Fagott
Fagott on puupuhkpillide perekonna neljast põhiinstrumendist kõige madalam. Nagu oboel, on ka fagotil kahekordne keel. Keel on kinnitatud kumerale metallist suukorvale, mida nimetatakse "kruviks" või "bokaaliks" ja mis on ühendatud pilli põhiosa külge. See koosneb kahest osast, mida nimetatakse "bass-liigendiks" ja "tiib-liigendiks" (või "tenor-liigendiks"). Need kaks osa on ühendatud altpoolt U-kujulise osaga, mida nimetatakse "saapaks". Instrumendi ülaosas on "kellaliigend". Instrument on üsna raske. Mõnel mängijal on kaelarihm kaela ümber, et toetada kaalu, kuid tavaliselt kasutatakse istmerihma, mis ühendub saapasosa allosas ja läheb üle põranda. Fagotimängija ehk inimene, kes mängib fagotti, istub siis selle rihma peal. Fagotimängija hoiab fagotit paremal küljel ja saapaliitmiku ülemine osa on tavaliselt mängija puusaga samal kõrgusel. Õigesti mängituna võib fagott kõlada väga kaunilt. Fagotil on üks suurimaid noodivahemikke, ulatudes madalast B-st kuni kõrge F-ni, mis asub diskantvõtme ülemisel joonel. Fagott võib mängida ka tenorivõtmes, kuid tavaliselt mängib ta bassivõtmes.
Mõnel fagotil on valge, elevandiluust rõngas kellaliigese ülaosas. Need on saksa fagotid (nn Heckel). Prantsuse fagotitel (nn Buffet) ei ole seda rõngast ja ka nende kõla erineb oluliselt saksa fagotist. Fagotitel on klahvid, mis aitavad mängijal katta kõik augud, kuid need klahvid ei kasuta Böhmi sõrmendamissüsteemi nagu teised puupuhkpillid. Saksa fagotid kasutavad Heckeli süsteemi ja prantsuse fagotid Buffeti süsteemi.
Fagotti peetakse tavaliselt koomiliseks instrumendiks, kuid see täidab orkestris väga olulist rolli.Tegelikult leiutati saksofon fagoti ja oboe asendamiseks, kuid see lükati tagasi, sest see ei kõlanud orkestris samamoodi.
Kaks Fox Products fagotti.
Fagoti mängimine
Fagoti mängimiseks on väga oluline, et hingamistugi oleks palju. Nagu oboe puhul, võib kiireid lõike mängida topeltkeelega (üksikkeelega mängimine on nagu "tu-tu-tu-tu-tu", topeltkeelega mängimine on nagu "te-ke-te-ke-te-ke"). Enamikus muusikas veedab fagott palju aega mängides bassiliini, võib-olla samu noote nagu tšello või tuuba. See võib mõnikord kõlada üsna lõbusalt, kui mängitakse "um-cha-um-cha" saatel, nagu Tšaikovski "Luikede tantsus" Tšaikovski "Luikede järvest". See võib kõlada väga meloodiliselt ja kurvalt, nagu Rimski Korsakovi "Šeferazade" teises osas. Kuulake Stravinski "Kevadriituse" algust, kus see mängib üsna kõrgeid noote, et petta inimesi, et see on Cor anglais või inglise sarv. Isegi kuulus helilooja Saint Saëns ei teadnud, mis see instrument on. Prokofjev kasutab fagotti vanaisa meloodiaks teoses "Peeter ja hunt". Fagoti mängimiseks on mängijal vaja ka suuri käsi, sest fagoti klahvid ja augud on üsna laiad.
Augud on sisse puuritud nurga all, et ülemine register ei oleks ülepaisutatud ja tekitaks ebameeldivat heli. Ülepuhumise vältimiseks leiutati ka sosikuklahvid. Fagott on tuntud oma reedese heli poolest. Selle ülemine register on kriipiv ja mõnikord hirmutav. Keskmist registrit võiks kasutada uinutamiseks, sest see on majesteetlik ja rahustav. Selle alumine register on sügav ja tume ning seda võiks kasutada hirmuäratavates filmides ja muudes sellistes filmides.
