Elizabeth Angela Marguerite Bowes-Lyon (4. august 1900 – 30. märts 2002), tuntud rahva seas kui kuninganna Elizabeth, kuningannaema või lühidalt kuninganna ema, oli Ühendkuningriigi kuninga George VI abikaasa (kuningakonsort) alates 1936. aastast kuni tema surmani 1952. aastal. Pärast abikaasa surma sai temast avalikkuses tuntud nimetus "kuningannaema", et teda mitte segi ajada oma vanema tütrega, kuninganna Elizabeth II-ga. Enne abikaasa troonile tõusmist kandis ta aastatel 1923–1936 kohtu- ja ühiskondlikus elus tuntud tiitlit Yorki hertsoginna.
Elizabeth sündis suurperes, mis kuulus šoti aadlisuguvõsasse; tema isa oli Strathmore'i ja Kinghorne'i 14. krahv. Tema varajane elu kulges maalähedases, klassikalises aadelkodus, kus ta sai hea hariduse kodus ja omandas ühiskondlikult vajalikud oskused. 1923. aastal tõusis ta avalikkuse tähelepanu keskmesse, kui abiellus kuningliku perekonna liikme, kuninganna George V ja kuninganna Mary teise pojaga, Albertiga, kes sai Yorki hertsogiks. Abiellumine muutis tema elu avalikuks ja temast kujunes populaarne perekonnategelane: tema soojust ja ligitõmbavat naeratust hakati kutsuma "naeratav hertsoginna". Paari perre sündisid kaks tütart — tulevane kuninganna Elizabeth II-ga ja printsess Margaret.
1936. aastal muutus tema elu ootamatult avalikkuse tähelepanu all, kui tema õemees Edward VIII loobus ametist, et abielluda lahutatud ameeriklannaga Wallis Simpsoniga. Albert tõusis troonile nimega kuningas George VI ning Elizabeth sai kuningakonsordi rolli, mis tõi kaasa suurema avaliku vastutuse ja tihedama osaluse rahvuslikes üritustes. Kuningapaar tegi ametlikke visiite Prantsusmaal ja Põhja-Ameerikas ning kujunesid rahvuslikuks moraalitoeks Teise maailmasõja ajal — Teise maailmasõja ajal toetas ta vapralt Briti avalikkust. Elizabeth jäi rahvale südamlikuks ja hoolivaks kujuks: ta külastas sõjaväelasi, haiglaid ja pommitatud elamupiirkondi ning keeldus lahkumast Londonist Blitz'i ajal, mis suurendas tema ja kuningapere sümboolset tähendust rahva jaoks.
Kuninga abikaasana täitis ta arvukaid esindusülesandeid, toetas heategevust ja oli mitmete organisatsioonide patroon. Ta seisis abikaasa kõrval 1953. aasta troonipärimise ja tseremooniate taustal ning pärast George VI surma 1952. aastal jäi ta aktiivseks avalikus elus kui kuningannaema, osaledes peresündmustel, avalikel vastuvõttudel ja heategevuse toetamisel kuni kõrgesse ikka.
Elizabethi tervis oli eakat igaeg kaetud hooldusega: 1964. aastal eemaldati tal pimesooled, 1966. aastal operatsioon jämesoolevähk ja 1984. aastal diagnoositi ja raviti rinnavähk. Vaatamata nendele terviseprobleemidele oli ta tihti avalikkuse ees ja säilitas tugeva elujõu veel kõrgesse ikka.
Tema noorema tütre, printsess Margareti, surm 9. veebruaril 2002 oli talle suur kaotus. Elizabeth suri seitse nädalat hiljem, 30. märtsil 2002, 101-aastaselt — ta oli esimene kaasaegne Briti kuningliku perekonna liige, kes jõudis üle 100 aasta vanuseks. Tema surma järel peeti talle suurejooneline avalik mälestus; ta sai suurt austust ja kallistamist nii kodumaal kui ka välismaal.
Elizabeth Bowes-Lyoni pärand hõlmab tugevat pühendumust kuninglikule kohustusele, toetust sõjaajal nõrgenenud rahvale, pikaajalist panust heategevusse ning sooja, inimlikku kuvandit, mis aitas stabiliseerida ja inimlikustada 20. sajandi kuninglikku institutsiooni. Tema elu ja isiksus jätsid Briti ajalukku erilise jälje — ta oli autoriteetne ja samas ligipääsetav perekonnaliige, kelle järgmised põlvkonnad pidasid ja peavad endiselt eeskujuks.