B♭ moll ehk b-moll on molliskaala, mille aluseks on b-kohaline (B♭) toon. Selle põhisignatuuris on viis bemolli: B♭, E♭, A♭, D♭ ja G♭ (st viis alamnooti ehk viis “b” märki võtmejoonel).

Selle suhteline duur on D-duur — originaalviites oleva nimetuse puhul tasub märkida, et õige suhteline duur b-mollile on tegelikult D♭-dur (Des-duur), kuna suhtelise duuri tähistamiseks kasutatakse sama võtmesignaatuuriga duuri. Selle paralleelne duur on B-duur. Selle enharmooniline ekvivalent ei ole a-moll — b-moll vastab enharmoniliselt A#-mollile (A♯-moll), mitte A-mollile.

B-moll seostatakse sageli tumeda, melanhoolse ja introspektiivse kõlapildiga. Tšaikovski ja teised romantismi ajastu heliloojad kasutasid b-molli meeleolu rõhutamiseks; Tšaikovski 4. sümfoonia mõnedes kohtades esinevad b-mollile viitavad meloodilised või harmoonilised värvid on tõlgendatud kui sügava üksinduse või kurbuse kujundid — näiteks on tema teoses mainitud oboesoolo ja selle iseloomu seoseid üksinduse tunnetusega.

Vanimatel terashäälsel sarvel (nn naturaalsel sarvel) oli b-mollis mängimine tehniliselt keeruline, sest instrumendi hääle kõrgus oli fikseeritud ja sagedased kromaatilised muutused nõudsid erivarustust (nt erinevad “crook”-id) või käsitsust. Selle tõttu on 18. sajandi repertuaaris b-molli otsesed näited suhteliselt haruldased; üks tuntud ajalooline tähelepanek on Franz Krommeri "Concertino D-duur, Opus 80" esimese menuudi juures esinev modulatsioon, kus vürtsi tõttu satutakse ajutiselt b-molli.

Skaal ja noodid

  • Loodusskaala (natural minor): B♭ – C – D♭ – E♭ – F – G♭ – A♭ – B♭.
  • Harmooniline moll (tõstetud VII aste): B♭ – C – D♭ – E♭ – F – G♭ – A – B♭ (A-natural annab tugeva dominantse tundmuse F-majorina).
  • Meloodiline moll (tõusmisel): B♭ – C – D♭ – E♭ – F – G – A – B♭; laskumisel tavaliselt tagasi loodusskaalale.

Harmoonia ja teoreetilised omadused

  • Põhichord (i): B♭m (B♭–D♭–F).
  • Diatoonilised kolmehäälsed akordid (loodusskaalist): i (B♭m), ii° (C°), III (D♭), iv (E♭m), v (Fm), VI (G♭), VII (A♭).
  • Kasutades harmoonilist molli tekib tugevam dominant (V asendub F-majoriga), mis annab traditsioonilisele kadentsile tugevama resolutsiooni i-i (või i–V–i-ndusega). See on tavaline kirglikes ja resoluutsemates fraasides.
  • B-molli helikeel sobib hästi tumedate vooludega, madalate, sügavate värvitoonide ja kromaatiliste pingete loomiseks, mistõttu teda kasutavad sageli romantilised ja hilisemad heliloojad emotsionaalse rõhu loomiseks.

Ajalooline kasutus ja repertuaarinäited

  • Naturaalsel (valjuhäälsel) sarvel oli b-moll harva kasutatav võtme tõttu—see mõjutas orkestratsiooni- ja transpositsioonivalikuid klassikalises muusikas.
  • Romantismis kasutasid mitmed heliloojad b-molli selle erilise värvi ja emotsionaalse laengu tõttu; teoseid b-mollis kohtab sagedamini pianosse ja sümfoonilisse muusikasse kirjutatult, kui instrumentide kromaatiline võimekus võimaldas selle kõla mugavalt esile tuua.
  • Näited ajaloost: originaaltekstis mainitud Franz Krommeri modulatsioon on üks varasemaid 18. sajandi vihjeid b-molli kohtumisele eri instrumentide kontekstis; hiljem on B♭-molli kasutanud romantilised heliloojad (vt ka Tšaikovski teosest pärit näiteid), ent b-moll ei ole kunagi olnud ülisagel võtmevalik orkestriliselt keeruliste palade peamise mudelina.

Kokkuvõttes on B♭-moll (b-moll) oluline ja väljendusrikas helikõla, mille tunnused on viie bemolli võtmesignatuur, karakteristlikud skaalaastmed (D♭ ja G♭ jm) ning tugev emotsionaalne seos tumedamate ja sügavamate meeleoludega. Kaasasündinud teoreetilised eripärad (harmoonilise ja meloodilise molli erinevused) annavad heliloojale vahendid nii õrnema kui ka dramaatilisema väljenduse loomiseks.