Sergei Prokofiev

Varajane elu

Prokofjev sündis haritud perekonda ja tema ema tundis juba varakult ära oma poja muusikalised anded. Tema isa oli kõrgharidusega agronoom, kes juhtis oma tööandja farmi Ukraina stepis. Tema ema mängis poja arvates mõistlikult hästi klaverit. Noor Sergei hakkas väga varakult heliloominguga tegelema. Üheteistkümneaastaseks saades oli ta kirjutanud kaks ooperit ja rea väikseid klaveripalu, mida ta hiljem nimetas "väikesteks kutsungiteks". Peagi kirjutas ta muusikat ebatavaliste taktimärkidega ja ebatavaliste võtmevahetustega.

Prokofjevi ametlik muusikaharidus sai alguse, kui ta hakkas noorena võtma tunde Reinhold Glière'ilt. Aastal 1904 läks ta õppima Peterburi konservatooriumi. Ta oli hiilgav õpilane, kuid sageli ei olnud ta nõus sellega, kuidas professorid õpetasid. Rimski-Korsakovi orkestratsioonitunnid ja Liadovi kontrapunktitunnid tüütasid teda, kuigi ta oleks võinud nendelt suurmeestelt rohkem õppida. Tema peamised sõbrad olid heliloojad Nikolai Mjakovski ja Boriss Asafjev. Ta näitas neile sageli oma viimaseid klaverikompositsioone, mis kõlasid väga moodsalt. Paljudele Peterburi ajalehtede kriitikutele ei meeldinud tema muusika, teised aga leidsid, et ta on väga paljulubav ja kindlasti "futurist".

Prokofjev veetis 1909. aasta suve kodus, väikeses vene talukülas Sontsovkas, mis asub tänapäeval Ukrainas, kus tema isa oli mõisavalitseja. Ta töötas viisil, mis pidi olema talle iseloomulik kogu elu: ta pidas hoolikalt päevikut kuni 1930. aastate keskpaigani, oli suurepärane maletaja ja kirjanik, tegi pidevalt muudatusi mitmesse oma varasemasse teosesse. Sageli laenas ta ühest teosest muusikat ja pani selle teise või kasutas lõpetamata teoseid uutes teostes.

Peterburi naastes võttis ta klaveritunde Peterburi konservatooriumi õpetaja Anna Esipova juures. Ta tegi kõvasti tööd, et distsiplineerida tema mängimist, kuigi ta ei hinnanud tema pingutusi. Samuti võttis ta dirigenditunde Nikolai Tšerepnini juures, kes õpetas talle meeldima hilisromantilisi heliloojaid, nagu Skrjabin ja Debussy. Ta kirjutas ka ise muusikat selles stiilis, kuid enamik tema sel ajal kirjutatud muusikat kõlas väga karmilt ja dissonantselt ning kuigi ta sai üsna kuulsaks, vihkasid paljud inimesed seda. Kui ta lõpetas õpingud konservatooriumis, võitis ta selle peamise auhinna (Rubinsteini preemia) oma Esimese klaverikontserdiga, kuigi eksamineerijad olid sellega raskesti nõus ja Rimski-Korsakov ütles, et Prokofjev oli "andekas, kuid ebaküps".

Prokofjev reisis Londonisse, kus ta kohtus paljude kuulsate inimestega, sealhulgas Diagileviga, kellel oli väga osav balletitrupp nimega Ballets Russes. Helilooja Igor Stravinski oli kirjutanud Diagilevi tantsijatele ballettmuusikat. Prokofjevile meeldis eriti Stravinski "Kevadriitus" ja see mõjutas tema muusikat. Ta kirjutas Brusilovi romaani põhjal ooperi "Mängur", kuid lauljad ja orkester ei mõistnud tema muusikat ja keeldusid seda esitamast. Üks esimesi Prokofjevi teoseid, mis sai kogu maailmas tuntuks, oli tema Esimene sümfoonia, mida tuntakse kui Klassikalist sümfooniat. Ta pani muusika kõlama nagu klassikalise ajastu heliloojate, näiteks Haydni muusika. See sümfoonia on tänapäevalgi väga populaarne.

