A♭ duur ehk As-duur on duurskaala, mille toonika on As (A♭). Selle tämbrimärkuses on neli ♭ (B♭, E♭, A♭, D♭). As-duuri heliskord on: As – B – C – Des – Es – F – G – As.
Suhted teiste helistikudega
Selle suhteline moll on f-moll ja selle paralleelne moll on as-moll. Paralleelne moll (as-moll) on helistikuna tunduvalt vähem kasutatav praktilistel põhjustel (suur arv ♭-e), mistõttu sageli eelistatakse selle enharmonilist vastet (Gis-moll) või kirjutatakse as-molli harvem.
Iseloom ja kasutus
As-duuri kirjeldatakse sageli kui sooja, pehmet ja rahulikku tooni, mis sobib lüüriliste ja meloodiliselt väljendusrikaste häälestuste jaoks. Komponistid on seda võtme tooniks valinud nii kammermuusikas, klaveriloomingus kui ka sümfoonilistes teostes. Franz Schubert ja Frédéric Chopin kasutasid As-duuri oma klaveriteostes üsna sageli, eelistades seda pehmemate, mõtlikumate osade väljendamiseks.
Ajaloolised ja orkestrilised tähelepanekud
18. ja 19. sajandi orkestrikoosseisude puhul tuli arvestada instrumentide (eriti käsitsi häälestatud timpani) piirangutega. Näiteks Beethoven kasutas oma c-moll-teoste aeglaste osade võtmena sageli As-duuri; see juhtus seepärast, et timpani häälestust ei olnud lihtne või kiirel ajal ümber sättida, nii et lähteosa ja aeglane osa jäid tihti samasse tämbrisse. Sarnaseid praktikaid jälgiti ka teiste autorite puhul — osade vaheliste häälestuste ümberseadmine võis olla logistiliselt keeruline.
Tuntud teosed ja komponistid
Charles-Marie Widor pidas As-duuri heaks tooniks ka puhulmuusika kontekstis. Kõige tuntuma sümfooniana As-duuris nimetatakse sageli Edward Elgari sümfooniat nr 1 As-duuris. Samuti on As-duuris kirjutatud Arnold Baxi viimane sümfoonia.
Domenico Scarlatti kasutas As-duuri oma klavessiinisonaatides — näiteks on teada kaks sonaadiklahvrit selles võtmes (K. 127 ja K. 130). Felix Mendelssohn ja John Field on samuti loonud klaverimuusikat As-duuris, ning As-duur on leidnud koha paljudes romantilise perioodi valdosades, kus otsiti pehmeid ja poeetilisi kõlasid.
Muud tähelepanekud
Mõned heliloojad kasutasid As-duuri teadlikult kontrastina tugevamate või dramaatilisemate võtete kõrval (näiteks c-mollis olevate osade aeglased adagiovormid As-duuris). See võimaldas saavutada tonaalset ja kõlavärvilist mitmekesisust, säilitades samas harmoonilise sidususe.
As-duur on seega oluline ja sageli valitud võtmevõimalus, mis oma nelja ♭-iga annab omapärase soojuse ning sobib hästi nii intiimsele klaverimuusikale kui ka suuremale sümfoonilisele kujundusele.