Ajalugu ja repertuaar
Fagott arenes välja renessansiaegsest pillist, mida nimetati kuraaliks või dulcianiks. Need olid kahekordsed keelpillid, mida mängiti sageli koos šaalidega. Barokiajastul sai fagott populaarseks bassiliinide mängimiseks, ehk mängides sama, mis tšello. Üks mees nimega Hotteterre valmistas paljud tänapäeva fagoti osad. Hilisbarokiajastul kirjutasid heliloojad nagu Antonio Vivaldi kontserte fagotile ja orkestrile. Kuulsamaid fagotikontserte on näiteks Mozarti kontsert ja uuemal ajal Peter Maxwell Daviesi kontsert. Fagott oli orkestris väga oluline instrument. Mozart ja Beethoven andsid fagotile muusikas tähtsad osad.
Kontrafagott
Mõnes suure orkestriga teoses kasutatakse kontrafagotti. See mängib fagotist oktaavi võrra madalamal, viies selle klaveril otse alla B- või C-tasemeni. Mõned kontrafagotid on valmistatud nii, et nad mängivad noodi võrra madalamal, st klaveri kõige madalamal noodil (A). Võiks arvata, et kontrafagott paistab kõrgel üle kõigi teiste orkestri instrumentide, kuid tegelikult teeb toru pidevalt U-käändeid, moodustades neli paralleelset torurida. Tavaliselt on need tehtud nii, et kell on suunatud alla. Raskus toetub põrandale kinnitatud pillide abil. Kontrafagott oli varem fagoti kujuline.
Kontrafagott lisab täisorkestri helile rikkalikkust. Kuulake tähelepanelikult kontrafagotti Brahmsi 1. sümfoonia viimase osa hümnilaadses sissejuhatuses. Selgelt võib seda kuulda Raveli vasaku käe klaverikontserdi alguses.
Küsimused ja vastused
K: Mis on puupuhkpillide perekonna neljast põhiinstrumendist kõige madalam?
V: Fagott on puupuhkpillide perekonna neljast põhiinstrumendist kõige madalam.
K: Kuidas on fagoti külge kinnitatud pilliroog?
V: Keel on kinnitatud kumerale metallist suukorvile, mida nimetatakse "kruviks" või "bokaaliks" ja mis on ühendatud fagoti põhiosa külge.
K: Millised kaks osa moodustavad suurema osa fagotist?
V: Enamik fagote koosneb kahest osast, mida nimetatakse "bassiliigendiks" ja "tiibliigendiks" (või "tenorliigendiks"). Need kaks osa on ühendatud põhjas U-kujulise osaga, mida nimetatakse "saapaks". Instrumendi ülaosas on "kellaliigend".
K: Kuidas mängijad tavaliselt mängimisel oma kaalu toetavad?
V: Mängijad kasutavad mängimisel tavaliselt kas kaelarihma ümber kaela või istmerihma, mis ühendub saapaga altpoolt ja läheb üle põranda, et toetada pilli kaalu.
K: Millist ulatust katab see keelpill?
V: Fagotil on üks suurimaid noodivahemikke, ulatudes madalast B-ist kuni kõrge F-ni, mis on diskantklahvi ülemisel real.
K: Kas fagotil on klahvid nagu teistel puupuhkpillidel?
V: Jah, fagotil on klahvid, mis aitavad mängijal katta kõiki auke, kuid need klahvid ei kasuta Böhmi sõrmendamissüsteemi nagu teised puupuhkpillid. Saksa fagotid kasutavad Heckeli süsteemi ja prantsuse fagotid Buffeti süsteemi.
Küsimus: Miks lükati saksofon orkestris oboe ja fagoti asendajana tagasi?
V: Saksofon lükati tagasi oboe ja fagoti asendajana orkestris, sest see ei kõlanud orkestris samamoodi.