Ta komponeeris muusika filmis "Peeter ja hunt".

Ameerika ja Euroopa (1918-1936)

1917. aastal toimus Vene revolutsioon. Riik oli kaootilises olukorras, nii et Prokofjev läks Ameerika Ühendriikidesse. Pärast neli kuud kestnud reisi üle Transsiberi raudtee, Tokio ja San Francisco jõudis ta New Yorki. Tema esimene tõeline edu tuli tänu tema sidemetele Cyrus McCormikuga Chicagos. Tema esimene suurem tellimus oli ooper "Armastus kolme apelsini vastu" Chicago Lyric Opera jaoks. See oli populaarne Chicagos, kuid mitte New Yorgis, kus ta tegelikult tahtis endale mainet teha. Peagi sõitis ta Pariisi, et taas kohtuda Diagaleviga, kellega ta oli varem Londonis kohtunud. Tema esimene ballett tema jaoks oli "Ala ja Lolly", mis Diagalevile ei meeldinud ja mida ta ei tahtnud esitada. Sellest balletist sai hiljem Prokofjevi "Sküütide sviit". Tema järgmine ballett oli edukam, "Puhveti lugu". Ta kirjutas ka oma Kolmanda klaverikontserdi, mis on tema kõige populaarsem klaverikontsert. Prokofjev elas neljateistkümne aasta jooksul aeg-ajalt Pariisis, kuid käis sageli tuuridel, kus esitas oma teoseid klaveril. 1928. aastal esitati esmakordselt tema Kolmas sümfoonia, millest suur osa põhineb muusikal tema ooperist "Tuline ingel", mida tema eluajal täielikult ei esitatud. 1920. aastate lõpus kutsuti ta tagasi Venemaale. Kuigi paljud nõukogude inimesed püüdsid teda veenda sinna jääma, otsustas ta jääda läände, kus ta hakkas tegema väga edukat karjääri. Alles siis, kui 1936 kui ta lõpuks otsustas tagasi Venemaale kolida. Nõukogude Liidus ei olnud elu kerge igasuguste loominguliste inimeste, näiteks muusikute, luuletajate, kirjanike ja filmitegijate jaoks. Heliloojatelt oodati, et nad kirjutaksid muusikat, mis teeks tavalisi inimesi õnnelikuks ja paneks neid tundma uhkust oma riigi ja kommunistliku revolutsiooni üle. Iga muusikat, mis seda ei teinud, nimetati "dekadentlikuks" või "formalistlikuks". Paljusid kunstnikke karistati selle eest, et nad lõid teoseid, mis ei vastanud sotsialistlike poliitikute ootustele. Prokofjev ei olnud kunagi poliitikast huvitatud ja ta arvas, et poliitikud jätavad ta rahule, et ta saaks kirjutada sellist muusikat, mis talle meeldib.

NSVL: (1936-1953)

Tagasi Venemaal asus Prokofjev elama Moskvasse. Ta kirjutas mitu lastelavastust, sealhulgas "Peeter ja hunt". Tal paluti kirjutada muusikat kahele tähtsale juubelile: revolutsiooni 20. aastapäevale ja Puškini 100. surma-aastapäevale. Ta hoolitses selle muusika eest väga hoolikalt. Suur osa sellest, mida ta kirjutas, pidi lavastama Meyerhold, kuid Meyerhold arreteeriti, hiljem piinati ja mõrvati, nii et kogu projekt jäi ellu viimata. Osa Puškini sajandaks aastapäevaks kirjutatud muusikast kasutati hiljem tema ooperis "Sõda ja rahu", balletis "Kivilill" ja sümfoonilistes valssiraamatutes. Ta kirjutas ka väga suure teose nimega Kantata Oktoobrirevolutsiooni kahekümnendaks aastapäevaks, milles kasutas Marxi, Lenini ja Stalini sõnu kokku 500 esinejale. Muusika sisaldas realistlikke efekte, nagu püssipaugud, kuulipildujatuli ja sireenid. Paljud kriitikud leidsid siiski, et muusika on vulgaarne, ja seda ei esitatud enne 1966. aastat, kaua pärast Prokofjevi surma. Ta püüdis nõukogude võimudele meelepäraseks teha, kirjutades "ohutu" ooperi nimega "Ma olen töötava rahva poeg", kuid poliitikud peatasid selle varajaste proovide ajal. Ooperi pidi lavastama Meyerhold, kuid jällegi ei saanud seda kunagi teoks, sest Meyerhold arreteeriti ja hukati.

