Queen's Hall oli tuntud kontserdisaal Londoni kesklinnas Inglismaal, mis avati 1893. aastal. See jäi muusikalukku ja Londoni kultuurilukku eriti tänu sellele, et seal algasid Robert Newmani algatusel 1895. aastal Promenaadikontserdid (hiljem tuntud lühidalt kui “The Proms”), mida juhtis pikaaegne direktor ja peadirigent Henry Wood.
Asukoht ja ehitus
Queen's Hall ehitati Langham Place'ile, otse praeguse BBC ringhäälingumaja kõrvale. Saali projekteeris arhitekt Thomas Edward Knightley. Algsel kujul mahutas saal kuni 3 000 inimest (arvestades kaorkestrit). Arenal – alumisel korrusel – olid teisaldatavad istmed ning lihvitud põrand võimaldas seal pärast kontserti ka tantsimist. Saali akustikat peeti suurepäraseks ja see meeldis nii interpreetidele kui ka publikule.
Siseruumid ja funktsioonid
Queen's Hallis oli ka väiksem saal, The Queen's Small Hall, mis mahutas umbes 500 inimest. Seda kasutati peamiselt kammermuusika ja väiksemate kontsertide jaoks ning hilisematel aastatel ka salvestusstuudiona. Suuremas saalis olid algselt kitsad jalaruumid ja ebamugavad istmed; 1913. ja 1919. aastal tehti ümberkorraldusi, mille järel vähenes maksimaalne mahutavus umbes 2 400 inimesele, kuid paranedes istumismugavus ja publikuruumide kasutusvõimalus.
Avalik avamine ja esimesed kontserdid
Queen's Hall võeti esmakordselt kasutusse 25. novembril 1893, kui Robert Newman korraldas pärastlõunase lastepeo. Sama päeva õhtul toimus umbes 2 000 inimesele mõeldud kontsert Coldstream Guardi ansambli esituses, kus esines vokaal- ning klaveri- ja orelisoolosid. Kell 23.00 eemaldati areenil istmed ja algas tantsuõhtu. Saali ametlik avaaktus toimus 2. detsembril 1893. Ajalooline esmane Promenaadikontsert viidi läbi 10. augustil 1895 Henry Woodi dirigeerimisel.
Promenade-kontserdid (The Proms)
Robert Newman ja Henry Wood lõid Promenade-kontsertide formaadi selleks, et teha klassikalist muusikat kättesaadavamaks laiemale publikule. Kontserdid toimusid algselt Queen's Hallis ning kujunesid välja oma eripärane formaat – osaliselt istudes, osaliselt promenaadiks ehk ringikäiguks mõeldud vaba alaga publikule. See traditsioon jätkus ja kasvas aja jooksul, saades ühtlasi tuntuks kui “The Proms”, mis tänapäeval tuntakse peamiselt BBC Proms nime all.
BBC, orkestrid ja salvestused
Aastatel 1930–1941 kasutas BBC sümfooniaorkester Queen's Halli regulaarselt nii ülekannete andmiseks kui salvestusteks. Kuulsad külalised, nagu Arturo Toscanini, dirigeerisid sellel perioodil orkestrit ja tegid Queen's Hallis mitu tähelepanuväärset salvestust, mis aitasid saali mainele kaasa. Saal oli eelistatud paik nii elavate etenduste kui ka raadiosalvestuste jaoks tänu oma akustikale.
Viimane kontsert ja häving
10. mail 1941, Teise maailmasõja ajal, andis Royal Choral Society koos Londoni sümfooniaorkestriga Queen's Hallis kontserdi, mille programmi kuulus Sir Malcolm Sargenti juhatusel Edward Elgari oratoorium Dream of Gerontius. See osutus viimaseks kontserdiks saalis: sama õhtu õhtul hävitasid pommid Queen's Halli täielikult. Hoone rusud lammutati hiljem ja saal ei taastatud.
Pärand ja edasiareng
Pärast Queen's Halli hävitamist kolis BBC sümfooniaorkester oma ülekandekontserdid ja salvestussessioonid mööda ajutisi paiku, sealhulgas Bedfordi kooli. Üks tähelepanuväärne salvestusajastu oli Sir Adrian Boult'i Elgari teise sümfoonia salvestus. Promenade-kontserdid jätkusid ja kolisid peamiselt Royal Albert Halli, toimudes lisaks ka mõningatel perioodidel Bristolis ja Bedfordis. Pärast sõda on The Proms endiselt suurel määral seotud Royal Albert Halliga ning neid korraldatakse seal tänapäevani.
Queen's Halli ajalugu jääb meelde kui olulise muusikakeskuse ja Promside sünnipaigana – hoone, mis kuigi hävitati Teise maailmasõja pommirünnakutes, jättis püsiva jälje Londoni muusikatraditsiooni ning aitas kujundada modernse kontserdikultuuri Suurbritannias.