Igor Stravinski — 20. sajandi helilooja ja modernismi eestvedaja

Igor oli kolmas neljast lapsest, kõik poisid. Lapsena veetis ta talvekuud Peterburis ja suved maal, kus mitmetel tema emapoolsetel sugulastel olid suured mõisad.

Igor ei olnud koolis eriti tubli, kuid ta käis sageli vaatamas oopereid, kus tema isa Fjodor esines. Fjodor oli ooperilaulja, kellel oli hea bassihääl. Ta laulis Kiievi ooperiteatris ja hiljem Peterburi Mariinski teatris. Igor käis ka ballettides ja kuulas 1893. aastal, elu lõpul, isegi Tšaikovskit dirigeerimas.

Mõnda aega õppis Stravinski Peterburi ülikoolis õigusteadust, kuid loobus sellest 1906. aastal. Seejärel abiellus ta ühe oma nõbraga. Peagi sündisid neil poeg ja tütar.

Samal ajal mängis Igor juba koolipõlvest saadik klaverit ning võttis harmoonia- ja kontrapunkti tunde. Talle meeldis improviseerida ja ta hakkas huvi tundma ka heliloomingu vastu. Ta kirjutas mõned lühikesed klaveripalad ja näitas neid sõbra isa, helilooja Nikolai Rimski-Korsakovile. Rimski-Korsakov ütles talle, et ta peaks konservatooriumi mineku asemel jätkama eramuusikatunde. Varsti pärast seda suri Stravinski isa. Igor läks Rimski-Korsakovi juurde elama. Seal kohtus ta paljude muusikainimestega ja Rimski-Korsakov õpetas talle, kuidas kirjutada erinevatele instrumentidele. 1905. aastal hakkas ta võtma kaks korda nädalas eratunde Rimski-Korsakovilt, keda ta hakkas pidama teiseks isaks. Need tunnid kestsid kuni Rimski-Korsakovi surmani 1908. aastal.

1908. aastal suri Rimski-Korsakov. Stravinski kohtus balletiimpresaario Sergei Diagileviga. Diagilev soovis tuua lavale uusi oopereid ja ballette. Ta vajas heliloojat, kes kirjutaks muusikat, ja nägi, et Stravinski võiks olla ideaalne inimene. Ta palus tal kirjutada muusika balletile "Tulilind", mis oli vene muinasjutt. Stravinski kirjutas selle Rimski-Korsakovi maamajas ja lõpetas selle Peterburis. Balletti esines 25. juunil 1910. aastal Pariisi ooperis Ballets Russes, mis oli Euroopas väga kuulus. Koreograafiks oli Mihhail Fokin. See on jäänud Stravinski üheks kuulsamaks teoseks. Osa muusikast esitatakse sageli kontserdisaalis ilma tantsuta. Seda versiooni nimetatakse "sviitiks" (sõna-sõnalt "tantsude kogumik"). See näitab tema armastust vene rahvameloodia vastu.

"Tulilinnu" edu tegi Stravinski maailmakuulsaks. Tema muusika oli eriti tuntud Euroopas ja Pariisis, kus asus Ballets Russes. Järgmine teos, mille Stravinski neile kirjutas, oli "Petruška". See oli lugu nukust, mis ärkab ellu. Seda esitati Pariisis 13. juunil 1911 ja see sai sama kuulsaks kui "Tulilind". Ka seda muusikat esitatakse sageli kontsertteosena. Stravinski tegi kolmest tantsust ka arranžeeringu klaverisoolole. See on väga raske mängida ja vajab virtuoosset pianisti.

Stravinski oli muusikute seas muutumas tuntuks. Tema sõprade hulka kuulusid Debussy ja Ravel. Berliinis kohtus ta Schönbergiga, kelle teos "Pierrot Lunaire" avaldas talle suurt muljet. Ta veetis suure osa ajast oma perekonnaga Šveitsis, kus tal oli rahu ja vaikust komponeerimiseks.

