Reformierakondlikud kirikud
Reformitud kirikud on kristlike protestantlike konfessioonide rühm, mis on ajalooliselt seotud õpetusega, mis on identne või sarnane kalvinismiga. See kujunes välja Šveitsi reformatsioonis, mida juhtisid Huldrych Zwingli ja Johannes Calvin, kuid peagi pärast seda ilmus see kogu Lääne-Euroopa riikides. Igas riigis, kus reformatsiooniliikumine algselt tekkis, oli oma kirikuvalitsus. Mitmed neist kohalikest kirikutest on laienenud ülemaailmseteks konfessioonideks ja enamik neist on kogenud skismaid mitmeks konfessiooniks.
Ajalugu
Esimesed reformitud kirikud loodi Euroopas 1500. aastatel, pärast protestantlikku reformatsiooni.
Õpetuse vorm
Reformitud õpetus on väljendatud erinevates tekstides]. Mõned neist on kasutusel paljudes konfessioonides. Erinevad konfessioonid kasutavad erinevaid usutunnistusi, tavaliselt ajaloolistel põhjustel. Mõned ikka veel üldkasutatavad usutunnistused on (koos kirjutamise aastaga):
- Prantsuse usutunnistus (1559),
- Šoti usutunnistus (1560),
- Kolm ühtsuse vormi
- Heidelbergi katekismus (1563),
- Belgia usutunnistus (1566),
- Dordrechti kaanonid (1619),
- Teine Helveetsia usutunnistus (1566)
- Westminsteri standardid
- Westminsteri usutunnistus (1646)
- Westminsteri lühem katekismus (1649)
- Westminsteri suurem katekismus (1649)
- Baptist
- Londoni baptistide usutunnistus (1689)
Juhtimisvorm
Reformitud kirikutel on kaks peamist kirikupoliitilist vormi:
- Presbüterlikule riigikorraldus ehk sünodaalne valitsemine - ordineeritud ametnike koguduste valitsemine.
- Kongregatsionalistlik riigikorraldus, nt kongregatsionalistlikud kirikud
