Konfessioon (kristlus): usurühmad, jagunemine ja tähendus

Konfessioon (kristlus): ülevaade kristluse suurtest usurühmadest, nende jagunemisest, ajaloost ja tähendusest kaasaegses usuelus.

Sõna "konfessioon" kasutatakse suure kristlike inimeste rühma kohta kogu maailmas; see tähistab tavapäraselt ühist nime, korralduslikku kujunemist ja sarnaseid õpetuse ning rituaalide tavasid. Kristlus on ajalooliselt jagunenud mitmeks suuremaks traditsiooniks ja arvukateks konfessioonideks — nende juured ulatuvad sageli varajasest kristlusest, ning paljusid neist rajasid eri aegadel ja eri paikades Jeesuse järgijad.

Miks konfessioonid tekkisid ja kuidas need jagunevad

Jagunemised toimusid peamiselt seetõttu, et kristlased ei jõudnud kokkuleppele õpetuse, liturgia, kirikliku korrastuse või keisri-/riigi- ning kultuuriliste küsimuste osas. Sageli olid põhjuseks ka keele- ja kultuurierinevused, poliitiline surve või eri tõlgendused olulistest kristlikest õpetustest (näiteks Kristuse isik, Trinitas, sakramentide tähendus). Aja jooksul on algsed suured rühmad omakorda hargnenud väiksemateks konfessioonideks ja denominatsioonideks.

Peamised eristavad tunnused

• Õpetus: erinevused doktriinides, nt sakramentide (ristimine, armulaud jt) arv ja tähendus, lunastuse seletus, traditsiooni roll Piibli kõrval.
• Liturgia ja jumalateenistus: vormiline liturgia vs vabam jumalateenistus, keelekasutus, muusika ja pühitsemise tavad.
• Kirikukorraldus: episkopaalsed (piiskoppide juhtimine), presbüteriaalsed (õpetajate/nevo juhtimine) või kongregationalistlikud (kohalikud kogudused iseseisvad) mudelid.
• Kultuur ja ajalugu: rahvuslikud, keelelised ja ajaloolised erisused, mis mõjutavad konfessioonide arengut ja identiteeti.

Tuntumad konfessioonilised rühmad

Sõltuvalt liigitusest ja autorist nimetatakse sageli järgmisi suuri traditsioone või konfessioone (lühike ülevaade):

• Roomakatoliku kirik — paavsti kui kirikupealiku roll, rikkalik sakramentaalne traditsioon ja universaalse organisatsiooni struktuur.
• Ida-õigeusu kirikud — autokefaalsed kirikud (näiteks Kreeka, Vene õigeusu), rõhuasetus liturgial ja apostlikul järjepidevusel.
• Orientaal-õigeusu kirikud — eraldi kristoloogilised traditsioonid, mis jäid 5. sajandi konsiilidest eri teele.
• Anglikaani kirik — ühendab katoliku ja protestantliku pärandi elemente; piiskoplik korraldus ja mitmekesine liturgiline praktika.
• Reformatsioonijärgsed protestantlikud liikumised — luterlikud, reformeeritud/kalvinistlikud, baptistid, metodistid jt, rõhutavad sageli Pühakirja autoriteeti, usuõigustuse õpetust ja koguduse iseseisvust.
• Evangelikaalne ja pentekostaalne liikumine — rõhk isiklikul usukogemusel, uuestisünnil ja Püha Vaimu kingitustel.
• Restoratiivsed ja uusrikastuskirikud — näiteks viimaste aegade liikumised, mis võivad traditsioonilisest kristlusest erineda nii doktriinis kui praktikas.

Konfessioonide roll tänapäeval

Konfessioonid mõjutavad sageli inimeste identiteeti, kultuuri, haridust ja poliitikat. Samas on viimastel sajanditel kasvanud ka ecumenical ehk kirikutevaheline koostöö: paljud konfessioonid osalevad dialoogis ja ühistes projektides, püüdes leida ühist alust ning vähendada vanu lahkarvamusi. Inimesed liituvad konfessioonidega mitmel põhjusel — sünnijärgne kuulumine, ristimine, isiklik veendumus või koguduse sotsiaalne roll.