29. mail 1913 esitati Pariisis Théâtre des Champs-Elysées's Stravinski uus ballett "Kevadriitus". See oli absoluutne sensatsioon. Mõned inimesed armastasid seda ja teised vihkasid seda. Teatris tekkis suur tüli ja kohale kutsuti politsei. Inimesed karjusid nii palju, et keegi ei kuulnud muusikat. Stravinsky jäi pärast seda haigeks ja veetis mõned nädalad, et taastuda. Kui balletti uuesti esitati, olid inimesed vaiksemad ja kuulasid muusikat. Muusikas oli palju uusi ideid: karmid akordid ja väga keerulised rütmid. Kevadriituse muusikal oli suur mõju 20. sajandi muusika arengule.

Stravinski järgmine balletiidee oli "Les noces", mis tähendab prantsuse keeles "Pulmad". Stravinski läks tagasi Venemaale, et koguda kokku mõned asjad, mis aitaksid tal seda komponeerida. Šveitsi naastes algas Esimene maailmasõda.

Stravinski perekond veetis sõja ajal suurema osa ajast Šveitsis. Rahast oli tal puudus, sest Vene mõisatest ei olnud enam tulu. Ballets Russes ei saanud enam Pariisis esineda. Stravinski veetis palju aega Les Noces'i juures töötades. Ta lõpetas selle 1917. aastal ja mängis seda Diagilevile. Läks veel kuus aastat, enne kui seda esitati. Stravinski valis lõpuks selle arranžeeringu neljale klaverile, löökpillidele, koorile ja vokaalsolistidele. Seda esitati 13. juunil 1923 Théâtre de la Gaîté Lyrique'is.

Kuna Šveits oli sõjas neutraalne, sai Stravinski reisida. Ta läks Itaaliasse, kus ta kohtus Gerald Tyrwhittiga (kellest hiljem sai lord Berners) ja Prokofjeviga. Ta kirjutas "Reynard" ja "Rag-Time". Ta esines Ameerikas Ballets Russes'iga.

Kui 1917. aasta veebruaris puhkes Vene revolutsioon, arvas Stravinski, et see on hea, kuid kui järgnes enamlaste revolutsioon, sai selgeks, et ta ei saa enam kunagi Venemaale tagasi minna. Ta kirjutas "L'histoire du soldat" ("Sõduri lugu"). Seda esitati Lausanne'is Ernest Ansermet' dirigeerimisel. Etendusi oleks olnud rohkem, kuid paljud inimesed olid gripis. Kui sõda lõppes, otsustas Stravinski Prantsusmaale kolida. Ta kirjutas balleti "Pulcinella", mis põhines 18. sajandi helilooja Pergolesi muusikal. Seda esitati Pariisi ooperis 15. mail 1920. aastal. Mõne aasta jooksul hakkas Igor huvituma 18. sajandi lõpu muusikast ja tema 1920. aasta järgset stiili kirjeldatakse sageli kui neoklassilist.

1920. aastal kolis Stravinski pere Stravinskist Bretagne'i, järgmisel aastal aga Biarritzisse. Stravinski komponeeris teose "Sümfoonia puhkpillidele". Seda esitati peagi Londonis kontserdil, kus kanti ette ka "Kevadriitus", mida dirigeeris Eugene Goossens Queen's Hallis. Ta kohtus teatridisainer Serge Soudeikine'iga ja armus meeletult Verasse, kellest hiljem sai tema teine naine. Samal ajal oli tema esimene naine Katerina tuberkuloosi tõttu sanatooriumis. Vera ja Stravinski nägid teineteist nii palju kui võimalik järgmise 18 aasta jooksul. Vahepeal õnnestus Stravinski emal Venemaalt välja pääseda ja ta liitus Stravinski perekonnaga Biarritzis. Stravinski pidi elatama suurt perekonda ja ta otsustas, et suurte teoste komponeerimise asemel peab ta rohkem töötama dirigendi ja pianistina. Ta komponeeris väiksemaid teoseid, sealhulgas kolme tantsu klaveriversiooni "Petruškast". Hiljem, kui tema poeg oli juba täiskasvanud, kirjutas ta kontserdi kahele sooloklaverile, mida ta koos oma pojaga mängis. Ballets Russes'ile ta enam ei komponeerinud, kuid kirjutas Oedipus rex'i, mis oli eriline austusavaldus neile. See teos oli segu ooperist ja oratooriumist. Tekstid olid ladina keeles ja need kirjutas Jean Cocteau. Seda esitati kontsertetendusena. Kuigi ta ei kirjutanud enam Diagilevile, võttis ta vastu Ida Rubinsteini kutse kirjutada ballett "Le baiser de la fée" (Tündi suudlus), mis põhines Tšaikovski muusikal. Diagilev oli pahane, kuid siis suri ta 1929. aastal ja Ballets Russes'i trupp ei jätkanud enam.

