Kalvinism: reformitud kirik, predestinatsioon ja ajalooline ülevaade

Kalvinism: reformitud kirik, predestinatsioon ja ajalooline ülevaade — sügav, tasakaalustatud sissevaade kalvinistlikesse õpetustesse, ajaloosse ja mõjusse Euroopas.

Kalvinism kuulub protestantismi reformitud traditsiooni. See traditsioon sai tugeva kujunemise juba 16. sajandil ja on tihedalt seotud Johannes Calvinini õppetööga ning teiste kaasaegsete teoloogide panustega. Kalvinismi võib mõista nii teoloogilise süsteemina kui ka mitmete reformitud kirikute praktilisi õpetusi ja jumalakäsitusi.

Ajalooline ülevaade

Reformatsiooni käigus tekkis mitu suunda; nende hulgas oli eriti mõjukas kalvinistlik liikumine, mille keskuseks sai 16. sajandil Genfi kogudus, kus aktiivselt tegutses Johannes Calvin. Tema kirjutised, eriti Institutes of the Christian Religion, panid aluse süsteemsemale õppetööle. Kalvinismi varajased mõjurid Euroopas olid näiteks Martin Bucer, Heinrich Bullinger, Peter Martyr Vermigli ja Huldrych Zwingli; Inglismaalt tulevikku suunanud reformatsioonis osalesid ka Thomas Cranmer ja John Jewel. Kuna Calvinil oli suur mõju ja ta mängis olulist rolli konfessionaalsetes ja kiriklikes aruteludes kogu 17. sajandi jooksul, sai see traditsioon laiemalt tuntuks kui kalvinism.

Peamised õpetused

Kalvinismi tuum sisaldab mitmeid selgelt eristuvaid õppetõdesid. Võib välja tuua järgmised keskseid aspekte:

• Jumala ülim suveräänsus: Jumal on kõrgeim, kõikvõimas ja kõik sündmused langevad tema tahte alla. Inimese päästmine ja saatuse küsimused lähtuvad lõppkokkuvõttes Jumala tahte ja plaani teostumisest.
• Inimese patulisus: Kalvinism rõhutab inimloomuse langemist pattu ning inimese võimetust ilma Jumala armuta otsustavalt pühastuks saada.
• Predestinatsioon: Kalvinismis on tugev koht õpetusel, et Jumal on juba enne maailma rajamist valinud need, keda ta päästab. See mõiste tuntakse laiemalt ja diskuteeritakse selle eri tõlgendusi ja piiblitekstide aluseid (vt ka predestinatsioonist).
• Sakramentide nägemus: Kalvinism ei pea sakramente päästeks, vaid pühendusteks ja vahenditeks, mille kaudu Jumala arm avaldub koguduses (näiteks põhiliselt ristimine ja õhtusöök).
• Kirikukorraldus: Paljud kalvinistlikud kogukonnad eelistavad presbüterlikku ehk vanematekogu-põhist korraldust, kuid esineb ka teiste vormidega kogudusi.

TULIP ja arutelud predestinatsiooni ümber

17. sajandil sõnastati kalvinistliku teoloogia tuntum kommertsemalt viis punkti, mida sageli koondatakse lühendisse TULIP. Need on:

• Total depravity (täielik pattlikkus): inimene on sõltuvalt patusest langenud ja ei suuda iseseisvalt Jumala juurde pöörduda (tekstides mõnikord viidatud kui täielikust väärikust).
• Unconditional election (tingimusteta valimine): Jumala valik päästet saanud inimeste kohta ei põhine nende headel tegudel ega eeldataval vastusel.
• Limited atonement (piiratud lunastus): Kristuse lunastav töö oli sihitud tõhusalt nendele, keda Jumal on valinud päästma.
• Irresistible grace (mõjutamatu arm): Jumala kutse ja arm ei saa lõplikult nurjatuks, kui Jumal otsustab inimese päästa.
• Perseverance of the saints (pühade püsimine): need, keda Jumal on tõepoolest päästnud, jäävad usu ja armu teele kuni lõpuni.

Neid punkti on palju arutatud ja tõlgendatud, ning eri traditsioonides on olemas nüansid ja erinevad rõhuasetused. Oluline on märkida, et predestinatsiooni õpetus on mitmetahuline ning kalvinismis on olemas nii rangemat (näiteks topeltpredestinatsiooni) kui ka pehmemat lähenemist.

Kiriklik elu ja sakramentaalne praktika

Kalvinistlik kirikuelu rõhutab piibliiku lugemist, saarna ja koguduse distsipliini. Sakramentidest on keskseimad ristimine ja õhtusöök; neid käsitletakse kui Jumala armu vahendeid, kuid mitte iseenesest päästvaid rituaale. Jumalateenistus on tavaliselt tagasihoidlikum kui katoliku missa — vähem liturgilist rituaalsust ja rohkem rõhku Piibli seletusel ning laulul.

Levik ja kultuuriline mõju

Kalvinism levis kiiresti Šveitsist edasi Madalmaadesse, Šotimaale, Prantsusmaale ja osaliselt Inglismaale ning Põhja-Ameerikasse. Näiteks Šotimaal kujunes kalvinistlikuks traditsiooniks presbüterluse kaudu, Hollandis said tugevaks reformitud kirikud. 17. sajandi olulised sündmused, nagu Dorti synod (1618–1619), vormistasid teoloogilised vastused arminianismile ja aitasid kokku võtta kalvinistlikku õpetust.

Kaasaegne kalvinism

Kaasaegne kalvinism on mitmekesine: lisaks traditsioonilistele reformitud kirikutele on viimastel aastakümnetel kasvanud huvi kalvinistlike teoloogiate vastu ka evangeelses maailmas (nn "new Calvinism"). On olemas ka sündmusi nagu neo-kalvinism, mida mõjutasid teoloogid nagu Abraham Kuyper, ja mitmesugused reformitud seminarid ja ülikoolid, mis hoiavad traditsiooni elus.

Kokkuvõttes on kalvinism olnud oluline osa protestantlikust teoloogiast ja kiriklikust praktikast, pakkudes selget rõhuasetust Jumala suveräänsusele, armule ja koguduse korrale. Selle õpetused, eriti predestinatsiooni küsimus, on jäänud pikkadeks sajanditeks usuliseks aruteluks ja ka kirikuliste praktikate aluseks.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Mis on kalvinism?

K: Kes on Euroopa kalvinismi olulised tegelased?

K: Millised on kaks olulist õpetust, mis on seotud kalvinismiga?

K: Millal sai termin "kalvinism" populaarseks?

K: Kust tulid paljud neist reformaatoritest?

K: Kes oli reformitud kirikute varajane juht?

K: Kuidas on see süsteem tänapäeval tuntuks saanud?

Otsing