Samizdat mõiste ja ajalugu Nõukogude Liidus

Samizdat oli Nõukogude Liidu põrandaalune kirjandus. Kuna paljud autorid olid keelatud ja ei saanud oma teoseid avaldada, kasutasid inimesed oma tööde levitamiseks masinakirju. Keelatud teoste koopiatega tabamise eest määrati karmid karistused. Trükipressi omamine nõudis luba ja kõik trükkimise vormid vajasid litsentsi. Siiski olid kirjutusmasinad laialt levinud ning söepaberi abil valmistati ja levitati palju koopiaid parimatest teostest.

Kuidas samizdat toimis

Samizdat tähendas sõna-sõnalt „ise väljaandmist“ (vene keeles samizdat, от sam — „ise“ ja izdat — lühend sõnast izdatel'stvo, „kirjastus“). Inimesed kopeerisid keelatud tekste käsitsi või masinakirja abil. Tavaline meetod oli kirjutada originaal välja ning teha söepaberi või süsivärvi (carbon paper) abil mitu koopiat — tavaliselt mõni kuni kümme koopiat korraga. Mõnikord kasutati ka mimeograafi (stentsilimasinat) või hiljem fotokopereid, mis tõstsid koopiate arvukust ja kvaliteeti.

Paljudel juhtudel levis tekst „sugupuude“ põhimõttel: ühelt inimeselt teisele, kes tegi järgmise generatsiooni koopiaid ja edasi. Selline käsitsi paljundamine tekitas koopiate hulga eri kirjalisi versioone ja tihti ka kirjavigu — samas võimaldas see tekste laialdaselt ringlusse saada ilma ametliku trükkimisloa ja -masinateta.

Muud vormid ja tehnoloogiad

Samizdati kõrval tekkisid teised paralleelsed levituse viisid:

• Magnitizdat — keelatud helisalvestiste (näiteks laulusõnad, luuletused, loengud) salvestamine ja paljundamine kassettidel ning ümberandmine isiklikult;
• Röntgenizdat (nii-öelda „luuplaadid“) — muusika graveerimine röntgenikihtidele (vanade röntgenipiltide pinnale), mida sai koduste vahenditega kuulata; seda meetodit kasutati eriti siis, kui plaadid olid keelatud;
• Tamizdat — keelatud tekstide väljasmagamine ja sealt väljalaske kaudu avaldamine (tekstid liikusid lääne välja ja mõnikord sealt tagasi); see oli oluline viis, kuidas Nõukogude tsensuurist mööda minnes maailmale teada anda.

Riskid, kontroll ja jälgimine

Samizdati levitamine oli ohtlik. Keegi, keda seostati keelatud kirjanduse kirjutamise, omamise või levitamisega, võis sattuda NKVD/KGB huviorbiiti. Sageli kasutati süüdistusi „antisovjetlikus agitatsioonis ja propaganda“ või muid süüdistusi, mille eest võidi määrata trahve, arest, sunnitöölaagri karistus või sunnitud väljasaatmine.

Juhtumite uurimiseks kasutasid võimud ka tehnilisi meetodeid: kirjutusmasinate „jälgi“ (individuaalne trükkijälg, mis tekib masinale iseloomulikest vigadest või trükiomadustest) ja tindimustri analüüsi — need võivad aidata tuvastada konkreetset masinat või inimest, kelle kaudu leiti keelatud tekst.

Mõned tuntud näited ja pärand

Paljud olulised kirjandus- ja poliitilised tekstid levisid esmalt samizdatis või tamizdatis ning jõudsid alles seejärel ametlikku trükki (või ei jõudnudki). Näiteks Aleksandr Solženitsõni teos "Gulag'i arhipelaag" liikus ulatuslikult samizdati kaudu ja avaldati lõpuks ka välismaal. Teised dissidendid ja autorid, kelle looming ringlemas oli, olid näiteks Vladimir Bukovski, Josif Brodsky ja Andrei Sahharov — nende kirjutised ja loengud mõjutasid avalikku arvamust nii kodumaal kui ka välismaal.

Samizdat aitas säilitada ja levitada ideid, mis ei mahtunud ametlikku kultuuriruumi, ning tugevdas kodanikuühiskonna ja dissidentide võrgustikke. Aja jooksul, eriti perestroika ja glasnosti perioodil 1980ndate lõpus, vähenes vajadus samizdati järele, sest trükivabadus ja avaldamisvõimalused laienesid. Täna on samizdat väärtuslik ajaloo- ja kultuurimaterjal, mida uuritakse arhiivides ja teadustöös, kuna see peegeldab keelatud hääli ning alternatiivset kirjandust Eestis ja teistes endise Nõukogude Liidu riikides.

Otsing