Es-moll (E♭-moll) — definitsioon, iseloom ja tuntud teosed

Es-moll (E♭-moll) – definitsioon, iseloom ja tuntud teosed: tumedad, salapärased helid Bachist Prokofjevini ja Rahmaninovist džässiklassikani. Uuri tonaalsuse eripära ja kuulsad teosed.

E♭-moll ehk es-moll on molliskaala, mille aluseks on noot E♭ (es). Selle põhisignatuuris on kuus bemolli: B♭, E♭, A♭, D♭, G♭ ja C♭.

Skaala ja teoreetilised omadused

Es-molli heliskala helid on: E♭ – F – G♭ – A♭ – B♭ – C♭ – D♭ – E♭. Selle suhteline duur on Ges-duur (G♭-duur) ja paralleelne duur on Es-duur. Selle enharmooniline ekvivalent on dis-moll (D♯-moll), mida mõnikord kasutatakse notatsiooniliselt kergemate helestike tõttu.

Iseloom ja kasutuspraktika

Es-mollit seostatakse tavaliselt tumeda, salapärase ja melanhoolse kõlaga; sellel on sageli trööstitunnet või intensiivset emotsionaalset pinget väljendav karakter. Orkestratsioonis kasutatakse seda võtmet harvem — kuus bemolli teeb partituuri lugemise ja mõnede puhkpilliosade häälestuse keerulisemaks — ning tihti ilmub see peamiselt moduleerimisteks või erilise värvi loomiseks. Klaveri- ja kammermuusikas on es-moll sagedasem, eriti vene ja nõukogude heliloomingus. Kui klaveriteos tuleb arranžeerida orkestrile, eelistavad mõned helirežissöörid või arrangeerijad transponeerida teose praktikalisemasse võtmesse, et vähendada bemollide arvu ja orkestri töökoormust.

Repertuaarinäited

Johann Sebastian Bachi "Hästi tempereeritud klaveri" I raamatus esineb es-moll näiteks prelüüdis nr 8 (BWV 853), mis demonstreerib võtme eripalgelist ja tumedat kõla klaverimõõtmes.

Üks tuntumaid sümfoonilisi näiteid selles võtmes on Prokofjevi sümfoonia nr 6, mis on kirjutatud E♭-mollis. Mõned teised nõukogude heliloojad on samuti kasutanud es-molli suuremas vormis — nimeliselt Ešpai, Janis Ivanovs (tema neljas sümfoonia "Atlantis", 1941), Ovtšinnikov ja Mjaskovski — kuigi sümfooniate kirjutamine es-mollis on suhteliselt haruldane.

Rahmaninovi loomingust on es-mollis näiteks "Elegie" op. 3 nr. 1 ja üks tema tuntumaid klaviateoseid, Études-Tableaux op. 39 nr. 5. Need palad rõhutavad võtme tumedat ja introspektiivset iseloomu.

Selles võtmes kõlav meeleolu leiab tee ka jazzi: Thelonious Monki "'Round Midnight" ja Dave Brubecki "Take Five" on sageli seostatud E♭-molliga või esituses selles toonis, mis rõhutab nende melanhoolset ja salapärast kõlapilti.

Gustav Mahleri ja teiste romantilise ning hilisemate perioodide heliloojate loomingu hulgas leidub kohtumisi E♭-molliga, kus see toon annab pikkadele sissejuhatustele või konkreetselt tumedatele episoodidele erilise värvi. Samuti kasutab mõningates juhtumites tume orkestratsioon sama võtme kõlapilti — näiteks on võrreldud sarnaseid atmosfääre ka Beethoveni ainsa oratooriumi "Kristus Õlimäel" mõnedes osaepisoode iseloomustava, tumeda orkestratsiooniga.

Kokkuvõte

Es-moll on teoreetiliselt rikas, emotsionaalselt tugev ja varjatud värvigammaga võtmeheli, mis annab heliloojale võimaluse väljendada sügavamat tumedust ja salapära. Praktikas eelistatakse seda võtmet kasutades sageli klaveripõhist ilmaisut, määratud orkestriliste efektide või modulatsioonide jaoks ning mõnikord eelistatakse arranžeeringus transponeerimist muusse võtmesse, et lihtsustada partituuri ja esituse tehnilist poolt.

Küsimused ja vastused

K: Mis on es-moll?

K: Milline on es-molli suhteline duur?

K: Milline on es-moll'i paralleelne duur?

K: Mis on selle võtme enharmooniline vaste?

K: Kas seda võtit kasutatakse sageli orkestrimuusikas?

K: Kas selles võtmes on kirjutatud kuulsaid teoseid?

Otsing