Kolmekümneaastane sõda (1618–1648): põhjused, osalised ja tagajärjed

Kolmekümneaastane sõda (1618–1648): põhjused, osalised ja tagajärjed — Vestfaali leping, religioossed konfliktid ja poliitilised muutused. Loe põhjalikku ülevaadet.

Kolmekümneaastane sõda kestis 1618. aastast kuni 1648. aastani. Kuigi selle keskuseks oli peamiselt Saksamaa, osalesid selles konfliktis ka mitmed teised riigid, sealhulgas Prantsusmaa, Hispaania ja Rootsi. Tegelikult osalesid selles sõjas peaaegu kõik Euroopa võimsad riigid. See algas võitlusena religiooni pärast - protestandid ja katoliiklased olid need kaks rühma, kes olid eriarvamusel. Sõja jätkudes kasutasid Habsburgide dünastia (katoliku perekond) ja teised organisatsioonid sõda selleks, et püüda saada rohkem võimu. Üks näide selle kohta on, et katoliiklik Prantsusmaa võitles protestantide eest. See muutis Prantsusmaa ja Habsburgide rivaalitsemise veelgi hullemaks.

Kolmekümneaastane sõda põhjustas peaaegu kõigis osalenud riikides selliseid asju nagu näljahäda ja haigused. Sõda kestis 30 aastat, kuid sõja põhjustanud probleemid ei olnud veel kaua aega pärast sõja lõppu kõrvaldatud. Sõda lõppes Vestfaali lepinguga.

Põhjused

Kolmekümneaastase sõja põhjused olid mitmepoolsed ja põimusid omavahel. Olulisemad tegurid olid:

• Religioossed pinged: jäiga usulise eristuse (katoliiklased, luterlased ja hiljem ka kalvinistid) küsimused ja võimusuhted Saksa-Rooma keisririigi erinevate vürstkondade vahel.
• Poliitiline võimuvõitlus: Habsburgide katse tugevdada oma kontrolli Püha Rooma riigi üle kokku puutus paljude piirkondlikult autonoomsete vürstkondade vastuseisuga.
• Regionaalsed kokkupõrked ja isikud: 1618. aasta Praha aknast viskamise juhtum (defenestratsioon) ja Böömimaa vastuhakk käivitasid laiemad konfliktid; sellele järgnesid Boheemia ja Palatina mässud ning Habsburgide reaktsioonid.
• Välist sekkumine: tugevamate Euroopa suurriikide huvi Lääne-Euroopa võimutasakaalu üle (eriti Prantsusmaa vastasseis Habsburgidega) muutis kohalikud konfliktid rahvusvaheliseks võitluseks.

Osalised ja sõjategevuse suuremad etapid

Sõda kulges mitmes suuremas faasis, kus muutusid nii osalised kui ka sõjatehnika ja strateegiad:

• Böömimaa ja Palatina faas (1618–1625): Boheemia ülestõus ja valitseja Fridrich V lüüasaamine Valge mäe lahingus (1620) tugevdasid Habsburgide positsiooni Kesk-Euroopas.
• Taani sekkumine (1625–1629): Taani kuningas Christian IV sekkus saksa protestantide toetuseks, kuid pidi tunnistama tagasilööke ning Habsburgid saavutasid ajutist tugevdumist.
• Rootsi faas (1630–1635): Rootsi kuningas Gustav II Adolf sisenes sõtta 1630. aastal ja tõi kaasa olulise sõjalise professionaalsuse ja taktikalised uuendused; Rootsi edu muutis sõja suunda protestantide kasuks, kuigi Gustav suri lahingus Lützenis (1632).
• Prantsuse faas (1635–1648): Prantsusmaa astus otseselt sõtta Habsburgide vastu, kuigi oli katoliku riik — eesmärgiks oli piirata Habsburgide võimu Euroopas. See faas muutis sõja üha enam Euroopa suurriikide vaheliseks võitluseks.

