Püha Rooma impeeriumi ei tohiks segi ajada Rooma impeeriumiga.

Püha Rooma keisririik (ladina keeles Sacrum Romanum Imperium) oli Kesk-Euroopas asuvate piirkondade, hertsogkondade, krahvkondade ja vabade linnade liit, millega teatud määral sidus keiser. Keisri valisid reeglina keisririigi olulised maahärrad — vürstid või teised suured valitsejad — ja riigi sees oli palju erinevaid õigusi ning autonoomseid üksusi. Algupäraselt püsis traditsioon, mille järgi keisrid pidasid end Karl Suure pärijateks: Karl Suur krooniti Frangi keisriks aastal 800, ning see pärandusmüüt mõjutas impeeriumi legitimatsiooni sajandeid.

Tekkimine ja varajane ajalugu

Püha Rooma keisririigi otsene eelkäija oli Karolingide suurriik. Kui Karl Suur suri, jagunes tema valdus kolmeks: Lääne-Frankia, Lotharingia (keskmine piirkond) ja Ida-Frankia. Traditsiooniliselt seostatakse Püha Rooma keisririigi algust Otto I troonile tõusmisega: kui Otto I krooniti keisriks 962. aastal, sai alguse uus poliitiline konstruktsioon, mida hiljem tunti Püha Rooma keisririigina. Keisri ja paavsti vahelised suhted, trooni valitsemise meetodid ning keisrivõimu ja kohalike valitsejate tasakaal kujunesid järk-järgult välja.

Poliitiline struktuur ja institutsioonid

Riik ei olnud tsentraliseeritud absoluutmonarhia, vaid pigem õiguslik ja rituaalne raamistik, mille sees tegutsesid Reichsstände ehk impeeriumi alamriigid — hertsogkonnad, krahvkonnad, vabariiklinnad ja vaimulikel valitsejatel põhinevad territoriaalsed üksused. Olulised institutsioonid olid:

  • Keisri valimine: keiser oli enamikul perioodidel valitav amet, mille üle otsustasid valijavürstid (prince-electors).
  • Imperial Diet (Reichstag): impeeriumi maade esindajate kogu, kus arutati seadusi, makse ja sõjalisi küsimusi.
  • Õigussüsteemid: aule (Aulic Council) ja Reichshofrat töötasid koos kohalike kohtutega; paljud alad säilitasid oma seadusandluse ja mündivõimu.
  • Impeeriumi ringkonnad (Reichskreise): hilisem rajatis, mille kaudu organiseeriti kindlustamist ja maksustamist suuremas osas impeeriumist.

Tähtsamad sündmused ja arengud

Keskaeg lõi aluse keisririigi hierarhiale, kuid alates 13. sajandist hakkas keskvalitsus nõrgenema: tugevnesid hertsogkonnad, krahvkonnad ja vabad linnad ning paljud alad said suurema autonoomia. Alates 15. sajandist haarasid keisri tiitli sageli Habsburgide dünastia liikmed, mis andis keisritele püsivama dynastilise aluse, kuid ei loonud täielikku keskset riigivõimu.

Juhtiva tähendusega õigusakt oli 1356. aasta Golden Bull, mis fikseeris valijate (prince-electors) rolli ja selgitas valimisprotseduuri. See andis konkreetsema korra keisri valimisele ja vähendas riigi sees tekkivaid vaidlusi troonist.

16. sajandil pidi Püha Rooma keisririik (HRE) tegelema friiside mässuga, mida juhtisid Pier Gerlofs Donia ja Wijerd Jelckama. See kestis 1515. aastast kuni 1523. aastani.

Reformatsioon 16. sajandil ja sellega kaasnenud usukonfliktid muutsid riigi näo. Protestantlikud alad lõid vastanduse katoliku keisririigile ning usuline vastasseis eskaleerus lõpuks laiemaks sõjategevuseks.

17. sajandil purustas impeeriumi Kolmekümneaastane sõda (1618–1648). Sõja lõpprahu, Westfaali rahuleping (1648), tunnistas paljude osade suveräänsust ja andis suurema autonoomia, mistõttu Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririik kaotas osa oma varasemast poliitilisest ühikust ja moraalsest autoriteedist. Ligi 20–30 protsenti impeeriumi elanikkonnast hukkus või suri sõja ja sellega kaasnenud epideemiate ning näljahädade tõttu.

Piirid ja kultuuriline mitmekesisus

Impeerium hõlmas ajalooliselt väga erinevaid alasid: suure osa tänasest Saksamaast, Austria, Tšehhi (Böömimaa), Šveitsi osad (millest enamik said hiljem iseseisvuse), Põhja-Itaalia linnriigid, Madalmaad (osaliselt) ning osa tänasest Ida‑Prantsusmaast ja Poola lääneosast. Keeltes ja kommetes oli suur mitmekesisus — saksa keel oli domineeriv, kuid piirkondlikud keeltevariandid, ladina keel kiriku- ja ametikeelena ning itaalia ja prantsuse mõjutused esinesid laialdaselt.

Lõpp ja pärand

Impeeriumi poliitiline nõrkus kasvas 18. sajandil veelgi, kui uued suured riigid (nt Preisi kuningriik ja Austria) tõusid esile. Viimaseks löögiks sai 19. sajandi alguse geopoliitiline ümberkorraldus: Napoleoni sõdade ajal kadusid mitmed traditsioonilised sidemed ja 1806. aastal lahkus viimane keiser formaalselt troonilt ning Püha Rooma keisririik lõppes. Samal aastal rajas Napoleon sakslaste läänealadele Reini liidu (Confederation of the Rhine), mis kiirendas feodaalsete sidemete lõhkemist.

Pärast lagunemist mõtlesid paljud kaasaegsed ja hilisemad mõtlejad impeeriumi vastu kriitiliselt. Voltaire, 18. sajandi prantsuse filosoof, naljatas, et see „rahvas“ ei ole „ei püha, ei Rooma ega impeerium“ — iroonia peegeldas Euroopa ajaloolaste arusaama selle keeruka ja tihti vastuolulise poliitilise moodustise kohta.

Püha Rooma keisririigi pärand on mitmepidine: see mõjutas Euroopa diplomaatilist ajalugu, õiguslikke traditsioone, kultuurilist arengut ja rahvuslike identiteetide tekkimist. Kuigi riik ei olnud tugev tsentraleeritud impeerium nagu antiikne Rooma, oli selle mõju Kesk‑ ja Lääne‑Euroopa poliitilisele mapile ja õigussüsteemidele märkimisväärne.