Riigis, mille valitsemissüsteem on monarhia, otsustatakse valitseja ehk riigipea üle pärimise teel. See tähendab, et kui valitseja sureb, võtab tema laps või lähim sugulane võimu üle. Suure osa ajaloost valitseti enamikku riike, eriti Euroopas, sel viisil. Mõned riigid valivad oma monarhi, selle asemel et kasutada pärimist, näiteks Püha Rooma keisririik ja Malaisia.

Kuninga abikaasat nimetatakse ka kuningannaks. Naissoost valitseja abikaasat ei nimetata aga tingimata kuningaks. Suurbritannia viimasel kuningal (George VI) oli abikaasa (Elizabeth), keda kutsuti kuninganna Elizabethiks. Tal ei olnud poegi, seega järgnes talle tema vanem tütar. Teda kutsuti samuti Elizabethiks ja temast sai kuninganna Elizabeth II. Ta on abielus Edinburghi hertsogiga; kuid kui temast sai kuninganna, ei saanud temast kuningat.

Paljud inimesed ei pea monarhia olemasolu heaks, sest seda ei valita, kuigi mõned inimesed sellistes riikides nagu Ühendkuningriik soovivad säilitada oma kuninglikku perekonda, sest see on jäänud riigi traditsiooniliseks ikooniks ja sissetulekuallikaks. Kuid Ühendkuningriigis on nende mõju riigi valitsemisele uskumatult piiratud ja demokraatia on jäetud peamiselt rahva poolt valitud valitsevale erakonnale.

Kuninganna tähendus ja erinevad rollid

Sõna „kuninganna” võib viidata mitmele erinevale positsioonile:

  • Kuninganna regnant – naissoost valitseja, kes ise omab monarhi ülesandeid ja tiitlit (näiteks kuninganna, kes on riigipea ja pärib trooni omaette õigusega).
  • Kuninganna konsort – kuninga abikaasa; tal on tiitel „kuninganna”, kuid tavaliselt ei oma ta riiklikku võimu ega troonipärimisõigust.
  • Kuninganna emanda või kuninganna-mutter (queen mother) – kuninganna, kes on kuningliku valitseja ema ja kellel on eriline auväärtus, aga mitte valitsemisõigus.
  • Kuninganna regent – isik (tihti kuninganna või konsort), kes juhib riiki ajutiselt, kui pärija on alaealine, haige või eemal.
Konsordi roll ja tiitel sõltuvad ajaloolisest tavast ja seadustest: mõnes riigis võib abikaasale anda kuninga tiitli, kuid enamikus kaasaegsetes monarhiates seda ei tehta (näiteks Prince Philip ei saanud kuningaks, kuigi ta oli kuninganna Elizabeth II abikaasa).

Pärimine ja järgluse reeglid

Monarhi järglus määratakse tavaliselt pärimisseadusega. Peamised süsteemid on:

  • Saliline seadus (Salic law) – välistab naised pärimisest.
  • Meespärimuse eelis (male-preference primogeniture) – eelistab meessugulasi võrreldes õdede-vendadega, kuid naine võib pärida, kui meessugulased puuduvad.
  • Esikoha pärimine (primogeniture / absolute primogeniture) – troon läheb vanemale lapsest sõltumata soost; see on levinud tänapäeva monarhiates ja näiteks Ühendkuningriigis muudeti järglusseadust selle suunas.
  • Valitav monarhia – monarh valitakse piiratud ringi hääletusega (nagu ajalooliselt Püha Rooma keisririigis või tänapäeval mõnes Malaisia riigis, kus üleriigiline monarh valitakse sukupõlviste valitsejate seast).
Lisaks võivad järglust mõjutada abielu-, usuline- ja pärimisseaduse muudatused. Avalikus arutelus on olnud ka teemasid nagu isaduse tunnustamine, adopteerimine ja trooni järjekorra piirid.

Monarhia tüübid ja tänapäevane staatus

Monarhia võib olla:

  • Absoluutne monarhia – monarhil on lai seadusandlik ja täidesaatev võim (näiteks ajaloolised monarhiad või tänapäeva Saudi Araabia teatud omadused).
  • Konstitutsiooniline ehk parlamentaarne monarhia – monarhi võim on peamiselt sümboolne või piiratud põhiseaduse ja valitud institutsioonide poolt; valitsust juhib tavaliselt parlamendi enamus ja peaminister (näiteks Ühendkuningriik, Rootsi, Jaapan jpt).
Tänapäeval on enamik Lääne-Euroopa monarhiaid konstitutsioonilised: monarhid täidavad rituaalseid ja ühtsust loovaid rolle, avavad parlamendi istungeid, nimetavad formaalselt valitsuse ja täidavad teiste riiklike ülesannete ceremonialseid funktsioone.

Abikaasa tiitlid ja erandid

On tavaline, et naise abikaasa (kuningi konsort) saab tiitli „kuninganna”. Vastupidiselt ei saada meeste abikaasad automaatselt pealkirja „kuningas”, sest „kuningas” viitab tihti liidripositsioonile. Selle asemel antakse sageli tiitel „prints konsort” või muud aupealkirjad (näiteks prints Philip oli Edinburghi hertsogi ametlik tiitel ja teda ei nimetatud kuningaks). On ka erandeid, kus abikaasale antakse kuninga tiitel vastastikku kokkuleppel ja seaduspäraselt.

Debatt monarhia üle ja avalik arvamus

Monarhia pooldajad rõhutavad traditsiooni, riikliku sidususe rolli, turismi- ja kultuurilist väärtust ning heategevuse nähtavust. Kritiseerijad toovad välja demokraatliku legitiimsuse puudumise, kulukuse ja ebavõrdsuse motiivid. Paljud konstitutsioonilised monarhiad püüavad tasakaalustada ajaloolist tõmmet kaasaegse demokraatia nõuetega, hoides monarhi rolli pigem sümboolse ja ühiskondlikuna kui poliitiliselt mõjutavana.

Kokkuvõte

Kuninganna kui mõiste hõlmab nii valitsevat naismonarhiat kui ka kuninga abikaasat, kelle roll ja pealkiri sõltuvad riigi traditsioonist ja seadustest. Pärimine võib toimuda erinevate reeglite alusel (õiguslikud muutused on toimunud ajalooliselt ja ka 20.–21. sajandil) ning monarhia vormid ulatuvad absoluutsetest riigijuhtidest pigem sümboolseteni parlamentaarsetes riikides. Debatt monarhia kasulikkuse üle jätkub ja iga riigi olukord on mõjutatud ajaloost, kultuurist ja põhiseaduslikust raamistikust.