Dame Margot Fonteyn DBE (sündinud Peggy Hookham, Reigate, Surrey, 18. mai 1919 – Panama City, 21. veebruar 1991) oli inglise baleriin, keda peetakse laialdaselt üheks suurimaks klassikalise balleti tantsijaks läbi aegade. Tema karjäär ja lavaline kuju mõjutasid oluliselt 20. sajandi balletikultuuri nii Suurbritannias kui ka rahvusvaheliselt.
Fonteyn alustas tantsuõpinguid varases nooruses ning liitus peagi Vic‑Wellsi kompaaniiga, mis hiljem kujunes kuninglikuks ballettiks. Ta töötas tihedalt koos Sellest kontsessioonidest vastutavate koreograafidega ning kujunes paljude kuulsate rollide kandjaks. Tema stiilile olid iseloomulikud elegants, täpne tehnika, suurepärane muusikalitunnetus ja peen teatrielamus — need omadused tõid talle publiku ja kriitikute tunnustuse.
Fonteyn oli eriti tuntud rollide poolest nagu Giselle, Luikede järve Odette/Odile ja Une võlu (Aurora), samuti teistes romantilistes ja klassikalistes etendustes. Ta veetis kogu oma kõrgperioodi kuningliku balleti tantsijana ning 1979. aastal nimetas kuninganna Elizabeth II ta oma kompanjoni Prima Ballerina Assoluta'ks — haruldane ja kõrge tunnustus silmapaistvale tantsijale. Fonteyn sai ka naissooliseks vastendiks rüütlusele, olles kantud Briti impeeriumi ordenisse kui dame‑komandör.
Oma karjääri algusest kuni hiliste eluaastateni oli Fonteyn aktiivne esineja: ta astus lavale veel kuni 1979. aastani, olles siis peaaegu 60‑aastane — see on erakordne iga balletitantsija jaoks. Tema karjäär sai uue hoo 1960. aastatel pärast koostööd noore, end Nõukogude Liidust põgenenud tantsijaga. Tema partner oli Rudolph Nurejev, kellesse ta oli märksa vanemast eas leidnud erakordse partneri ja kunstilise kaaslase. Kuigi Nurejev oli temast 19 aastat noorem, õitses nende duett: neid on nimetatud üheks «kuulsaimaks partnerluseks balleti ajaloos» — nende koostöö tõi uue elu mitmetele klassikalistele etendustele ja tõi lavale intensiivse näitlemise ning tehnilise virtuoossuse kombinatsiooni.p188
Isiklikus elus abiellus Fonteyn 1955. aastal ühe Panama poliitikuga, Roberto Ariasega. Abielu oli vahelduva õnne ja raskustega: 1964. aastal kannatas Arias tõsiste vigastuste all seoses poliitilise vägivalla ja rünnakutega, mis mõjutasid perekonnaelu oluliselt. Fonteyn jätkas tantsimist ka pärast seda, osaliselt selleks, et katta pere ravikulusid ja ülalpidamist. Abielu ei olnud täielikult õnnelik — Ariasel oli väljaspool abielu suhe — ent paar jäi ametlikult abielusse kuni Ariase surmani 1989. aastal.
Margot Fonteyni pärand on püsiv: ta jääb mälestusse kui erakordselt pühendunud ja kunstiline esitaja, kelle tehniline täpsus ja emotsionaalne väljendus võlusid publikut üle maailma. Tema koostöö Nurejeviga, tema ikoonilised rollid kuninglikus ballettis ning auhinnad ja tiitlid (sealhulgas DBE ja prima ballerina assoluta tiitel) kindlustasid talle koha balletiajaloo tippude hulgas. Fonteyn suri 21. veebruaril 1991 Panama Citys; tema elu ja karjäär on jätkuvalt inspiratsiooniks kaasaegsetele tantsijatele ja balletiarmastajatele.