Sõjatehnika, logistika ja sotsiaalsed mõjud

• Sõjalised muutused: sõda kiirendas professionaalsete vägede, palksõdurite ja suurema hulga rindemeeskondade kasutuselevõttu; rindel kasutati palju rakettnõudlust, suurtükke ja kiirreageerivaid ratsaväge.
• Majanduslikud ja demograafilised tagajärjed: paljudes Saksa alade piirkondades langes elanikkond tugevalt — hinnanguliselt 15–40% sõltuvalt regiooni ja allikatest — tingituna lahingutest, hävitustööst, näljahädadest ja katkudest.
• Sotsiaalne mõju: laastatud maapiirkonnad, põllumajanduse ja kaubanduse kokkuvarisemine ning liikumisele seatud piirangud tekitasid püsivaid raskusi ja migratsiooni.

Mõjud ja tagajärjed

Kolmekümneaastase sõja lõpp vestfaali rahulepinguga 1648. aastal tähistas olulisi muutusi Euroopa poliitikas ja rahvusvahelises õiguses:

• Rahulepingu põhimõtted: Vestfaali lepinguga tunnistati ametlikult ära protestantlike konfessioonide (sealhulgas kalvinismi) olemasolu koos varasemate usuvormidega ning kinnitati vürstkondade õigust määrata oma usku — see tugevdas kohalikke riigivõime.
• Riiklik suveräänsus: rahulepingule omistatakse tähtsusena alguspunkti moodsa rahvusriigi kontseptsioonile ja rahvusvahelisele õigusele, kus riikidevaheline suveräänsus ja piiratud sekkumine teistesse riikidesse muutusid oluliseks printsiibiks.
• Võimu ümberjaotus: Habsburgide mõju Kesk-Euroopas nõrgenes; Prantsusmaa ja Rootsi astusid tugevamate tegijatena esile ning mitmed Saksa vürstkonnad said suurema autonoomia.
• Piirimuudatused ja kompensatsioonid: mitmed territoriaalsed muutused ja sõjaväelised hulgaõigused (nt Rootsi ja Prantsusmaa esindatud huvid Saksa aladel) muutsid poliitilist kaart; täpsemad territoriaalsed nihked olid mitmepoolsed ja regionaalsed.

Oluline pärand

Kolmekümneaastane sõda oli Euroopa ajaloos pöördepunkt: see näitas, kui hävitavaks võivad osutuda usulised ja poliitilised konfliktid, ning kiirendas riikliku administratsiooni, sõjalise professionaliseerimise ja diplomaatiliste normide arengut. Vestfaali rahud jätsid aluse moodsale rahvusvahelisele süsteemile, kus riikide suveräänsus ja diplomaatiline läbirääkimine said keskseks vahendiks rahu säilitamiseks.

Lisamärkus

Kuigi sõda kestis ametlikult 30 aastat, jäi selle mõju Euroopas tunda veel mitu aastakümmet pärast 1648. aastat — majanduslik taastumine, rahu ja usuvahelise kooseksisteerimise uued reeglid ning poliitilise kaardi ümberseadmine kujundasid Lääne-Euroopa arengut edasi.

Sõja päritolu

Kolmekümneaastane sõda sai alguse mitmel põhjusel.

Esiteks, Augsburgi rahu (1555), mille Karl V kiiresti allkirjastas, leppis kokku 1526. aasta Speyeri riigipäevaga ja lõpetas luterlaste ja katoliiklaste vahelise võitluse Saksamaal.

Augsburgi rahu ütles, et:

• Saksa vürstid (vürste oli 225) võisid oma riigis valida religiooni (kas nad olid luterlased või katoliiklased) (seda nimetati cuius regio eius religio).
• Luterlased, kes elasid piiskopi kontrolli all olevas riigis, mida nimetatakse kiriklikuks riigiks, võisid jääda luterlasteks.
• Luterlased võisid säilitada maad, mille nad olid katoliku kirikult pärast Passau rahu (1552) võtnud.
• Luterlusele üle läinud katoliku kiriku piiskopid pidid oma maa tagasi andma (reservatum ecclesiasticum'i põhimõte).
• Inimesed, kes elasid riigis, mis oli valinud luterluse või katoliikluse, ei tohtinud oma usku vahetada.

