja nuppude asetusega, mille tulemusena on ka kõla ja tööviis veidi teistsugune.

Mõnel fagotil on kellaliigese ülaosas valge rõngas, mis ajalooliselt on seotud saksa/Heckel-variantidega; see on mainitud ka paljudes instrumentide kirjeldustes — elevandiluust rõngaste ja dekoratiivsete detailide kasutamine on ajalooline, kuid tänapäeval kasutatakse enamasti muid materjale.

Mänguasend ja rihmad

Fagotit hoitakse tavaliselt paremal küljel, istudes. Instrumenti toetatakse kas kaelarihma või istmerihma abil: istmerihm kinnitub saapaliitmiku allosas ja liigub üle mängija reie/istme, et kergendada käte koormust. Saapa ülemine osa peaks asuma mängija puusa kõrgusel, tagades mugava käte ja sõrmede haarde. Õige asend aitab kontrollida keelt, hingamist ja toetada head intonatsiooni.

Orkestriline roll ja kasutus

Kuigi sageli nähakse fagotti koomilise või karikatuurse instrumendina (selle eripärane kõla sobib hästi naljakatel stseenidel), on fagott orkestris äärmiselt oluline. Peamised funktsioonid:

• Bassist ja harmoonia alus — fagott sageli dubleerib kontrabassi või tšello rütmilisi jooni, andes täidu ja soojust madalale registrile;
• Sõltumatu solo- ja obbligato-hääl — paljud heliloojad kirjutavad fagotile kujulisi, lüürilisi või kompositsioonilisi soolosid (kuulus näide: Mozart'i fagotikontsert);
• Liikuv üleminekuhääl — fagot seob tihti puupuhkpilli- ja keelpillide häält tänu oma õrnale, kuid samas selgele timbrile;
• Kammermuusika — fagott on püsiv liik wind quintet’is (puupuhkpillikvartett + fagott) ja mitmesugustes ansamblites.

Fagotti roll võib ulatuda raskesti märgatavast alushäälest kuni esile tõstetud soolopartiideni. Samuti eksisteerib fagoti madalam vend, kontrafagott, mis kõlab ühe oktaavi madalamalt ja laiendab orkestri madalat regiistrit veelgi.

Lühike ajalugu

Fagott on arenenud keskaegse ja renessansiajastu kurraliste (dulcian/curtal) traditsioonist. Tänapäevase kuju ja võtmesüsteemi puhul on oluline 19. sajandi areng, eriti saksa meisterfirma Heckel tööd, mis standardiseerisid paljusid tehnilisi lahendusi. Prantsuse ja saksa koolkonna erinevused jäid aga püsima ning tänini on võimalik leida mõlema tüübi pooldajaid.

Nõuanded algajale

• Alustamiseks sobib plastist või odavam puidust algõppefagott, kuid edenev mängija võiks investeerida küllaldaselt tihedasse puidust instrumendi ja professionaalse bokali/keelte komplekti.
• Keelte hooldus ja häälestamine on kriitiline — paljud mängijad õpivad keeli reguleerima või kasutavad meisterkeeli.
• Harjuta õiget istumis- ja hoidmisasendit, et vältida liigset survet kaelale ja puusale ning tagada hea hingamine.

Kokkuvõttes on fagott võimas ja mitmekülgne instrument: rikkalik madal register, väljendusrikas keskkoht ja üllatavalt alati valmis kiiresti ning selgelt reageerima, kui seda õigesti mängida.

Küsimused ja vastused

K: Mis on puupuhkpillide perekonna neljast põhiinstrumendist kõige madalam?

K: Kuidas on fagoti külge kinnitatud pilliroog?

K: Millised kaks osa moodustavad suurema osa fagotist?

K: Kuidas mängijad tavaliselt mängimisel oma kaalu toetavad?

K: Millist ulatust katab see keelpill?

K: Kas fagotil on klahvid nagu teistel puupuhkpillidel?

Küsimus: Miks lükati saksofon orkestris oboe ja fagoti asendajana tagasi?

Otsing