Dualism on idee või teooria, et miski (objekt, idee või kogu maailm) on jagatud kaheks osaks. