Tulilind on ballett, mille liibreto ja koreograafia autoriks oli Michel Fokine. Lugu põhineb vene muinasjutul ning muusika on komponeerinud Igor Stravinski. See oli Stravinski esimene balletipartituur ja tähistas tema varajast läbimurret heliloojana.

Taust ja tellimus

Ballett telliti Sergei Diagilevi juhtimisel töövatele trupile Ballets Russes. Esietendus toimus Pariisis Théâtre National de l'Opéra's 25. juunil 1910. aastal. Etenduse esmaõnnestumine andis tugeva stiimuliga hoo sisse nii Ballets Russes'ile kui ka noorele Stravinskile.

Süžee lühidalt

Süžee ammutab materjali vene rahvajuttudest: noor prints satub müstilisse metsa, püüab kinni salapärase tulilinnu, kes annab temale maagilise sulje. Prints kohtub printsessiga, kes on allutatud kurja võluri Kashchei võimule. Tulilind aitab kangelasi — tihti läbi maagilise eseme (nt muna või sädelev ese) — ning Kashchei surematuse saladus avastatakse ja hävitatakse, mille järel kurjad jõud löövad tagasi ja printsess vabaneb. Lõpus astub esile liikumise ja muusika pidulik lõpp, mis tähistab võitu ja taastumist.

Esietendus ja esitajad

Esietendusel oli pakkumine tulilinnu rolliks Anna Pavlovale, kuid ta pidas Stravinski muusikat arusaamatuks ja keeldus. Rolli esitas algses lavastuses Tamara Karsavina. Etenduse muusikalise juhina oli esietendusel osaline ka tollane kontsertmeeskond (muusikasuunajad ja dirigendid aitasid ettevalmistusel), ning etendus pälvis publiku tähelepanu tänu nii lavastuse värvikusele kui ka uuele, energilisele helikeelele.

Muusika ja stiil

Stravinski Tulilinnu muusika paistab silma rikkaliku orkestratsiooni, terava rütmitunde ja rahvalaululikest motiividest mõjutatud meloodiatega. Helikeel ühendab traditsioonilisi vene häälepruuke ja uuenduslikku harmooniat ning orkestratsioonitöö on erksalt värviline — sellest sai peagi näide, kuidas 20. sajandi muusika võis teatrit ja tantsu põimida. Stravinski koostas ka orkestrisuitesid (nt 1911. ja 1919. aasta orkestrisüitid), mis tegid teose laiemalt tuntuks kontserdilavadel.

Vastuvõtt ja pärand

Esietendus oli suur edu ja aitas kinnistada Stravinski mainet ning tõsta Ballets Russes'i rahvusvahelist tuntust. Alates 20. sajandi algusest on Tulilindu lavastatud lugematutes barjääride ja trupiversioonides — nii on teos kestev osa balletirepertuaarist. Stravinski orkestrisuitide levik kontserdienduste kaudu ning eri koreograafide ja trupitõlgenduste mitmekesisus on taganud teose püsiva populaarsuse.

Olulised märkused

  • Teos on tuntud ka prantsuse keeles pealkirja all "L'Oiseau de Feu" — prantsuse keeles.
  • Ballett on näinud mitmeid kordusi ja ümberlavastusi, mida on teostanud eri aegade tähtsamad lavastajad ja koreograafid.
  • Stravinski töö Tulilinnuga on järjekordne näide sellest, kuidas rahvuslikud teemad ja uuenduslik helikeel võivad avaldada suurt mõju nii tantsule kui ka sümfoonilisele muusikale.

Kuigi esialgne tekst tõi välja peamised faktid — autorid, esietendus, Anna Pavlova keeldumine ja Tamara Karsavina roll — annab see laiem ülevaade ka teose taustast, süžeest, muusikalisest tähendusest ja edasisest mõjust. Tulilind on jäänud oluliseks sillaks pärimuse ja modernismi vahel tantsu- ja muusikamaailmas.