Ges-duur (G♭) — duurskaal, võtmesignatuur ja kasutus
Ges-duur (G♭): ülevaade duurskaalast, võtmesignatuurist, enharmoonilisest Fis-duurist ja kasutusnüanssidest klaverist kuni Mahleri sümfooniateni.
Ges-duur (G♭) on G♭-nootidel põhinev duurskaala. Selle põhisignatuuris on kuus bemolli: B♭, E♭, A♭, D♭, G♭ ja C♭.
Skaala helid (täisnootidega): G♭, A♭, B♭, C♭, D♭, E♭ ja F. Tavalised põhitriadid selles võtmes on:
- I (koda): G♭-dur
- IV (koda): C♭-dur (enharmooniliselt B-dur)
- V (koda): D♭-dur
Selle suhteline moll on es-moll (E♭-moll). Paralellne moll ehk Ges-moll on teoreetiliselt võimalik, kuid praktikas asendatakse see sageli Fis-molliga, sest Ges-molli notatsioon nõuaks topeltbemolle ja muudaks lugemise ebasoodsamaks.
Selle enharmooniline ekvivalent on Fis-duur (F♯-dur), mille võtmesignatuuris on samuti kuus aktsidentaali (sel juhul kuus risti). Mõlemad nimetused tähistavad sama helikõrgust, ent valik Fis- või Ges-nimetuse vahel sõltub sageli praktilisest põhjendusest (lugemise lihtsus, transpositsioon jms).
Kirjutades muusikat transponerivatele instrumentidele (näiteks B‑instrumendid), võib Ges‑nimetuse kasutamine olla eelistatum, sest see annab sageli lugejale lihtsama partituuri. Näiteks kui kontserthääl on G♭, tuleb B‑instrumendi partii kirjutada A♭‑s (mis on nelja bemolliga A♭-dur) — see on selgem kui F♯‑nimetuse kasutamine, mis mõne transpositsiooni puhul looks keerulisemaid allkirju.
Ges-duuri leidub sagedamini klaverimuusikas kui suurtes orkestriteostes, kuna klaveri tehnika ja intonatsioon kannatavad selliseid võtmeid paremini. Näiteks leidub Chopini ja Schuberti klaveriteostes teoseid Ges-duuris (sealhulgas impromptusid ja väiksemaid palaformaate), kuid see võtmelisus on harva orkestriteoste peamine põhitoon.
On teada, et Austria helilooja Gustav Mahlerile kasutas mõnikord Ges-duuri või selle värvust oma sümfoonilistes tekstuurides — küll pigem värvuse ja tonaalse varjundi saavutamiseks kui traditsiooniliselt „peamise” võtmena.
Praktiline märkus: Ges-duur sisaldab C♭-i ja muid nimetuslikult ebaharilikke noote; arvestades transpositsiooni- ja kirjutusmugavust, valivad paljud heliloojad või arrangerid enharmooniliselt vastava F♯‑nimetuse siis, kui see teeb partiide lugemise lihtsamaks. Samas klaverimuusikas ja teatud väljenduslikel eesmärkidel kasutatakse just Ges‑nimetust, sest selle notatsioon kajastab helide teoreetilist järjestust ja harmoonilist funktsiooni selgemini.
Tõusev ja langev G-duur skaala.
Skaalad ja võtmed
| · v · t · e Diatoonilised skaalad ja võtmed | |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
|
| ||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
| Tabelis on näidatud terade või terade arv igas skaalas. Miinusskaalad on kirjutatud väikseima tähega. | |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
Küsimused ja vastused
K: Mis on G-duur?
V: G-duur on G-duuril põhinev duurskaala. Selle põhisignatuuris on kuus diagonaali.
K: Mis on G-duur-duuri suhteline moll?
V: G-duuri suhteline moll on es-moll.
K: Mis on G-duur'i paralleelmoll?
V: G-duuri paralleelmoll asendatakse tavaliselt f♯-molliga, sest g♭-molli kaks topeltmolli muudavad selle kasutamise üldiselt ebapraktiliseks.
K: Mis on G-duur'i enharmooniline ekvivalent?
V: G-duuri enharmooniline ekvivalent on Fis-duur, mille võtmesignatuuris on samuti kuus aktsidentaali.
K: Kui helilooja kirjutab muusikat B-duur-instrumentidele, miks peaks ta kasutama g-moll-, mitte fis-toonmõõtu?
V: B-duuris muusikat B-instrumentidele kirjutades on eelistatavam kasutada g-moll- kui fis-klahvi, kuna see tagab mängimisel suurema selguse ja täpsuse.
K: Kas on olemas mingi konkreetne teoseliik, mida kiputakse kirjutama G-duur võtmes?
V: Klaveriteosed, näiteks Chopini ja Schuberti impromptused, on sageli kirjutatud Es-duuri võtmes, kuid orkestriteoste puhul kasutatakse seda harva.
K: Kes on tuntud selle poolest, et kasutas oma sümfooniatesG-duuri?
V: Austria helilooja Gustav Mahlerile meeldis oma sümfooniates kasutadaG-duurtooni.
Otsige