Konfessioon kui termin pärineb ladinakeelsest sõnast confessio (tunnistamine) ning selle tänapäevane tähendus viitab siin eelkõige usulisele nimetusele või suunale. Oluline on meeles pidada, et konfessioon ei ole alati lõplik ja staatiline kategooria: ajas, kultuuris ja inimeste praktikates võivad usulised grupid muutuda ning uusi konfessioone tekkida.

Nomenklatuurid

Ülemaailmne kristlus jaguneb kümneks suuremaks kirikurühmaks:

• Rooma-katoliiklane
• Ida õigeusklikud
• Idamaine õigeusklik (miafüsiitlik)
• Idakirik (nestoriaani kirik)
• Anglikaani
• Luterlik
• Reformitud
• Anabaptistlik
• Evangeelne
• Mittetriinitaarne

Igal neist kümnest on olulised alajaotused. On ka teisi (väiksemaid) rühmi, mida siin ei ole mainitud.

Kristluse evangeelsed ja mittekristlikud harud on palju rohkem jagunenud kui kõik teised. Iga eraldi evangeelset kirikut nimetatakse sageli "konfessiooniks". Kui roomakatoliku kirik vaatab ühe maise juhi, paavsti, poole ja tal on sarnased uskumused kogu maailmas, siis mitmed protestantlikud konfessioonid ei vaata ühe juhi poole ja neil on mõnikord üksteisest väga erinevad uskumused.

Paljud kristlikud konfessioonid näevad end osana ülemaailmsest kirikust, mis hõlmab ka teisi konfessioone. Mõned konfessioonid, näiteks roomakatoliku ja õigeusu kirik ning mõned protestantlikud kirikud, usuvad, et nad on ainus tõeline kristlik kirik.

Mõnedel konfessioonidel on uskumusi, millega peaaegu kõik teised konfessioonid ei nõustu väga tugevalt. Neid uskumusi nimetavad teised kirikud "ketserluseks".

Varase kiriku poolt peeti ketserluseks mõningaid liikumisi, mida tänapäeval ei eksisteeri ja mida üldiselt ei nimetata konfessioonideks. Näiteks gnostikud (kes uskusid esoteerilisse dualismi), ebionlased (kes austasid Kristuse veresugulasi) ja aariaanlased. Tänapäeva kristluses on suurimad lõhed siiski idapoolse õigeusu, roomakatoliikluse ja erinevate konfessioonide vahel, mis tekkisid protestantliku reformatsiooni ajal ja pärast seda. Ka protestantismis ja õigeusus on olemas erinevad ühtsuse ja jagunemise astmed.

Konfessioonide vahelistesse võrdlustesse tuleb suhtuda ettevaatlikult. Näiteks mõned kogudused on osa suuremast kiriklikust organisatsioonist või piiskopkonnast, samas kui teistes rühmades on iga kogudus iseseisev organisatsioon. Seda küsimust teeb veelgi keerulisemaks ühise pärandiga koguduste rühmade olemasolu, mis on ametlikult mittekonfessionaalsed ja millel puudub tsentraliseeritud autoriteet või registrid, kuid mida mittekuulajad identifitseerivad konfessioonidena. Selliste koguduste uurimine konfessionaalses mõttes on seega keerulisem ettepanek.

Ka arvulised võrdlused on problemaatilised. Mõned rühmad loevad liikmeskonda täiskasvanud usklike ja ristitud usklike laste alusel, teised aga ainult täiskasvanud ristitud usklikke. Teised võivad arvestada liikmeskonda nende täiskasvanud usklike alusel, kes on ametlikult kogudusega liitunud. Lisaks sellele võivad konkreetse rühma pooldajatel või vastastel olla poliitilised motiivid, et propaganda või otsese pettuse abil suurendada või vähendada liikmeskonna arvu.

Peamised harud ja liikumised protestantismi sees


Peamised jagunemised kristluses.

Küsimused ja vastused

K: Mis on kristlik konfessioon?

K: Mitmeks peamiseks rühmaks jaguneb kristlus?

K: Miks toimus kristluses lõhestumine?

K: Kuidas nimetatakse kristluses väiksemaid rühmi?

K: Mida tähendab sõna "konfessioon"?

K: Kes asutas varajase kristluse?

K: Mis on kristluse konfessioonidel ühist?

Otsing