Ges-duur (G♭) on G♭-nootidel põhinev duurskaala. Selle põhisignatuuris on kuus bemolli: B♭, E♭, A♭, D♭, G♭ ja C♭.
Skaala helid (täisnootidega): G♭, A♭, B♭, C♭, D♭, E♭ ja F. Tavalised põhitriadid selles võtmes on:
- I (koda): G♭-dur
- IV (koda): C♭-dur (enharmooniliselt B-dur)
- V (koda): D♭-dur
Selle suhteline moll on es-moll (E♭-moll). Paralellne moll ehk Ges-moll on teoreetiliselt võimalik, kuid praktikas asendatakse see sageli Fis-molliga, sest Ges-molli notatsioon nõuaks topeltbemolle ja muudaks lugemise ebasoodsamaks.
Selle enharmooniline ekvivalent on Fis-duur (F♯-dur), mille võtmesignatuuris on samuti kuus aktsidentaali (sel juhul kuus risti). Mõlemad nimetused tähistavad sama helikõrgust, ent valik Fis- või Ges-nimetuse vahel sõltub sageli praktilisest põhjendusest (lugemise lihtsus, transpositsioon jms).
Kirjutades muusikat transponerivatele instrumentidele (näiteks B‑instrumendid), võib Ges‑nimetuse kasutamine olla eelistatum, sest see annab sageli lugejale lihtsama partituuri. Näiteks kui kontserthääl on G♭, tuleb B‑instrumendi partii kirjutada A♭‑s (mis on nelja bemolliga A♭-dur) — see on selgem kui F♯‑nimetuse kasutamine, mis mõne transpositsiooni puhul looks keerulisemaid allkirju.
Ges-duuri leidub sagedamini klaverimuusikas kui suurtes orkestriteostes, kuna klaveri tehnika ja intonatsioon kannatavad selliseid võtmeid paremini. Näiteks leidub Chopini ja Schuberti klaveriteostes teoseid Ges-duuris (sealhulgas impromptusid ja väiksemaid palaformaate), kuid see võtmelisus on harva orkestriteoste peamine põhitoon.
On teada, et Austria helilooja Gustav Mahlerile kasutas mõnikord Ges-duuri või selle värvust oma sümfoonilistes tekstuurides — küll pigem värvuse ja tonaalse varjundi saavutamiseks kui traditsiooniliselt „peamise” võtmena.
Praktiline märkus: Ges-duur sisaldab C♭-i ja muid nimetuslikult ebaharilikke noote; arvestades transpositsiooni- ja kirjutusmugavust, valivad paljud heliloojad või arrangerid enharmooniliselt vastava F♯‑nimetuse siis, kui see teeb partiide lugemise lihtsamaks. Samas klaverimuusikas ja teatud väljenduslikel eesmärkidel kasutatakse just Ges‑nimetust, sest selle notatsioon kajastab helide teoreetilist järjestust ja harmoonilist funktsiooni selgemini.
