Vähktõvekorpus
"Vähipataljon" on vene kirjaniku Aleksandr Solženitsõni poolautobiograafiline romaan. See avaldati esmakordselt 1967. aastal ja keelustati Nõukogude Liidus 1968. aastal.
Romaan jutustab väikese rühma vähihaigete lugu Usbekistanis 1955. aastal. See oli stalinismijärgne Nõukogude Liit. See uurib nende inimeste moraalset vastutust, kes jäid kõrvalt vaatama, kui nende kaaskodanikud arreteeriti, saadeti töölaagritesse, pagendati või hukati.
Stalini suurpuhastus, mille käigus tapeti ebaõiglaselt miljoneid inimesi, oli poliitiline repressioonikampaania Nõukogude Liidus. Seda korraldas Jossif Stalin aastatel 1936-1939. See hõlmas kommunistliku partei ja valitsusametnike ning Punaarmee juhtkonna ulatuslikku puhastamist ning talupoegade represseerimist. Toimus ulatuslik politsei järelevalve, "saboteerijate" kahtlustamine, vangistamine ja omavolilised hukkamised. Vene ajalookirjanduses nimetatakse kõige intensiivsema puhastuse perioodi 1937-1938 Jezhovštšina (vene keeles ежовщина; sõna-sõnalt Jezhovi režiim) Nõukogude salapolitsei NKVD juhi Nikolai Jezhovi järgi.
Üks patsientidest oli kaheksateist aastat varem ühe mehe üles öelnud, et saada kogu korter, milles nad koos elasid. Ta kardab, et mees, kes on nüüd vaba, võib hakata kättemaksu võtma. Teised saavad aru, et nende passiivsus, nende suutmatus vastupanu osutada, teeb nad sama süüdi kui kõik teisedki. "Sa ei ole pidanud palju valetama, mõistad?" ütleb Šulubin peategelasele Oleg Kostoglotovile, kes oli töölaagris. "Vähemalt sa ei ole pidanud nii madalale laskuma - sa peaksid seda hindama! Teid inimesi arreteeriti, aga meid aeti koosolekutele, et teid "paljastada". Nad hukkasid selliseid inimesi nagu teie, aga meid sunniti püsti tõusma ja aplodeerima kohtuotsustele ... Ja mitte lihtsalt aplodeerima, nad panid meid nõudma hukkamist, nõudma!"
Romaani lõpus mõistab Kostoglotov - kes sarnaselt Solženitsõnile oli sunnitud kontrrevolutsionääride suhtes kehtiva "artikli 58" alusel pagendusse minema -, et talle ja Venemaale tekitatud kahju oli liiga suur. Nüüd, kus Stalin on läinud, ei ole paranemist, ei ole normaalset elu. Vähihaiglast vabanemise päeval, romaani lõpupoole, külastab ta loomaaeda, nähes loomades tuttavaid inimesi: "[E]lgipoolest, kui Oleg oleks nende poolel ja tal oleks võim, ei tahaks ta ikkagi puuridesse murda ja neid vabastada ... [D]eemaldatuna oma kodusest ümbrusest, olid nad kaotanud mõistliku vabaduse idee. See muudaks nende olukorra ainult raskemaks, kui nad äkki vabaks lastaks".
Küsimused ja vastused
K: Millest räägib romaan Cancer Ward?
V: Cancer Ward on vene kirjaniku Aleksandr Solženitsõni poolautobiograafiline romaan. See jutustab väikese rühma vähihaigete loo Usbekistanis 1955. aastal ja uurib nende inimeste moraalset vastutust, kes seisid kõrval, kui nende kaaskodanikud Stalini suure puhastuse ajal arreteeriti, saadeti töölaagritesse, pagendati või hukati.
K: Millal ilmus raamat "Cancer Ward" esmakordselt?
V: Romaan ilmus esmakordselt 1967. aastal.
K: Mida hõlmas Stalini suurpuhastus?
V: Stalini suurpuhastus hõlmas kommunistliku partei ja valitsusametnike ning Punaarmee juhtkonna ulatuslikku puhastust, samuti talupoegade represseerimist. Toimus ulatuslik politsei järelevalve, "saboteerijate" kahtlustamine, vangistamine ja omavolilised hukkamised.
K: Mida mõistab Oleg Kostoglotov romaani lõpus?
V: Romaani lõpus mõistab Oleg Kostoglotov, et nüüd, kus Stalin on lahkunud, ei ole võimalik paraneda ega normaalset elu elada, sest kogu talle ja Venemaale on tehtud kahju.
K: Kuidas kirjeldab Šulubin selliseid inimesi nagu Oleg Kostoglotov?
V: Šulubin ütleb Oleg Kostoglotovile, et ta ei ole pidanud palju valetama, võrreldes teiste inimestega, keda oli "paljastamiseks" koosolekutele aetud ja pandud nõudma tema-suguste inimeste jaoks hukkamisotsuseid.
K: Mida näeb Oleg, kui ta külastab loomaaeda oma vähiravipalatsi lõpus?
V: Kui Oleg külastab vähktõveosakonnas viibimise lõpus loomaaeda, näeb ta loomi, mis meenutavad talle inimesi, keda ta varem tundis; ta mõistab, et nad on kaotanud oma mõistliku vabaduse idee, kui nad äkki oma puuridest vabaks lastakse.