Aleksandr Solženitsõn — vene kirjanik, Gulagi paljastaja ja Nobeli laureaat
Aleksandr Solženitsõn — Nobeli laureaat ja Gulagi paljastaja; tema teosed avasid nõukogude repressioonid, kujundasid ajaloo ja mõjuvad jätkuvalt kirjandus- ning inimõigusekeskseks ikoniks.
Aleksandr Solženitsõn (11. detsember 1918 – 3. august 2008) oli vene kirjanik, esseist ja ühiskondlik mõtleja, kes sai 1970. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Ta on üks tähtsamaid nõukogude aja repressioonide ja töölaagrite, nn Gulagi, paljastajaid ning tema teosed mõjutasid oluliselt nii lääne kui ka nõukogude ühiskondade arusaama totalitarismist.
Elu ja taust
Solženitsõn sündis Kislovodskis (praegune Venemaa) ning õppis matemaatikat ja robootikat, hiljem teenis Teises maailmasõjas Nõukogude armee suurtükitrahvi ohvitserina. Pärast sõda vahistati ta 1945. aastal, sest oli sõjaväelistes kirjavahetustes kritiseerinud Iosif Stalinit; ta mõisteti karistuseks küüditamisele ja töölaagritesse. Vangistus- ja sunnitööaastad jätsid tema elutöösse sügava jälje ning andsid materjali paljudele romaanidele ja esseedele.
Kirjanduslik tegevus ja tähtsamad teosed
Solženitsõn oli tunnustatud romaanikirjanik, dramaturg ja ajaloolane. Tema loomingu keskne teema on ühiskondliku vägivalla, totalitarismi ja üksikisiku moraalse vastutuse uurimine. Tuntuimad teosed on:
- "Üks päev Ivan Denisovitši elust" (vene keeles "Один день Ивана Денисовича") – lühike romaan, mis kirjeldab vangilaagri argipäeva ja tõi Solženitsõnile laiemat tuntust pärast 1962. aastal ilmunud avaldamist.
- "Vähiosakond" (vene keeles "Раковый корпус") – romaan haiglaelu ja ühiskonna haavade kujutamisest.
- "Gulag'i arhipelaag" (vene keeles "Архипелаг ГУЛАГ") – detailne ja laiahaardeline uurimus Nõukogude töölaagriprogrammist, mis ilmus ja levis algselt samizdati teel ning avaldamine välismaal aitas maailma avalikkusel mõista repressioonide ulatust.
Poliitiline surve, Nobeli preemia ja pagendamine
Tänu oma julgetele avaldustele ja dokumentaalsetele kirjeldustele vangilaagrite toimimisest pälvis Solženitsõn 1970. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Tema kirjutised tekitasid Nõukogude võimude pahameelt ning 1974. aastal saadeti ta Nõukogude Liidust välja. Paguluses elas ta algul Lääne-Euroopas ja seejärel Ameerika Ühendriikides, kus jätkas kirjutamist ning ühiskondlikku tegevust.
Usuline ja ideoloogiline ümberhindamine
Vangistuse ja kannatuste ajal lahkus ta marksismist ning võttis omaks religioossed ja traditsioonilised vaated, astudes üle vene õigeusu kirikusse. Tema hilisem looming ning avalikud väljaütlemised kandsid sageli konservatiivset ja rahvuslikku toonust, mis tekitas nii toetust kui ka vastuolulisi hinnanguid.
Tagasitulek ja surm
1994. aastal naasis Solženitsõn tagasi Venemaale pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Ta pühendus kirjutamisele, ajaloolisele uurimistööle ja nooremate kirjanike juhendamisele. Solženitsõn suri 3. augustil 2008 Moskvas südamepuudulikkusse. Pärast tema surma pälvis ta riiklikud matused, mis peegeldasid tema mõju Venemaa kultuurilisele ja poliitilisele ajaloole.
