D-duur
Vaata ka: D-moll.
D-duur on d-duur skaala, mille aluseks on D. Selle põhisignatuuris on kaks tertsi. Selle suhteline moll on h-moll.
D-duur sobib hästi viiulimuusika jaoks, sest selle pilli struktuur on selline, et selle neli keelet on häälestatud G D A E. Avatud keeled resoneerivad D-keelega, tekitades erilise rikkaliku heli.
Seetõttu otsustasid paljud klassikalised heliloojad kirjutada viiulikontserdid D-duuris. Näiteks Mozarti (nr 2, 1775, nr 4, 1775), Ludwig van Beethoveni (1806), Paganini (nr 1, 1817), Brahmsi (1878), Tšaikovski (1878), Prokofjevi (nr 1, 1917), Stravinski (1931) ja Korngoldi (1945).
See sobib ka kitarrimuusika jaoks, kusjuures madalaima keelega drop-tuuning muudab kaks D-d avatud keeleks.
Mõne algava puhkpilliõpilase jaoks ei ole D-duur siiski väga hea võtmevorm, sest see transponeerub B-duurile. E-duuris on neli terti, mis on uute õppijate jaoks raskemini mängitav.
Siiski kasutatakse B-klassi klarnetit sageli D-duur muusikas. See on tõenäoliselt kõige rohkem terasid sisaldav võtmevorm, mida ta suudab hästi mängida. Kui mõned heliloojad aga kirjutavad teose d-mollis, kus kasutatakse b-klarinetti, siis kui muusika muutub D-duuriks, vahetavad nad klarnetid A-klassi vastu.
Enamik tinapille on D-toonis, sest neid kasutatakse sageli koos viiuliga.
Barokiajastul peeti D-duuri "hiilguse võtmeks", mistõttu paljud trompetiteosed olid D-duuris. Näiteks Faschi, Grossi, Molteri (nr 2), Leopold Mozarti, Telemanni (nr 2) ja Giuseppe Torelli kontserdid; Corelli, Franceschini, Purcelli ja Torelli sonaadid; ning "The Trumpet Shall Sound" ja "Halleluuja" koor Händeli "Messiast".
Pärast ventiilitrompeti leiutamist hakkasid heliloojad kirjutama trompetile rohkemate diagonaalidega võtmes, nii kirjutas Haydn oma kuulsa trompetikontserdi Es-duur võtmes.
Haydni 104 sümfooniast 23 on D-duuris, mis teeb sellest tema sümfooniate kõige sagedamini kasutatava põhitooni. Suur osa Mozarti nummerdamata sümfooniatest on D-duuris, nimelt K. 66c, 81/73, 97/73m, 95/73n, 120/111a ja 161/163/141a. Sümfoonia pärineb overtuurist ja "D-duur oli 18. sajandi teisel poolel overtuuride puhul kaugelt kõige tavalisem võtmesagedus".
Skrjabin nägi D-duuri kui kuldset värvi ja kui ta Rimski-Korsakoviga rääkis, tõi ta näite ühest Rimski-Korsakovi enda ooperist, kus üks tegelane laulis D-duuris kulla kohta.
Tsitaadid
1. ↑ Rita Steblin: A History of Key Characteristics in the Eighteenth and Early Nineteenth Centuries (Rochester, University of Rochester Press: 1996) lk 124 "Võidu võti, halleluuja, sõjahüüded, võidurõõm".
2. ↑ Rice, John (1998). Antonio Salieri ja Viini ooper. Chicago: University of Chicago Press. p. 124.
Küsimused ja vastused
K: Mis on D-duur?
V: D-duur on duurskaala, mis põhineb noodil D. Selle põhisignatuuris on kaks terti.
K: Mis on D-duuri suhteline moll?
V: D-duuri suhteline moll on h-moll.
K: Miks on see hea viiulimuusika jaoks?
V: See on hea viiulimuusika jaoks tänu pilli ehitusele, millel on neli keelet, mis on häälestatud G D A E. Avatud keeled kõlavad koos D keelega, tekitades erilise rikkaliku heli.
K: Millised on mõned näited klassikalistest heliloojatest, kes on kirjutanud viiulikontserdid D-duuris?
V: Näiteks Mozart (nr 2, 1775, nr 4, 1775); Ludwig van Beethoven (1806); Paganini (nr 1, 1817); Brahms (1878); Tšaikovski (1878); Prokofjev (nr 1, 1917); Stravinski (1931) ja Korngold (1945).
K: Kas see sobib kitarrimuusika jaoks?
V: Jah, seda saab kasutada kitarrimuusika jaoks, kui madalaima keelpidi puhul on drop-tuuning, mis teeb kaks D-d avatud keelpidi.
K: Kas see sobib puhkpillidele?
V: Mõne algava puhkpilliõpilase jaoks ei pruugi D-duur siiski olla väga hea võtmes, sest see transponeeritakse E-durile, millel on neli teravust ja mida võib alguses olla raskem mängida; siiski kasutatakse selles võtmes musitseerimiseks sageli B-duuris klarnetit, sest selles on tõenäoliselt kõige rohkem teravusi, mida sellel pillile hästi mängida saab.
K: Kuidas nähti seda barokiajastul?
V: Barokiajastul peeti D-duuri "hiilguse võtmeks"; seetõttu on selles võtmes kirjutatud palju trompetiteoseid, sealhulgas Faschi, Grossi, Molteri (nr 2), Leopold Mozarti Telemanni (nr 2) ja Giuseppe Torelli kontserdid; Corelli Franceschini Purcelli ja Torelli sonaadid; ning "The Trumpet Shall Sound" ja "Hallelujah" koor Händeli "Messiasest" (Händeli "Messias").