1926. aastal oli Stravinski, kes kuulus vene õigeusu kirikusse, sügava religioosse kogemuse läbi elanud, mis mõjutas tema muusikat. Parim neist religioossetest teostest on psalmisümfoonia, mis on kirjutatud Bostoni Sümfooniaorkestri 50. sünnipäeva tähistamiseks.

Stravinski kohtus viiuldaja Dushkiniga ja kirjutas viiulikontserdi ning Duo concertante viiulile ja klaverile, mida nad mängisid koos paljudel kontsertidel. Ameerika Ühendriikides muutus ta üha nõutumaks ja kirjutas mitmeid teoseid ameeriklastele. Talle pakuti tööd Harvardi ülikooli professorina. Sel ajal oli palju tema pereliikmeid haiged. Siis suri tema tütar, abikaasa ja ema. Ta ise oli haige. Siis, 1939. aasta septembriks, just siis, kui algas Teine maailmasõda, oli ta piisavalt terve, et sõita Põhja-Ameerikasse.

Stravinski kutsuti kohe mitmete kontsertide dirigendiks Ameerikas. Vera saabus Ameerikasse neli kuud hiljem ning ta ja Stravinski abiellusid Bedfordis, Massachusettsis. Nad taotlesid Ameerika kodakondsust ja asusid elama Hollywoodi. Tal oli üsna vähe raha ja ta võttis vastu iga kutse muusika komponeerimiseks. Ta võttis vastu isegi eratüdruku.

Stravinski komponeeris masse. Seda ei tellitud, ta lihtsalt tahtis seda komponeerida. Seda esitati 1948. aastal Milano Scalas Ansermeti juhatusel. Seejärel otsustas ta kirjutada täispika ooperi inglise keeles. See oli "The Rake's Progress". Seda esitati esmakordselt Veneetsias 1951. aastal. See on tema parim neoklassilises stiilis teos. Teine teos sellest perioodist on tema C-sümfoonia. See näitab klassikalisest heliloojate tonaalsest muusikast erinevat viisi heliloomingu loomisel.

Ta kohtus muusik Robert Craftiga, kes tuli perekonna juurde elama ja aitas Stravinsky'l oma kompositsioone ja dokumente korrastada. Ta oli üllatunud, et Stravinski ei külastanud kunagi Schönbergi, kes elas vaid mõne tänava kaugusel. Pärast Schönbergi surma 1951. aastal julgustas Craft Stravinskit kuulama Schönbergi seeriamuusikat. Peagi hakkas Stravinski oma kompositsioonides kasutama serialismi. Craft reisis koos Stravinskiga ja aitas teda palju, näiteks juhatades mõnda kontserti või harjutades orkestreid enne Stravinski tulekut.

1962. aastal kutsus president Kennedy ta Valgesse Majja. Samal aastal külastas ta taas Venemaad. Ta polnud seal peaaegu pool sajandit käinud. See oli suur edu ja inimesed NSV Liidus hakkasid Stravinski muusika vastu rohkem huvi tundma. See tegi Stravinski väga õnnelikuks, et venelased olid tema vastu taas huvitatud.

Viimastel aastatel jäi ta üsna haigeks. Threni on üks tema viimaseid teoseid. See on Jeremija kaebuste osade seade häälele ja orkestrile. Ta komponeeris ka teisi religioosseid teoseid, sealhulgas "Requiem Canticles". 1969. aastal kolis ta koos perega New Yorki, kus ta kaks aastat hiljem suri.

Stravinski maeti Veneetsias, Diagilevi haua lähedale.