Pärand
Aleksandr Solženitsõn on jäädvustatud kui kirjanik, kes avas maailmale ühe suurima 20. sajandi kuriteo — laiaulatusliku poliitilise represseerimise süsteemi. Tema teosed on tõlketud paljudesse keeltesse ja neid kasutatakse laialdaselt ajaloo-, kirjanduse- ja inimõigusteõpetuses. Samas on tema hilisemad poliitilised ja rahvuslikud seisukohad tekitanud elavat debatierial ning tema pärand hinnatakse eri vaatenurkadest nii aukartuse kui ka kriitikaga.
Tuntuimad teosed
Suur osa Solženitsõni loomingust on autobiograafiline, põhinedes asjadel, mida ta oma elus nägi ja koges. Solženitsõn oli ise mitu aastat Gulagis vangis ja hiljem oli ta vähktõveosakonnas (ta paranes vähist). []
Pärast Hruštšovi salajast kõnet 1956. aastal vabastati Solženitsõn pagulusest ja vabastati (vabastati kõigist süüdistustest). Käsikiri "Üks päev Ivan Denissovitši elus" avaldati 1962. aastal Nikita Hruštšovi selgesõnalisel heakskiidul toimetatud kujul. Hruštšov kaitses seda Poliitbüroo presiidiumi istungil, kus arutati, kas lubada selle avaldamist, ja lisas: "Igas teie sees on stalinist; minus on isegi stalinist. Me peame selle kurjuse välja juurima".
Seega on autobiograafia, reportaaž, ilukirjandus ja poliitilised tähelepanekud omavahel seotud, rohkem kui enamiku kirjanike puhul.
Luule
- Preisi ööd (1974) (vene keeles Прусские ночи)
See on pikk luuletus. Solženitsõn oli Teise maailmasõja ajal Nõukogude Punaarmee kapten. "Preisi ööd" kirjeldab Punaarmee marsi üle Ida-Preisimaa ning keskendub traumeerivatele vägistamistele ja mõrvadele, mida Solženitsõn selle marsi osalisena nägi.
Romaanid
- The First Circle (1968) 2009. aastal ilmus raamatu täispikk versioon inglise keeles.
Pealkiri on viide Dante "Jumalikus komöödias" esitatud põrgu esimesele ringile, kus kreeka filosoofid ja teised mittekristlased elavad müüridega piiratud rohelises aias. Nad ei pääse taevasse, sest nad on sündinud enne Kristust, kuid neil on põrgu südames väike suhteline vabadus. Lugu räägib vangidest (zeks), kes on tehnikud või akadeemikud. Nad on arreteeritud ENSV karistusseadustiku artikli 58 alusel Jossif Stalini puhastuste käigus pärast Teist maailmasõda.
- Vähihaigete osakond (1968)
Romaan jutustab väikese rühma vähihaigete lugu Usbekistanis 1955. aastal, stalinismijärgses Nõukogude Liidus. See uurib nende inimeste moraalset vastutust - mida sümboliseerivad patsientide pahaloomulised kasvajad -, kes vastutavad oma kaaskodanike kannatuste eest. Stalini suure puhastuse ajal tapeti, saadeti töölaagritesse või pagendati miljoneid inimesi. Peale ametnike, kes otsuseid langetasid, seisid paljud teised pealt ja ei teinud midagi. Ka nemad olid kaasatud. Teised tegid veel hullemat: nad mõistsid süütuid inimesi, et saada endale eeliseid. Romaan räägib sellest, kuidas patsiendid saavad aru oma osast nendes traagilistes sündmustes.
- august 1914 (1971)
See räägib keiserliku Venemaa lüüasaamisest Tannenbergi lahingus Ida-Preisimaal. Romaan on ebatavaline segu ilukirjanduslikust jutustusest ja ajalookirjutusest. See tekitas ulatuslikke ja kibedaid vaidlusi nii kirjanduslikust kui ka ajaloolisest vaatepunktist. 1984. aastal ilmus romaani uus, oluliselt laiendatud versioon. Selleks ajaks oli Solženitsõn juba mõned aastad USAs elanud. Ta sai avaldada varem maha surutud peatükid ja uued osad, mis olid kirjutatud pärast uurimistööd Hooveri Instituudi raamatukogus. Nende hulgas olid ka peatükid Vladimir Lenini kohta, mis avaldati eraldi pealkirjana "Lenin Zürichis".
