Anna Pavlova (Peterburi, 12. veebruar 1881 - Haag, Madalmaad, 23. jaanuar 1931) oli 20. sajandi alguse vene ja hiljem inglise baleriin. Teda peetakse üheks klassikalise balleti olulisemaks interpreediks ning ta oli laialt tuntud nii tehnilise osavuse kui ka oma õrna, hingestatult poetilise lavakuvandi poolest.
Varajane elu ja koolitus
Pavlova kasvas üles lihtsas peres ja astus varakult Keiserliku Teatri balleti kooli, kus sai ametliku klassikalise ettevalmistuse. Ta liitus varsti pärast lõpetamist Keiserliku Vene Balleti ridadega ning pälvis tähelepanu oma saleda, pikliku figuuri ja eripärase, väga kaunistatud jalaehituse tõttu, mis andis tema tantsule õhulisuse ja kergusdoosi.
Kuulsaim roll: "Surmava luige"
Pavlova on enim tuntud "Surmava luige" rolli tantsimise poolest. Koreograafia autoriks oli Mihhail Fokine ning pala, millele see miniatuur on loodud, on Camille Saint-Saënsi "Le Cygne". Pavlova esitas seda lühikest soloetendust (umbes neli minutit) umbes 4000 korda, muutes selle üheks balletiajaloo ikooniliseks etteasteks. Tema tõlgendus mõjutas sügavalt seda, kuidas hiljem tantsiti Odette'i Tšaikovski "Luikede järves"—tema peen liikumiskeel ja emotioonide kontsentreeritus jätsid püsiva jälje rolli interpretatsiooni.
Oma trupp ja ülemaailmsed tuurid
20. sajandi alguses sai Pavlova oma trupiga esimeseks balleriiniks, kes korraldas pikki balletituure üle maailma. Ta viibis laval ja lavavälisel maastikul palju aastaid, tutvustades klassikalist balletikunsti publikule Euroopas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Austraalias ja Uus-Meremaal, Aasias ja mujal. Tema reisid aitasid balletti levitada väljapoole seni peamiselt eliidi huvipiirkondadena tuntud keskustest ning tema esinemised äratasid huvi paljude uute vaatajate seas.
Stiil, lavaline kuju ja praktiline panus
Pavlova tantsustiil eristus pehmuse, õhukeste joone ja väga ekspressiivse käte- ning ülakeha kasutuse poolest. Ta töötas välja isikupärase kostüümistiili — lihtsamad, lendlevad kleidid ja pehme varustus — mis erines tollasest raskeaktsentsilisest romantilisest kostüümist. Tema jaoks kohandati ka spetsiaalseid baleriinikingi (pointe-schuhe’i), mis võimaldasid kergemat ja pehmemat varbaesinemist. Lisaks oli Pavlova pühendunud noorte tantsijate õpetamisele ja ta aitas avada balletiakadeemiaid ning koole, sealhulgas Londonis.
Tervis, isiklik elu ja surm
Pavlova pühendunud tuurielu ja äärmuslik töötempo mõjutasid tema tervist — ta oli sageli väsinud ja haigestus korduvalt. Tema elukaaslane ja manager oli Viktor Dandré, kellega ta reisis ja kes aitas tal karjääri korraldada. Anna Pavlova suri 23. jaanuaril 1931. aastal Hagi's, Madalmaades; surma põhjusena märgitakse meditsiinilistes allikates hingamis- ja kopsukomplikatsioone.
Pärand
Pavlova pärand on mitmetahuline: ta muutis avaliku arusaama ballettest, populariseeris teatud tantsustiili ja kostüümikeelt ning viis klassikalise balletti uute publikuni tänu oma globaalsetele tuuridele. Tema nagu "Surmava luige" jäädvustused ja tema imetletud lavamaneer on mõjutanud järgmisi põlvkondi tantsijaid ja koreograafe. Tema nime kannavad balleti- ja tantsukoolid, etendused ja mäletamispaigad; samuti on maailmas tuntud magustoit nimega "pavlova", mille päritolu seostatakse tema Austraalia ja Uus-Meremaa esinemistega (samuti käib selle päritolu üle vaidlus kahe riigi vahel).
Anna Pavlova jäi ajalukku kui sümbol — pühendunud kunstnik, kelle esinemised ja isikupära aitasid kujundada 20. sajandi balletti ja selle vastuvõttu üle kogu maailma.
