D-duur definitsioon, omadused ja kasutus klassikalises muusikas

Vaata ka: D-moll.

D-duur on suurtoonika ehk duuri helivõti, mille algnoot on D; see on üks sagedamini kasutatavaid põhihelsüsteeme klassikalises muusikas. skaala, mille aluseks on D sisaldab noote D–E–F#–G–A–B–C#–D. Selle põhisignatuuris on kaks risti (F# ja C#). Selle suhteline moll on h-moll, mis jagab sama helistikku, kuid keskendub madalamale astmele.

D-duur on tuntud oma selge, helge ja piduliku kõla poolest. Teoreetiliselt paiknevad selle tähtsamad funktsioonid nii: tonaika (D), dominandi (A) ja subdominandi (G) ning neid kasutatakse meloodias ja harmoonias sageli piduliku või särava avalduse loomiseks.

D-duur sobib eriti hästi viiulile: pilli struktuur on selline, et selle neli keelt on häälestatud G D A E ning avatud keeled resoneerivad D-keelega, tekitades erilise rikkaliku ja selge heli. Selle tõttu tundub D-duur viiulikontsertidele ja instrumentaalsetele solioteostele loogiline ja heliline valik.

Paljud tuntud heliloojad on kirjutanud viiulikontserdid D-duuris, kuna see klapib hästi viiuli tehniliste ja akustiliste võimalustega. Näiteks on D-duuris teoseid kirjutanud Mozart (nr 2, 1775; nr 4, 1775), Ludwig van Beethoven (1806), Paganini (nr 1, 1817), Brahms (1878), Tšaikovski (1878), Prokofjev (nr 1, 1917), Stravinski (1931) ja Korngold (1945).

See helivõti sobib ka kitarrimuusika jaoks: madalama keelega ehk "drop D" häälestuses muutub madalaim keel D-ks ja seega on mitmed helid avatud D-na, mis annab helile suurema resonantsi ja lihtsustab teatud käiguvooge.

Mõne puhkpilliõpilase jaoks võib D-duur tunduda keeruline seoses transponeerivate instrumendiga. Näiteks B-klarnetil (B‑klassi klarnetit) on nii, et partiid kirjutatakse sageli nii, et instrument kõlab ühe suurusastme võrra madalamalt kui kirjutatu — seega olla kontserdivõti D-duur tähendab B‑klarnetile kirjutatava parti võtme teisendamist E-duuriks (neli risti), mis võib algajatele olla keerulisem. Orkestris kasutatakse vahel erinevaid klarnetitüüpe (B‑ ja A‑klarnet), et leida mängijale ja helile käepärasemad võtmed, kui muusikalised modulatsioonid seda nõuavad.

Enamik tinapille on D-toonis, sest neid kasutatakse sageli koos viiuliga, ja D-duur sobib nende karmoonilise ning helirikka kõlaga hästi kokku.

Barokiajastul peeti D-duuri sageli „hiilguse võtmeseks“: paljud trompeti- ja avatud-mängu puhkpilli‑teosed kirjutati D-duuris, kus kasutati loomulikke harmooniaid. Näiteks on D-duuris kontserdid Faschi, Grossi, Molteri (nr 2), Leopold Mozarti, Telemanni (nr 2) ja Giuseppe Torelli teoste hulgas; samuti sonaadid ja instrumentaaltükid autoritelt nagu Corelli, Franceschini, Purcell ja Torelli ning kuulsad kooriread Händeli "Messiast" („The Trumpet Shall Sound“ ja „Hallelujah“) kasutavad D-duuri pidulikku efekti.

Pärast ventiiltrompeti leiutamist ja levikut oli võimalik trompetil mugavamalt esitada teoseid ka teistes võtmetes ning heliloojad hakkasid laiemalt kirjutama erinevates toonides; näiteks Haydn kavandas oma tuntud trompetikontserdi Es-duur (E-flat) võtmesse, mis varem oli raske loodusseaduse (natural trumpet) tõttu vähem ligipääsetav.

Haydni 104 sümfooniast 23 on D-duuris, mis teeb sellest tema sümfooniate seas kõige sagedamini esineva põhitooni. Suur osa Mozarti nummerdamata sümfooniatest on samuti D-duuris (nt K. 66c, 81/73, 97/73m, 95/73n, 120/111a ja 161/163/141a). Sümfoonia kui vorm sai sageli alguse overtuurist ning 18. sajandi teisel poolel oli D-duur overtuuride puhul eriti levinud, kuna see andis selge ja avara heli pidulikele algustele.

Skrjabin seostas D-duuri värviga — ta kirjeldas seda kui kuldset. Kui ta Rimski‑Korsakoviga rääkis, tõi ta näitena ühe Rimski‑Korsakovi ooperi, kus üks tegelane laulis D-duuris teemal, mis oli seotud kullaga, rõhutades toonile omast värvust ja sümboolikat.

Omadused ja kasutus

• Heliomadused: D-duur tajutakse sageli helgena, säravana ja pidulikuna — sobib ballaadide, kontsertide ja pidulike aastaaegade (nt pulm, processioon) helikeele jaoks.
• Instrumentaalne praktilisus: sobib hästi viiuli- ja teiste keelpillide solistlikuks kasutuseks (avatud keeled resoneerivad), samuti paljude barokk‑puhkpillide ja trumpetiga seotud repertuaari jaoks.
• Orkestratsioon: helikirjeldustes ja orkestris kasutatakse D‑duuri tihti avatud, selgete kooskõlade ja pidulike hetkedena; muusikas, kus palju mängitakse koos viiuli sektsiooniga, on D‑duur praktiline valik.
• Transpositsioon: transponeerivate instrumentide puhul (nt B‑klarnet) tuleb arvestada, et partii kirjutatakse teisest võtmesüsteemist ja see võib mõnikord tuua kaasa rohkem riste või bemolle, mistõttu heliloojad ja kapellmeistrid valivad tihti instrumendi vastavalt mugavamatele käikudele.

Kokkuvõttes on D-duur muusikateoses sageli valitud toon oma selguse, helguse ja tehnilise sobivuse tõttu mitmele instrumendile — eriti viiuli ja barokiturmpeile. Selle kett on olnud läbi ajaloo tihedalt seotud nii sõnalise kui ka emotsionaalse „hiilguse“ ning pidulikkuse väljendamisega.

Küsimused ja vastused

K: Mis on D-duur?

K: Mis on D-duuri suhteline moll?

K: Miks on see hea viiulimuusika jaoks?

K: Millised on mõned näited klassikalistest heliloojatest, kes on kirjutanud viiulikontserdid D-duuris?

K: Kas see sobib kitarrimuusika jaoks?

K: Kas see sobib puhkpillidele?

K: Kuidas nähti seda barokiajastul?

Otsing