Hruštšovi salajane kõne (1956) — isiksuse kultus ja tagajärjed

Hruštšovi salajane kõne oli kõne, milles Nikita Hruštšov mõistis pärast Jossif Stalini surma hukka. Kõne oli suuline ettekanne Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei kahekümnendale parteikongressile 25. veebruaril 1956. aastal. Selle pealkiri oli "Isiksuse kultusest ja selle tagajärgedest".

Aruanne oli tuntud kui "salajane kõne", sest see peeti kommunistliku partei delegaatide kinnisel istungil, millest külalised ja ajakirjanikud olid välja jäetud. Kuigi Hruštšovi aruande tekst lekkis peaaegu kohe, avaldati ametlik venekeelne tekst alles 1989. aastal Nõukogude liidri Mihhail Gorbatšovi glasnostikampaania ajal. Teksti lekkimine tõi selle kiiresti läänemaailma ja diasporaa lugejateni, kus seda võeti vastu nii üllatuse kui ka hukkamõistuga.

Taust ja eesmärk

Kõne taustaks oli vajadus selgitada ja hinnata partei endiste repressioonide päritolu ja ulatust. Hruštšov püüdis dokumenteerida ja kritiseerida Stalini isikliku võimu ja isiksusekultuse mõju – eriti 1930. aastate suured repressionsioonid ja nn suured näidiskohtuprotsessid. Kõne eesmärk oli nii poliitiline kui ideoloogiline: eristada partei uut juhtimist Stalini isiksusepraktikatest ja alustada reformide protsessi, mida hakati nimetama de‑staliniseerimiseks.

Sisu lühidalt

• Hukatused ja repressioonid: Hruštšov paljastas ja kritiseeris massiarrete, lavastatud kohtuprotsesside, sunnitunnistuste ja vägivaldsete väljasaatmiste praktikat, mis ohustas nii tavalisi kodanikke kui ka parteikaaslasi.
• Isiksusekultuse süüdistus: Stalini enda ja tema lähedaste poolt kultiveeritud pildi "geniaalsusest" ja eksimusteta juhist nimetati ohtlikuks ning partei demokraatlikule kontrollile vastanduvaks.
• Järeldused: Hruštšov nõudis partei enesereformi, ohjamise lõpetamist ja valede poliitikate vastuvõtmiseks vastutuse kandmist, samuti ohvrite rehabiliteerimist, kui võimalik.

Leekimine, avalikustamine ja esmane reaktsioon

Kuigi kõne peeti kinnisel istungil, levis selle sisu kiiresti, esmalt seda kuulsid partei ühendused ja see jõudis emigratsiooni ning välismeediasse. Lõplik ametlik avalikustamine Nõukogude Liidus toimus alles aastakümneid hiljem, kuid juba 1956. aasta kevadel tekitas sisu avalikkuses ja parteiringkondades tugevat šokki.

Kõne tekitas kuulajaskonnas sellise šoki, et mõnede teadete kohaselt said mõned kohalolijad südameinfarkti ja teised tegid hiljem enesetapu. Paljud Nõukogude kodanikud olid segaduses. Neid oli toidetud Stalini "geniaalsuse" pideva kiitusega. Eriti ilmne oli see Gruusia NSV-s, Stalini kodumaal, kus rahutused lõppesid Nõukogude Punaarmee mahasurumisega 9. märtsil 1956. aastal.

Koheva mõju nii sisepoliitikas kui ka rahvusvaheliselt

• Sisepoliitilised muutused: Kõne andis tõuke laiemale de‑staliniseerimisele: osa poliitvangide vabastamine, ohvrite rehabiliteerimine ning piiratud poliitiline liberaliseerumine ja administratiivne ümberkorraldamine. Samas ei tähendanud see kohe demokraatiat — totalitaarse süsteemi põhistruktuurid jäid püsima.
• Parteide ja vasakpoolsete reaktsioonid Läänes: Mitmed lääne kommunistlikud parteid ja nende liikmed kaotasid usu Moskva juhtimisse ning liikmelisus langes. Paljud, kes olid seni Stalini-defensive toetanud või tema praegust pildist hoidnud, astusid parteidest välja või kriitikasid avatult Stalini pärandit.
• Idabloki mõjud: Dokumentide laialdane levik kõigis sotsialistlikes riikides aitas süvendada rahvakirgust ja nõudmisi reformide järele — see oli üks teguritest, mis mõjutas 1956. aasta Ungari ülestõusu ning tõi laiemalt esile süsteemi pingeid.

Rehabilitatsioon, kultuur ja kirjandus

Hruštšovi avaldus avas uksi ka kirjanikele ja dissidentidele, kes hakata käsitlema Stalini terrori ja GULAG-i süsteemi. Näiteks vene kirjanikud, nagu Solženitsõn, leidsid, et neid koheldi suurema sümpaatiaga. Hiljem, 1960. ja 1970. aastatel, paljud kirjanikud ja ajaloolased avaldasid uurimusi, mis dokumenteerisid repressioonide mõõtmeid ja inimlikke kannatusi.

Pikaajaline pärand ja ajalooline hindamine

Hruštšovi kõne tähistas otsest lõhet Stalini pärandiga, kuid de‑staliniseerimine kulges ebajärjekindlalt: mõningad reformid jäid, teised tagasi pöörati või pehmelt sõnastati Brežnevi ja hilisema juhtkonna ajal. Ajaloolastes diskussioonides on kaks põhijoonist: ühed näevad Hruštšovi sammuna, mis püüdis süsteemi humaansustada ja taastada partei moraali; teised rõhutavad, et see oli ka taktikaline samm Hruštšovi enda positsiooni tugevdamiseks ning et ta ei hävitanud kogu repressiivset aparatuuri.

Kokkuvõtlikult jäi Hruštšovi salajane kõne oluliseks pöördepunktiks 20. sajandi kommunistlikus maailmas: see murdis avalikult Stalini poolt loodud müüdi püsivast ja eksimusteta juhist, tõi kaasa poliitilise ning kultuurse lahtilaskmise laineid ning põhjustas kaugeleulatuvaid tagajärgi nii Nõukogude siseasjades kui rahvusvahelistes kommunistlikes liikumistes.

Küsimused ja vastused

K: Kes pidas salajase kõne?

K: Mis oli kõne pealkiri?

K: Millal pidas Krutšov oma kõne?

K: Miks nimetati seda "salajaks kõneks"?

K: Millist mõju avaldas Hruštšovi kõne inimestele Läänes?

K: Kuidas reageerisid Nõukogude kodanikud de-staliniseerimisele?

K: Kas keegi kannatas füüsiliselt Krustšovi salajase kõne kuulamise tõttu?

Otsing