Kontrabass on laialdaselt kasutatav nimetus suurele keelpillile, mida mõnikord nimetatakse ka madalaks orkestrikeelpilliks. Teised nimetused on kontrabas ja double bass. Seda pilli kasutatakse orkestrites, jazzbändides, rockabilly‑ansamblites, bluegrass‑muusikas ja mõnes kantrimuusika koosseisus. Muusikakoosseisudes ja ansamblites täidab kontrabass tavaliselt madalate nootide rolli: jazzis räägitakse sageli "bassiliinist". Välimuselt ja ehituselt meenutab kontrabass väiksemaid perekonna liikmeid nagu viiul, vioola ja tšello, kuid on neist oluliselt suurem ja madalama kõlaga.

Ehitus ja häälestus

Kontrabass koosneb kõlupõhjast (korpus), kaelast, sõrmepadjast, sillast, heliotsast ja otstangust (endpin), mille abil pill toetub põrandale. Keeli on tavaliselt neli, harvemini viis, ja neid kinnitatakse mastile (pegbox) või peeneklahvidega. Standardne häälestus on neljas neljandikus: E₁–A₁–D₂–G₂ (esimene keel on madalaim). Mõned mängijad kasutavad laiendatud madalat C (C₁) lahendust või alternatiivseid häälestusi (näiteks kvintides C–G–D–A), eriti soolomängus.

Kõla, notatsioon ja roll orkestris

Kontrabassi kõla on sügav ja resonantsne; ta annab sageli ansamblile harmoonilise ja rütmilise aluse. Orkestris tugevdab kontrabass tihti tšellode partii ühe oktaavi võrra madalamal, kuid võib mängida ka iseseisvamaid või soliomustreid. Kirjalikult on kontrabassi partei tavaliselt noodistikus bassvõtmes ja pill kõlab sageli ühe oktaavi võrra madalamalt kui kirjutatud (st kontrabass on transponeriv instrument, mis kõlab üks oktaav madalamalt kui noodis on kirjas).

Mängutehnikad

  • Arco – mäng vibusiga, leebe kuni tugev vibujuhtimine annab pürgiva ja kandva kõla, mida kasutatakse klassikalises muusikas ja sooloosades.
  • Pizzicato – keelte plõksutamine sõrmedega, väga levinud jazzis ja popimuusikas; jazzis moodustab see sageli "walking bass" ehk kõndiv bassiliin.
  • Slap – tugev plaksutus ja keelte löömine, populaarne rockabilly’s ja mõnes popstiilis.
  • Harmonilised – kasutusel helipeente ja õhulisemate efektide tekitamiseks.

Jazz, pop ja muud žanrid

Jazzis on kontrabass keskne rütmi- ja harmoonialiinide kandja: mängitakse pizzicatot, moodustatakse walking bass‑liine, loovad improvisatsioonilised mustrid tihti ansambli keskse tugisambana. Pop‑ ja rokkmuusikas on kontrabassi roll tänapäeval sageli üle võetud elektrilise basskitarri poolt, kuid akustiline kontrabass on endiselt hinnatud oma soojuse ja dünaamilise ulatuse poolest. Rockabilly‑ ja bluegrass‑esinemistel kasutatakse sageli slap‑tehnikat ning väga energilist pizzicatot.

Ajalugu ja variandid

Kontrabassi ajalugu ulatub 16.–17. sajandisse, kus ta arenes välja varasematest madalatest keelpillidest nagu violone. Tänapäeval leidub mitmeid variatsioone: akustilised grand pille, elektrilised "upright bass" mudelid ja madalpoolsed soolopillid. Mõned soolomängijad on arendanud ka eri häälestusi ja tehnikat (näiteks François Rabbath), mis laiendavad pillimängu võimalusi.

Hooldus ja valik

Kontrabassi valimisel ja hooldamisel tuleks tähele panna kitarri suurust (oleneb mängija pikkusest ja käte mõõtmetest), keelte materjali (gut, teras või sünteetilised keeled), silla ja heliotseade õiget reguleerimist ning niiskus‑ ja püstholduse tingimusi (puit on niiskusele tundlik). Hea häälestus, korrektne heliotsa paigutus ja regulaarne hooldus tagavad parima kõla ja vastupidavuse.

Kontrabass on mitmekülgne instrument, mis toetab nii suure sümfooniaorkestri massi kui ka väikese jazziansambli rütmi‑ ja harmooniarõhku — tema sügav, soojendav kõla on paljude muusikastiilide vundament.