Rahu pani vägivalla hetkeks lõppema. Kuid see ei kõrvaldanud luterlaste ja katoliiklaste võitluse tegelikku põhjust. Mõlemad ütlesid, et see tähendas erinevaid asju. Luterlased ütlesid, et see oli ainult kokkulepe, mis kestab lühikest aega. Kalvinism tuli kiiresti Saksamaale. Kalvinism oli kolmas kristlik rühmitus Saksamaal, kuid see ei olnud osa Augsburgi rahust.

Teiseks: 17. sajandi Euroopa võimsad riigid olid sageli eriarvamusel poliitilistes või majanduslikes küsimustes. Hispaania tahtis maad mõnes Saksa riigis, sest sakslastele kuulus osa Hispaania Madalmaadest. Hollandlased võitlesid Hispaania vastu, et saada iseseisvust. Nad said selle mõnes sõjas, mis lõppes 1609. aastal.

• Prantsusmaa kartis kahte Habsburgi riiki mõlemal pool Prantsusmaad (Hispaania ja Püha Rooma keisririik). Prantsusmaa tahtis näidata oma võimu nõrkadele Saksa riikidele.
• Rootsi ja Taani tahtsid kontrollida Läänemere ääres asuvaid Saksa riike.

Kolmandaks: Püha Rooma keisririik oli purunenud rahvaste rühm. Keisririigis olid sellised rahvad nagu Austria Habsburgide maja, Baieri, Saksimaa kuurvürstiriik, Brandenburgi markkrahvkond, Pfalzi kuurvürstiriik, Hessen, Trieri ja Württembergi peapiiskopkond ning teised väikesed rahvad ja linnad. Ainult Austria oli võimeline iseseisvalt tegutsema. Riigid sõlmisid sageli liite teiste kohtadega, mida valitsesid sugulased.

Neljandaks, usulised rühmad ei olnud 16. sajandi teisel poolel üksmeelel. Augsburgi rahu ei toiminud, sest mõned piiskopid ei olnud oma piiskopkondadest loobunud, ning katoliku valitsejad Hispaanias ja Ida-Euroopas tahtsid katoliiklusele piirkonnas tugevust anda. See põhjustas rühmituste vahelist võitlust. Katoliiklased sundisid paljusid protestante oma kodumaalt lahkuma. Mõnes kohas anti protestantidele luba jumalateenistuseks. Need erimeelsused põhjustasid vägivalda.

Viiendaks, Püha Rooma keiser Matthias suri 1619. aastal, ilma et tema asemele oleks jäänud lapsi. Ta oli katoliiklane. Tema maad anti tema nõbule Ferdinandile Steiermarist. Ferdinand oli Mattiase lähim meessoost sugulane. Temast sai Ferdinand II, Püha Rooma keiser. Ferdinand oli saanud hariduse jesuiitide juures ja oli katoliiklane. Ta tahtis muuta katoliiklus taas ainsaks religiooniks. See tegi ta hussitlikus Böömimaal ebapopulaarseks. Nad lükkasid Ferdinandi tagasi ja alustasid kolmekümneaastast sõda. Sõja võib jagada neljaks suuremaks etapiks: Böömi mäss, Taani sekkumine, Rootsi sekkumine ja Prantsusmaa sekkumine.

Ferdinand I, Püha Rooma keiser ja Böömi kuningas. Ta julgustas Trenti kirikukogu lubama Saksa ja Böömi katoliiklastele mõlemat liiki õhtusöömaaja.


Rudolf II


Ferdinand II, Püha Rooma keiser ja Böömi kuningas. Tema kindel katoliiklus oli sõja peamine põhjus.


Friedrich V, kuurvürst Palaatina kui Böömimaa kuningas 1634. aastal, kaks aastat pärast tema surma. Friedrichi nimetatakse Böömimaa "talvekuningaks", sest ta valitses 1620. aastal vähem kui kolm kuud. Ta sai võimule mässumeelse fraktsiooni poolt.

Küsimused ja vastused

K: Millised riigid osalesid kolmekümneaastases sõjas?

K: Mis põhjustas kolmekümneaastase sõja?

K: Kuidas Prantsusmaa sõjas osales?

K: Millised mõjud olid sellel konfliktil Euroopale?

K: Kui kaua see konflikt kestis?

K: Kuidas see konflikt lahendati?

K: Millised küsimused jäid pärast selle konflikti lõppu lahendamata?

Otsing