Gulagi saarestik — Solženitsõni raamat Nõukogude sunnitöölaagritest
Gulagi saarestik — Solženitsõni dokumentaalne ja liigutav tunnistus Nõukogude sunnitöölaagritest: ajalooline, õpikuline ja mõtlemapanev lugemine, mis paljastab totalitarismi hirmud.
Gulagi saarestik (vene keeles Архипелаг ГУЛАГ) on Aleksandr Solženitsõni kolmeköiteline raamat, mis ühendab isiklikke mälestusi, tunnistusi, dokumente ja ajaloofilosoofilisi üldistusi Nõukogude sunnitöölaagrite süsteemi kohta. Gulagid olid sunnitöölaagrid Nõukogude Liidus 1930. aastatest kuni 1950. aastateni.
Tekst põhineb sündmusi kogenud inimeste, sealhulgas ka autori enda, kes oli vangina ühes töölaagris, jutustustel. Raamat sai alguse Solženitsõni kogutud mälestustest ja dokumendimaterjalidest ning on kirjutatud peamiselt aastatel 1958–1968. Läänes avaldati see 1973. aastal, samal ajal kui Nõukogude Liidus levis teksti tekst samizdatina kuni selle ametliku avaldamiseni 1989. aastal.
Sõna "saarestik" on autori kujundlik võrdlus, millega ta võrdleb töölaagrite hajutatud ja omavahel seotud võrgustikku tohutu saarte ahelaga üle laia territooriumi. Raamatus kirjeldatakse nii poliitilisi arreteerimisi, uurimistöö meetodeid ja kohtuprotsesse kui ka laagriargipäeva — töötingimusi, nälga, haigusi, karistussüsteeme, suhtlusvõrgustikke ja ellujäämisstrateegiaid.
Sisu ja ülesehitus
Gulagi saarestik on kolmes köites, kus Solženitsõn ühendab isiklikke tunnistusi, teiste vangide mälestusi, salajasi ja avalikke dokumente ning kirjanduslikku analüüsi. Ta uurib laagrite tekeamist ja üldist õiguslikku ning sotsiaalset raamistikku, mis võimaldas massiarrete ja sunnitöö levikut. Tekst ei piirdu üksnes laagrikogemuste kirjeldamisega, vaid püüab seletada ka süsteemi ideoloogilisi ja administratiivseid eeltingimusi ning selle mõju ühiskonnale ja inimesele.
Kirjutamine, avaldamine ja tagajärjed
Raamat valmis pikaajalisel kogumisel (1958–1968) ja läbis ulatusliku toimetuse. Autor kasutas nii isiklikke kogemusi kui ka ülekuulamismaterjale, kohtuotsuseid ja teiste endiste vangide jutte. Teksti levik samizdatina ning hilisem avaldamine Läänes tõid Solženitsõnile laialdast maailmakuulsust ja tugevat rahvusvahelist vastukaja — teksti kasutati inimõiguste organisatsioonide ja ajaloolaste töös Nõukogude repressioonide dokumenteerimiseks.
Raamatu ilmumine ja autorile osaks saanud tähelepanu mõjutasid tema saatust: Solženitsõn pälvis 1970. aastal Nobeli kirjanduspreemia ning 1974. aastal sunniti ta Nõukogude Liidust lahkuma. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Vene Föderatsiooni moodustamist on "Gulagi saarestik" lülitatud Venemaal koolide kirjandus- ja ajalooõppekavadesse; alates 2009. aastast on see paljudes programmides üheks kohustuslikuks või soovitatavaks lugemiseks gümnaasiumiõpilaste tasemel. Raamat on tõlgitud mitmesse keelde ja mõjutanud arutelusid totalitarismi, õiguse ja ühiskondliku vastutuse üle.
Mõju, vastuvõtt ja kriitika
- Gulagi saarestikku peetakse oluliseks dokumendiks, mis avas maailma laiemale avalikkusele teavet Nõukogude repressioonide ulatuse kohta ja tugevdas nõukogudevastast kriitikat nii teadlaskonnas kui poliitilises avalikkuses.
- Raamat aitas kaasa dissidendiliikumise nähtavusele ning mõjutas inimõiguste organisatsioonide tegevust ja ajaloolisi uuringuid.
- Teos on tekitanud ka poleemikat: mõned ajaloolased ja poliitilised vastuseisjad on kritiseerinud materjalide valikut, allikate kontrolli ning autori üldist toonitust. Samas toetavad paljud uurijad Solženitsõni kasutatud tunnistuste ja dokumentide põhjal tehtud järeldusi ning rõhutavad teose tähtsust repressioonide mälestamise ja uurimise vahendina.
Oluline pärand
Gulagi saarestik pole ainult mälestusteraamat ega vaid ajalooline uurimus: see on ka eetiline ja poliitiline üleskutse mäletada ja mõista totalitaarset vägivalda, et selliseid süsteeme tulevikus vältida. Solženitsõni stiil ühendab faktipõhise dokumentatsiooni kirjandusliku jõuga, mis on teinud teosest mõjuka ja vaieldamatu osa 20. sajandi kirjandus- ja lähiajaloo mälust.
Kirjanduskriitika
- "See on hoiatus meile kõigile, mida tähendab vabaduse kaotamine, kuid see on hoiatus ka türannidele, et nad ei saa kunagi loota, et nad lõpuks võidavad."
- "Praegu elada ja mitte tunda seda teost, tähendab olla mingi ajalooline loll, kes jätab vahele olulise osa ajastu teadvusest".
Seotud leheküljed
- Le Monde'i sajandi 100 raamatut
Küsimused ja vastused
K: Mis on "Gulagi saarestik"?
V: "Gulagi saarestik" on Aleksandr Solženitsõni kolmeköiteline raamat, mis kirjeldab Nõukogude Liidu sunnitöölaagreid 1930. aastatest kuni 1950. aastateni.
K: Kuidas raamat kirjutati ja millal see ilmus?
V: Raamat kirjutati aastatel 1958-1968 ja avaldati läänes 1973. aastal.
K: Kes andis jutustuse jaoks aruandeid?
V: Jutustus tugineb sündmusi kogenud inimeste, sealhulgas autori enda, kes oli ühes töölaagris vangina.
K: Mida tähendab pealkirjas olev sõna "saarestik"?
V: Sõna "saarestik" võrdleb töölaagrite võrgustikku tohutu saarte ahelaga.
K: Kuidas võeti raamat Nõukogude Liidus vastu?
V: Nõukogude Liidus ringles raamat samizdat'is kuni selle ametliku avaldamiseni 1989. aastal.
K: Kas "Gulagi saarestik" kuulub praegu Venemaal keskkooli õppekavasse?
V: Jah, pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Vene Föderatsiooni moodustamist kuulub "Gulagi saarestik" Venemaa keskkooli õppekavasse. Alates 2009. aastast on see gümnaasiumiõpilastele kohustuslik lugemine.
K: Milline on "Gulagi saarestiku" taust?
V: Raamatu kirjutas Aleksandr Solženitsõn, kes oli vangina ühes Nõukogude Liidu töölaagris. See on kogumik nende inimeste kogemustest, kes olid samuti nendes laagrites vangis. Raamat ilmus läänes 1973. aastal ja on sellest ajast alates muutunud oluliseks nõukogude ajaloo kirjelduseks.
Otsige