H-moll (B-moll): tähendus, ajalugu ja kuulsad teosed

H-moll (rahvusvaheliselt sageli nimetatud B-molliks) on molliskaala, mille põhitoon on H (saksakeelses notatsioonis H = ingliskeelne B‑natural). Võtmesignatuuris on kaks risti (F♯ ja C♯). Harmoonilises mollis tõstetakse seitsmes aste A (A♮) pooltooni võrra A♯‑ks; meloodilises mollis tõstetakse ülesmäge nii kuues (G → G♯) kui ka seitsmes aste (A → A♯), allamäge tagasi pöördudes kasutatakse tavaliselt naturaalmolli helikõrgusi.

Teooria ja heliskaalid

H‑molli naturaalskaal: H, C♯, D, E, F♯, G, A. Harmooniline h‑moll: H, C♯, D, E, F♯, G, A♯. Meloodiline h‑moll (üles): H, C♯, D, E, F♯, G♯, A♯ (alla minnes sageli naturaalskaal).

Diatoonilised kolmikud h‑mollis (tüüpilised vormid):

• i — H‑moll (Bm)
• ii° — C♯ dim (C♯°)
• III — D‑duur (D)
• iv — E‑moll (Em)
• v — F♯‑moll (F♯m) (harmoonilises fs‑major ehk V: F♯‑dur)
• VI — G‑duur (G)
• VII — A‑dur (A)

Nimetus ja seosed teiste võtmetega

Selle suhteline duur on D‑duur ja selle paralleelne duur on B‑duur (B‑major). Märkida tasub, et notatsioonierinevused (saksakeelne H vs. anglosaksi B) võivad tekke tekitada: saksa/centraleuroopa traditsioonis kutsutakse heli H‑ks, samas paljud rahvusvahelised allikad kasutavad tähist B (seega H‑moll = B‑moll rahvusvahelises tähistuses).

Muusikaline tähendus ja ajalugu

Barokiajastul ja klassitsismi varases perioodis omistati eri võtetele sageli emotsionaalseid omadusi. Näiteks Christian Friedrich Daniel Schubart (1739–1791) kirjeldas h‑molli kui tooni, kus avaldub rahulik ja õrn kurdus; ta sidus seda ka Johann Sebastian Bachi repertuaariga. Sama ajalooline kontekst mõjutab ka Bachi kuulsat nimetust ja valikuid (nt Mass in B minor on üks tema suurteostest).

Hiljem, klassitsismi ja romantika üleilmses maitses, muutusid hinnangud võtete kohta mitmekesisemaks. Francesco Galeazzi esitas kriitilisi arvamusi h‑molli kasutuse kohta teatud kontekstides ja ka Beethoven märgib oma visandites h‑molli tonaalseid omadusi ebatraditsioonilisema või tumeda võtmena.

Tuntud teosed

Mõned hästi tuntud näited h‑mollis (B‑mollis) on:

• J. S. Bach – Mass in B minor (BWV 232) (suurnäide baroki suurvormis).
• Joaquín Rodrigo — "Concierto de Aranjuez", teine osa (selle kitarriromantilise teose melanhoolne liin on laialdaselt tunnustatud ja sageli tsiteeritud).
• Pop/rok — h‑moll/b‑moll kuvatakse tihti ka popmuusikas; tuntud näidetena mainitakse mõnikord akordikasutust ansambli Pink Floyd laulus "Comfortably Numb" (originaalteoses esineb h‑molli elemente ja tumedaid mollivärve).

Kasutus kaasaegses muusikas ja kitarrimängus

H‑moll on populaarne rockis, folkis, kantris ja paljudes kitarril põhinevates žanrites. Üks põhjus on praktiline harmoonia‑ ja meloodiavõimalus kitarril: mitmed avatud keeled nagu B (teine keelpaar) ja F♯ kuuluvad h‑molli noodivahemikku ning h‑molliskeemi käepärased akordivormid (nt Bm, G, A, F♯m) on kitarril lihtsasti kasutatavad. Samas ei ole tõsi, et kõik avatud keeled oleksid automaatselt h‑molli noodid — lihtsalt mõningad avatud keeled sobituvad hästi selle võtme helistikuga.

Praktilised näpunäited

• Kui soovid luua tugeva dominant­‑tunde h‑mollis, kasuta F♯‑duuri (F♯) kui V‑akordi varianti — see tekib tavaliselt harmoonilise molli seitsmenda aste tõstmisest (A♯).
• Meloodilise molli tõstetud kuues aste (G → G♯) annab eriti leebema ülesmineku, mida kasutatakse sageli meloodia liikumises ja modulatsioonides.
• Kitarrimängijatele: h‑moll vältimatud akordikäigud nagu i–VI–VII (Bm–G–A) on tavapärased kastid paljudes pop‑ ja rokilugudes.

Kokkuvõttes on h‑moll (B‑moll) mitmekülgne ja jõuline võtmevalik, mis pakub nii melanhoolset kui ka dramaatilist värvingut ning on leidnud oma koha nii klassikalise kui ka populaarse muusika kanonites.

Küsimused ja vastused

K: Mis on B-moll?

K: Millist nooti tõstab harmooniline moll?

K: Mitu tertsi on h-molli võtmesignatuuris?

K: Milline on h-molli suhteline duur?

K: Milline on h-molli paralleelne duur?

K: Mida arvas Schubart h-mollist?

K: Miks ei sobinud h-moll Beethoveni ajal muusikasse?

Otsing