Reformitud kirikud: definitsioon, ajalugu ja teoloogia

Reformitud kirikud on kristlike protestantlike konfessioonide rühm, mis on ajalooliselt seotud õpetusega, mis on identne või sarnane kalvinismiga. See kujunes välja Šveitsi reformatsioonis, mida juhtisid Huldrych Zwingli ja Johannes Calvin, kuid peagi pärast seda ilmus see kogu Lääne-Euroopa riikides. Igas riigis, kus reformatsiooniliikumine algselt tekkis, oli oma kirikuvalitsus. Mitmed neist kohalikest kirikutest on laienenud ülemaailmseteks konfessioonideks ja enamik neist on kogenud skismaid mitmeks konfessiooniks.

Ajaloost lühidalt

Reformitud traditsioon sai alguse 16. sajandi reformatsioonist Šveitsis, kus Huldrych Zwingli alustas muutusi Zürichis ning Johannes Calvin kujundas oma õpetuse Genfis. Calvini kirjutised, eriti "Institutsioon kristlikust religioonist" (Institutio), aitasid levitada tema teoloogiat üle Euroopa. Reformitud liikumised levisid kiiresti Hollandisse, Šotimaale (John Knox), Prantsusmaale (hugenoovid), Saksamaale ja Kesk-Euroopasse (Ungari, Rumeenia/Transilvaania).

Olulised ajaloolised sündmused on:

  • Marburgi assamblee (1529) — katse leida ühine seisukoht luterliku ja reformitud õpetuse vahel;
  • Synod of Dort (1618–1619) — reaktsioon arminiuse vastu, mille tulemuseks olid Dorti kannelid (Canons of Dort);
  • 17.–19. sajandil toimunud diasporaa ja misjonitöö, mis viis reformitud koguduste tekkimiseni Ameerikas, Aafrikas ja Aasias.

    • Teoloogia ja põhiõpetused

    Reformitud kirikute teoloogia rõhutab Jumala ülimat väge ja tarkust ning Piibli autoriteeti. Peamised tunnusjooned on:

  • Sola Scriptura — Piibli keskne koht usu ja elu aluseks;
  • Jumala kõikvõimsus ja ettevalik — kalvinistlik rõhuasetus Jumala suveräänsusele ja ettevalikule (predestinatsioon), kuigi selle tõlgendused erinevad konfessiooniti;
  • Liit- ehk kovenantteoloogia — rõhutab Jumala ja Tema rahva vahelist liitlikku suhtlust ning ühendab Vana ja Uue Testamendi lubadused;
  • Sakramentide käsitlus — reformitud kirikud tunnistavad tavaliselt kahte sakramenti: ristimist ja armulaualt osavõttu. Armulaua õppetuses rõhutatakse Kristuse vaimset kohalolu ja usu tähtsust ning vastandutakse katoliku transsubstantiatsiooni ja luterliku konsubstantiatsiooni õpetusele;
  • Teenistus ja liturgia — jutluse ja Piibli õpetuse keskne roll, lihtsam ja vähem rituaalne jumalateenistus võrreldes katoliku liturgiaga; kirikumuusika ja psalmilaulud on sageli olulised elementid.

    • Tunnustekstid ja kirikuvalitsus

    Reformitud traditsioonis on mitmeid konfessioone ja usutunnistusi, mis on ajalooliselt olulised:

  • Heidelbergi katehismus (1563);
  • Belgic Confession (1561);
  • Canons of Dort (1619);
  • Second Helvetic Confession (1562);
  • Westminster Confession of Faith (1646) — eriti levinud presbüterlastes kogukondades.

    • Kirikuvalituse mudeleid on eri riikides erinevaid: palju reformitud kirikuid järgib presbüteriaalse või synodaalse mudeli põhimõtet (valitud juhatused ja kogudustevahelised synodid), kuid on ka konregatsionaalseid vorme ning kohati kohandatud hierarhilisemaid struktuure.

    Mitmekesisus ja tänapäev

    Reformitud maailmas on suur mitmekesisus: mõned kogukonnad on traditsioonilisemad ja konservatiivsemad, teised on liberaalsemad või moderniseerunud. 19. sajandil tekkis neo‑kalvinism (nt Abraham Kuyper), mis rõhutas kristluse mõju kogu ühiskonnale. Samuti on reformitud kirikuid mõjutanud pietism, evangeelne liikumine ja kaasaegsed teoloogilised arengud.

    Paljud reformitud kirikud on tänapäeval aktiivsed sotsiaalses töös, hariduses ja misjonis. Rahvusvahelised organisatsioonid, nagu World Communion of Reformed Churches, ühendavad mitmeid reformitud ja presbüterlikke kogudusi üle maailma. Samas on küsimustes nagu naiste ordineerimine, seksuaalsetel teemadel seisukohad ja liturgilised praktikad jätkuvalt eriarvamusel ning mõnel pool on see viinud uute skismade või ümberkorraldusteni.

    Miks reformitud traditsioon on oluline

    Reformitud kirikud on oluliselt mõjutanud Lääne kultuuri, haridust ja poliitilist mõtlemist—näiteks rõhuasetusega haridusele, sotsiaalsele vastutusele ja isiklikele vabadustele vastavalt Piibli õpetusele. Nende teoloogiline pärand (nt kovenantteoloogia ja kalvinistlik eetika) on jätkuvalt osa paljude kristlike kogukondade identiteedist ja praktikatest kogu maailmas.

    Ajalugu

    Esimesed reformitud kirikud loodi Euroopas 1500. aastatel, pärast protestantlikku reformatsiooni.

    Õpetuse vorm

    Reformitud õpetus on väljendatud erinevates tekstides]. Mõned neist on kasutusel paljudes konfessioonides. Erinevad konfessioonid kasutavad erinevaid usutunnistusi, tavaliselt ajaloolistel põhjustel. Mõned ikka veel üldkasutatavad usutunnistused on (koos kirjutamise aastaga):

    • Prantsuse usutunnistus (1559),
    • Šoti usutunnistus (1560),
    • Kolm ühtsuse vormi
      • Heidelbergi katekismus (1563),
      • Belgia usutunnistus (1566),
      • Dordrechti kaanonid (1619),
    • Teine Helveetsia usutunnistus (1566)
    • Westminsteri standardid
      • Westminsteri usutunnistus (1646)
      • Westminsteri lühem katekismus (1649)
      • Westminsteri suurem katekismus (1649)
    • Baptist
      • Londoni baptistide usutunnistus (1689)

    Juhtimisvorm

    Reformitud kirikutel on kaks peamist kirikupoliitilist vormi:

    • Presbüterlikule riigikorraldus ehk sünodaalne valitsemine - ordineeritud ametnike koguduste valitsemine.
    • Kongregatsionalistlik riigikorraldus, nt kongregatsionalistlikud kirikud

    AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3