Nestoriaanlus on kristluse sees tekkiv õpetus ja liikumine, mille keskne mõte on Jeesuse isikute ja olemuste küsimus. Traditsiooniliselt esitatakse see nii, et Jeesusel on kaks eristuvat aspekti või „isikut“ — üks inimeksistentsina, Jeesus; teine kui Jumala poeg ehk Logos. Selle idee kõige tuntum edendaja oli Konstantinoopoli peapiiskop Nestorius (u 380–u 450). Nestorius tõstis teravalt esile Jeesuse inimliku ja jumaliku poole erinevuse ning keeldus nimetamast Maarjat Theotokos ehk „Jumala sünnitajaks“, eelistades pigem terminit Christotokos („Kristuse sünnitaja“). Seda vaadet mõistis 431. aastal hukka Efesose kirikukogu, mis tõi kaasa suuri kirikupoliitilisi ja teoloogilisi lõhesid ning lõppkokkuvõttes kahe peamise suuna — Bütsantsi (Ida-Rooma) kiriku ja hilisema Assüüria Idakiriku — eristumise.

Õpetus ja teoloogiline tuum

Nestoriaanluse tuum on rõhuasetus Jumala- ja inimlooduse eraldatusele Kristuses. Vormiliselt erineb see lääne ja Bütsantsi kristluse klassikalisest „kaks loodust, üks isik“ käsitlusest järgmiselt:

  • Kahe „olemu“ või „qnoma“ rõhutamine — eriti idasirakoolides (süüria keeles) kasutati mõisteid nagu qnoma (olemus/individuaalne olemus) ja parsopa (isiksus/prosoopon), mis võimaldasid selgitada, kuidas jumalik ja inimlik võivad olla seotud ilma, et ühtesulamisel kadunuks läheks üks osa.
  • Isikute või aspektide eristamine — Nestorius ja tema järgijad rõhutasid, et jumalik Logose ja inim-Jeesuse vahel on tõsine diferentseeritus; seetõttu vastandasid nad ka mõnel moel seda teoloogiat Cyrili mõtteviisile, kes rõhutas ühtse Kristuse (jumaliku ja inimliku) liitumist.

Ajalooline taust ja Efesose kirikukogu

431. aasta Efesose kirikukogul esitasid Nestoriuse vaated tõsise pinge: Aleksandria piiskop Kirill (Cyril of Alexandria) nõudis Maarja nimetamist Theotokos ning pidas Nestoriuse rõhuasetust ohtlikuks lahusluseks. Kirikukogu mõistis Nestoriuse õpetuse hukka, Nestorius ise eemaldati ametist ja saadeti pagendusse, kuigi tema pärand levis edasi eriti idas. Selle vaidluse tagajärjel eraldus osa idakirikutest Bütsantsi võimu alt ja arenes iseseisvaks Assüüria Idakiriku traditsiooniks.

Terminoloogia ja arusaamade erinevus

On oluline märkida, et termin „nestoriaanlik“ on ajalooliselt sageli kasutanud ka retooriliselt või halvustavalt. Paljud kaasaegsed teoloogid rõhutavad, et varajases dialoogis võisid mõisted ja tõlked (kreeka hypostasis, prosopon vs süüria qnoma, parsopa) viia arusaamatusteni. Seega ei vasta alati see, mida hiljem „nestoriaanluseks“ nimetati, täpselt Nestoriuse enda kirjutistele või mõttele — osa tema seisukohti on võimaliku väärinterpreteerimise all.

Mõju ja levik

Kuigi Bütsantsi kirik pidas Nestoriuse õpetust härrajana, levis idas arenenud variant — mida tihti nimetatakse Assüüria Idakiriku või rahvapäraselt „nestoriaanluseks“ — laialdaselt Pärsia riigi aladel, Kesk-Aasias, Indias (selle traditsiooni järeltulijad olid tuntud kui „õigeusu süürlased/õigeusu idakiriklased“) ja isegi Kaug-Idas (nt 7.–14. sajandi Hiinas leidus idakiriku kogukondi). See ida traditsioon kasutas peamiselt süüria keelt ja eristas end oma liturgia, kirikliku korralduse ja teoloogia kaudu Bütsantsi praktikatest.

Tänapäev ja pärand

Tänapäeval on kaks peamist kirikut, mida mõnikord seostatakse nestoriaanlusega: Assüüria Idakirik (Assyrian Church of the East) ja Ida ja Välismaa Kirik (õige nimi ja struktuurid võivad varieeruda sõltuvalt kontekstist). Mõiste „nestoriaanlik“ on aga sageli akadeemiliselt ja konfessionaalselt vastuoluline; paljud Assüüria kiriku liikmed ei kasuta seda nimetust ise, kuna nad peavad oma õpetust eraldi ja enesemääratletumaks kui varajane poleemika seda kujutas.

Pärast sajandeid kestnud eraldatust on 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse teoloogilistes dialoogides püütud vähendada varasemaid vastasseise. Alustati teoloogilistest vestlustest Bütsantsi ja katoliku kiriku ning idakiriku esindajate vahel, et selgitada ajaloolisi arusaamatusi ja leida ühiseid väljundeid Kristuse olemuse mõistmises. Samuti uuritakse Nestoriuse pärandit uue akadeemilise pilguga, mis püüab eristada ajaloolist faktit ja hilisema retoorika poolt kujundatud narratiive.

Kokkuvõte

Nestoriaanlus ei ole ühetaoline õpetussüsteem, vaid pigem mitmekihiline ajalooline nähtus, mis hõlmab konkreetset Nestoriuse ajastut, tema pooldajate teoloogiat idas ja sajandite vältel kujunenud kirikulisi erisusi. Kuigi Efesose kirikukogu mõistis Nestoriuse vaate hukka, jäi tema mõju tähendusrikkaks eelkõige Ida kristluse ajaloos, ning tänapäevaste dialoogide kaudu püüavad erinevad traditsioonid mõista ja lepitada varasemaid lahkhelisid.