Kammermuusika

Rühmade suuruse sõnad

Neid sõnu kasutatakse selleks, et näidata, kui palju inimesi mängib. Neid võib kasutada ka lauljate rühmade puhul (vokaalsoolo, duett jne):

• soolo on ainult üks mängija (või laulja). Seda ei nimetata tavaliselt kammermuusikaks.

• duett või duo on teos kahele instrumendile. Sõna "duo" tähendab tavaliselt pala, milles kaks osa on võrdse tähtsusega. Viiulisonaatidel, flöödisonaatidel jne. on tavaliselt klaverisaatja, kuid neid ei nimetata tavaliselt "duettideks". Klaveriduo on mõeldud kahele mängijale ühe klaveri juures.

• trio on teos kolmele instrumendile. Klaveritrio on teos klaverile, viiulile ja tšellole. Mõnikord võib triosid nimetada ühe instrumendi järgi, nt: Brahmsi "Sarve trio" on metsasarvele, viiulile ja klaverile, mitte kolmele sarvele!

• kvartett on teos neljale instrumendile. Keelpillikvartetid on kõige populaarsem kammermuusika vorm. Need on mõeldud kahele viiulile, vioolale ja tšellole. Klaverikvartett on klaverile, viiulile, vioolale ja tšellole.

• kvintett on teos viiele instrumendile. Keelpillikvintett võib olla kahele viiulile, kahele vioolale ja tšellole (nt Mozarti keelpillikvintetid) või kahele viiulile, vioolale ja kahele tšellole (nt Schuberti kvintett). Klaverikvintett on klaverile ja keelpillikvartetile (kuigi Schuberti Forelli kvintett on ebatavaline: see on klaverile, viiulile, vioolale, tšellole ja kontrabassile).

• sekstett on teos kuuele instrumendile. Keelpilli sekstett on tavaliselt kahele viiulile, kahele vioolale ja kahele tšellole. Poulenci sekstett on klaverile ja viiele puhkpillile.

• septett on üsna ebatavaline ja võib olla mis tahes instrumentide kombinatsioonile. Beethoven, Saint-Saëns ja Ravel kirjutasid kõik septetid, kuid erinevatele kombinatsioonidele.

• oktett on kaheksale instrumendile. Schuberti oktett on mõeldud klarnetile, metsasarvele, fagotile, keelpillikvartetile ja kontrabassile. Mendelssohni oktett on kahele keelpillikvartetile.

• nonet on üsna haruldane. Louis Spohr kirjutas noneti viiulile, vioolale, tšellole, kontrabassile, flöödile, oboele, klarnetile, fagotile ja metsasarvele.

Ajalugu

Kammermuusika instrumentidele muutus populaarseks kui midagi, mis erineb suurtest orkestritest. Orkester arenes 17. sajandil ja nii arenes ka kammermuusika. Heliloojad kirjutasid triosonaate, mis olid mõeldud kahele kõrgele instrumendile (nt kaks viiulit) ja continuo saatele (tavaliselt klavessiinile ja tšellole). Arcangelo Corelli ja Johann Sebastian Bach kirjutasid palju triosonaate.

Joseph Haydn kirjutas palju keelpillikvartette. Ta tegi selle kombinatsiooni populaarseks. Ka Mozart ja Beethoven kirjutasid mõned väga head keelpillikvartetid. Viimased, mida Beethoven kirjutas, olid väga raskesti mängitavad ja arusaadavad, kuid 19. sajandi heliloojad nagu Schubert, Schumann, Mendelssohn ja Brahms said neist inspiratsiooni. Kahekümnendal sajandil kirjutasid mõned parimad keelpillikvartetid Bartók ja Šostakovitš.

Kammermuusika mängimine

Kammermuusikat on väga lõbus mängida, sest iga mängija on individuaalne. See on nagu vestlus muusikas. Dirigenti ei ole, seega peab iga muusik kuulama tähelepanelikult teisi ja õppima koos mängima väikese meeskonnana. Muusikud saavad ka oma mängu paremini kuulda kui orkestris. Mõned elavad heliloojad on kirjutanud palju muusikat noortele mängijatele, kes ei ole väga arenenud. Mõned Mozarti varasemad keelpillikvartetid ei ole liiga rasked ja sobivad suurepäraseks sissejuhatuseks kammermuusika mängimisse.