Teine maailmasõda oli Prokofjevi jaoks mitmel põhjusel muutuste aeg. 1941. aastal lõppes tema abielu Lina Lluberaga ja tema uus elukaaslane Mira Mendelsohn, hilisem abikaasa, saatis teda läbi viimaste aastate. Lina oli välismaalane ja abielu välismaalastega oli sel ajal ebaseaduslik (keelatud). 1948. aastal arreteeriti ta, teda süüdistati spioonina ja saadeti töölaagrisse. Mira seevastu oli kogu oma elu elanud nõukogude süsteemis ja teadis palju paremini, kuidas poliitiliselt pingelises ajas ellu jääda. 1945. aastal, vahetult pärast viienda sümfoonia esietendust, sai ta insuldi, mis oli halva terviseperioodi algus. Ta veetis palju aega Moskvast eemal, kus oli ebaturvaline. Esimesed märgid tema halvast tervisest ilmnesid 1943. aastal Alma-Ata linnas, kui tal tekkis minestus. Ta oli töönarkomaan ja see ning nõukogude süsteemi surve sundis teda loobuma aktiivsest ühiskondlikust elust Moskvas. Prokofjev elas ülejäänud elu koos Miraga. Lina vabastati töölaagrist pärast Stalini surma. Hiljem lahkus ta Nõukogude Liidust ja suri 1989. aastal Londonis.

Sõja ajal kirjutas Prokofjev palju oma parimat muusikat. Ta kirjutas oma viimased klaverisonaadid, samuti töötas ta oma ooperite "Kihlus kloostris pärast Šerikani" ja "Sõda ja rahu" (põhineb Tolstoi romaanil) kallal ning kirjutas filmimuusikat nii Eisensteini "Aleksander Nevski" kui ka "Ivan Julma" jaoks ning komponeeris oma V sümfoonia. Selle sümfoonia esmaettekanne 13. jaanuaril 1945 oli viimane kord, kui ta avalikult dirigeeris. Oma ülejäänud elu veetis ta maal Moskvast lääne pool asuvas majas, kuigi oma viimased talved elas ta Moskvas oma arstide läheduses. Ka nendel viimastel aastatel ei pidanud ta rahu leidma. Stalini hirmuvalitsus avaldas tõsist mõju kõigile nõukogude kunstnikele. 1948. aastal võttis kommunistliku partei komitee sõna mitme nõukogude helilooja, sealhulgas Prokofjevi vastu. Nad ütlesid, et tema muusika on "formalistlik" ja "nõukogude rahvale võõras". Tema ooperit "Sõda ja rahu" ei lubatud esitada, sest see ei olnud piisavalt lüüriline ega patriootiline. Tema viimastel aastatel kirjutatud teosed olid enamasti sellised, mida poliitikud ametlikult heaks kiitsid. Tema viimane suur teos sellest perioodist on sümfoonia-kontsert tšellole ja orkestrile, milles kasutati palju muusikat ebaõnnestunud tšellosonaadist ja mida tšellist Mstislav Rostropovitši abiga tugevasti parandati.

Prokofjev suri 5. märtsil 1953. aastal ajuveritsusesse. Tema surma ei mainitud ajalehtedes peaaegu üldse, sest samal päeval suri diktaator Jossif Stalin.