B♭-duur ehk B-as on duurskaala, mis algab B-as-noodist (B♭). Selle põhisignatuuris on kaks bemolli: B♭ (B-as) ja E♭ (Es).

Selle suhteline moll on g-moll, kuid selle paralleelne moll ei ole h-moll — paralleelne moll on B♭-moll (B-as-moll).

Helistik ja skaala

B♭-duuri skaala noodid helikõrguse järjekorras on: B♭, C, D, E♭, F, G ja A (ning tagasi B♭). Tavalised peamised akordid võtmes on:

  • I (tonuika): B♭-duur (B♭–D–F)
  • IV (subdominant): E♭-duur (E♭–G–B♭)
  • V (dominant): F-duur (F–A–C) või F7 (F–A–C–E♭)

B♭-duur annab soojema, veidi pehmema kõla võrreldes näiteks C-duuriga ning on klassikalises ja romantilises repertuaaris laialdaselt kasutatav.

Tähtsus puhkpillimuusikas

B♭-duur on mugav ja levinud võti paljude instrumentide, eriti transponeerivate puhkpillide puhul. See on sageli nende „koduvõti“, mis teeb noodistuse ja interpretatsiooni lihtsamaks. B♭-duur on hea võti enamiku puhkpillide jaoks, eriti nende jaoks, kelle jaoks see on nende koduvõti, näiteks klarnetid, trompetid, saksofonid ja B-duuriga flöödid. Seetõttu on paljud kontsertorkestrite teosed (need, milles te olete kooliajal võib-olla mänginud) kirjutatud selles või mõnes sellega lähedalt seotud võtmes, näiteks F-duur või Es-duur.

Ajalooline kontekst ja näited

Haydni sümfoonia nr 98, milles oli nii trompet kui ka timpani, on sageli mainitud kui üks tuntumaid sümfooniaid B♭-duuris. On tõsi, et varem — näiteks Michael Haydnilt — on ilmunud ka teoseid selles võtmes, kuid Joseph Haydni sümfoonia nr 98 jäi tähelepanu alla osaliselt seetõttu, et ta kirjutas timpani osa konkreetselt ja selgelt noteerituna, mis aitas esituspraktikat lihtsustada. Ta kasutas ka läbimõeldud võtme- ja häälestuslahendusi, mis tegid instrumentide omavahelise kõla selgemaks (näiteks võrreldes puuraltsete transponeringute ja C-duur märkega).

Mozarti viis klaverikontserti on B-duuris — B♭-duuri soojus ja läbipaistvus sobis hästi klaveri ja orkestri kombinatsioonile klassitsismi stiilis.

Kasutuspraktika ja transponeerimine

Paljud puhkpillid (näiteks B♭-klarnet, B♭-trompet, tenor-saksofon transponeerivad suuresti B♭-sse) on mugavamad B♭-duuris mängimiseks, sest see avaldab otsest mõju notatsioonile: helid, mida pillist kõlab, ja noodid ei vaja liigselt suurtes kogustes ettepoole/taandamist. Dirigentide ja arrangeerijate jaoks on B♭-duur sageli loogiline valik väikeste orkestratsiooniliste ja kõlaproportsioonide tõttu.

Kokkuvõte

B♭-duur on praktiline ja muusikaliselt meeldiv helistik, mis on eriti tähtis puhkpillimuusikas ning laialt kasutatav klassikalises repertuaaris. Selle kaks bemolli, soojad kõlavärvid ja mugavus transponeerivate instrumentide jaoks teevad sellest võtme, millega muusikud ja arrangeerijad sageli arvestavad.