Sergei Pavlovitš Diagilev (tuntud ka kui Serge), (Venemaa, 31. märts 1872 - 19. august 1929) oli vene kunstikriitik, patroon ja tuntud balletiimpresario. Ta asutas ja juhtis legendaarset balletitruppi Les Ballets Russes de Serge Diaghilev. Paljud arvavad, et see oli kõigi aegade üks mõjukamaid ja uuenduslikumaid balletitruppe.

"Selle edu oli nii erakordne, selle balletid nii revolutsioonilised ja selle kunstnikud nii elektrifitseerivad, et selle ilmumine Pariisis enne Esimest maailmasõda vallandas rahvusvahelise balletibuumi." lk 47.

Varajane elu ja karjääri algus

Diagilev töötas enne balletitrupi loomist kunstikriitikuna ja kultuurikorraldajana. Ta oli seotud vene kunstiringkondadega ning aitas 20. sajandi alguses levitada vene kunsti ja loomingut Euroopas. Diagilev oli tuntud oma laiade kultuuriliste huvide, silmapaistva maitsete ja oskuse ümber koguda andekaid kunstnikke eri valdkondadest — maale, kostüüme, muusikat ja koreograafiat ühendades.

Les Ballets Russes ja loominguline koostöö

Aastast 1909 kuni tema surmani 1929 oli Diagilev Ballets Russes'i juht ja trupi peamine lavastaja-impressario. Tema trupp andis hoo sisse mitmetele uuenduslikele balletidele, mille muusika, koreograafia ja lavakujundus muutis tantsu- ja kultuuriajaloos lõplikult seniseid arusaamu. Diagilev kutsus koostööle mõningaid 20. sajandi tuntumaid kunstnikke, heliloojaid ja koreograafe ning julges tellida uusi, riskialtid töid — nii sündiski mitmeid ikonilisi lavastusi.

Tema koostööpartnerite hulka kuulusid erakordsed loomeinimesed: tantsijad nagu legendaarne Nijinski, priimabaleriin Karsavina, Pavlova, Danilova ja Spessivtseva; koreograafid nagu Fokine, Nijinska, Massine ja Balanchine; heliloojad nagu Stravinski, Rimski-Korsakov, Prokofjev, Ravel ja Debussy; ning maalikunstnikud ja lavakujundajad nagu Picasso, Cezanne, Matisse, Utrillo, Bakst ja Braque. Kirjanik ja kunstnik Cocteau töötas samuti trupiga, pakkudes nii tekste kui visuaalseid ideid.

Diagilevi tellitud ja lavale toodud teosed sisaldasid nii publikut šokeerinud kui ka ajastut määranud lavastusi. Näiteks Igor Stravinski muusikalised koostööd (nagu Õhturüütel ja Sügisrituaal) ning Nijinski koreograafia uued keelelised kujundid põhjustasid avalikku arutelu ja vahel ka skandaale (kuulsaim neist on 1913. aasta "Sügisrituaali" esietendus, mis tekitas Pariisis vastukaja ja teravaid reaktsioone).

Mõju ja tööpõhimõtted

Diagilevi tugevus oli talendi märkamine ja eri valdkondade andekate inimeste kokkuviimine — ta oskas luua lavastusi, kus muusika, koreograafia, kostüüm, lavakujundus ja ideeline kontseptsioon töötasid ühtse tervikuna. Ta leidis küll toetajaid ja püsipatroone, kuid suurejoonelised lavastused olid kallid: pileti‑tulud ei katnud alati kulusid ning trupi rahastamine sõltus sageli patroonidest ja sponsoritest.

Diagilevi osalus Ballets Russes'is mõjutas tugevalt nii kunsti, muusikat kui ka tantsu: ta aitas tõsta tantsu staatust kaasaegse kunsti osana ning mõjutas järgmiste põlvkondade koreograafe ja lavastajaid. Pärast tema surma paljud endised trupiliikmed jätkasid tööd teistes kompanjades või asutasid uusi truppe, mis kandsid edasi Diagilevi ideid.

Isiklik elu ja surm

Diagilev oli avalikult või avalikkuse seas teadaolevalt homoseksuaalne, mis tollases kultuurikontekstis mõjutas tema suhteid ja salongielu, kuid ei seganud tema ametialast positsiooni kultuurielus. Ta suri 19. augustil 1929 Venetsias — ametlikult vähendasid tema elu lõppfaasi diabeediga seotud tüsistused. Pärast tema surma lõppes ka algne Ballets Russes; hiljem tekkisid mitmeid järeltulijatruppe, mis kandis edasi trupi pärandit.

Pärand

Diagilevi pärand on laialdane: ta muutis balleti esteetikat, avas tee kaasaegsele tantsule ning sidus balletikunsti muu kõrgkultuuriga. Tema lavastuste ja tellimuste kaudu töötasid koos heliloojad, koreograafid ja visuaalkunstnikud, mille tulemusena sündisid tööde stiilid ja vormid, mis mõjutasid 20. sajandi kunstilist arengut laiemalt.

Diagilevi juhtimise all olnud periood (ligikaudu 1909–1929) jääb tantsuajalukku kui aeg, mil Ballets Russes tõstis lavakunsti uusi standardeid ja muutis rahvusvahelist maastikku — nii publiku maitse kui ka kunstilise koostöö võimaluste osas.