Lühikirjandus
- Üks päev Ivan Denisovitši elus (1962)
Lugu toimub 1950. aastate nõukogude töölaagris ja kirjeldab ühe tavalise vangi, Ivan Denissovitš Šuhhovi üht päeva. Raamatu ilmumine oli nõukogude kirjandusloos erakordne sündmus; kunagi varem ei olnud avalikult levitatud stalinistlike repressioonide kirjeldust.
- Asja hüvanguks (1963)
Ühes provintsilinnas aitavad kohaliku kolledži üliõpilased ehitada uusi kolledži ruume, tehes suurema osa tööst ise. Kui hoone on valmis, annavad nõukogude võimud korralduse, et see tuleb üle anda teadusasutusele; üliõpilastele öeldakse, et see on "asja heaks". Lugu on avatud kriitika tol ajal valitsenud demokraatia puudumise ja poliitiliste juhtide ebaaususe kohta.
- Matryona's Place (1968)
See on Solženitsõni enim loetud novell. Jutustaja, endine gulagi vang, igatseb tagasi Vene provintsi elama. Ta asub tööle kolhoosi koolis. Matrjona pakub talle elamispinda oma pisikeses, lagunenud kodus. Nad jagavad ühe toa, kus nad söövad ja magavad; jutustaja magab laagrivoodil ja Matryona pliidi kõrval. Jutustaja leiab, et talutööliste elu erineb vähe revolutsioonieelsete mõisnike ja nende pärisorjade elust. Matryona töötab talus vähese või üldse mitte mingi palga eest. Ühel ööl teisi aidates jääb ta rongi alla. Tema tegelaskuju on kirjeldatud kui "ainus tõeline kristlane (ja) ainus tõeline kommunist" ning tema surm sümboliseerib Venemaa märtrisurma.
Mittekirjanduslik veebisait
- Gulagi saarestik (kolm köidet, 1973-78)
Kogu politseiriigi arendamise ja haldamise protsessi ajalugu Nõukogude Liidus. Seda levitati Nõukogude Liidus samizdati (põrandaaluse väljaande) kujul kuni selle ametliku avaldamiseni 1989. aastal. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Vene Föderatsiooni moodustamist sai "Gulagi saarestik" kohustuslikuks lugemiseks Venemaa keskkoolides. Arhipelaag GuLag (selle vene pealkiri), on nii riim kui ka metafoor, mida kasutatakse kogu teoses. Sõna arhipelaag kirjeldab üle tohutu Nõukogude Liidu levinud töölaagrite süsteemi kui tohutut saarte ahelat, mida tunnevad ainult need, kellele oli määratud neid külastada.
Seotud leheküljed
- Nobeli preemia laureaatide nimekiri riikide kaupa
- Ajaloolaste nimekiri kontinentide kaupa
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Aleksandr Solženitsõn?
V: Aleksandr Solženitsõn oli vene kirjanik, romaanikirjanik, dramaturg ja ajaloolane.
K: Mida ta 1970. aastal võitis?
V: Aleksandr Solženitsõn sai 1970. aastal Nobeli kirjandusauhinna.
K: Mida ta oma teoste kaudu maailmale näitas?
V: Oma teoste kaudu paljastas Solženitsõn nõukogude töölaagrite võrgustiku, Gulagi, julma reaalsuse.
K: Miks ta 1974. aastal Nõukogude Liidust välja saadeti?
V: Solženitsõn saadeti Nõukogude Liidust välja 1974. aastal tema kriitika tõttu valitsuse suhtes ja tema kirjutiste tõttu, milles ta kirjeldas elu nõukogude ajal.
K: Millal pöördus Solženitsõn Venemaale tagasi?
V: Solženitsõn naasis Venemaale 1994. aastal.
K: Milleks pöördus Solženitsõn vangistuse ajal?
V: Vangistuse ajal lahkus Solženitsõn marksismist ja pöördus vene õigeusu kirikusse.
K: Milline oli Solženitsõni oluline panus?
V: Solženitsõn oli väga oluline selle poolest, et ta paljastas, milline oli elu nõukogude ajal, ja tõstis teadlikkust nõukogude töölaagrite julmast tegelikkusest.
Otsige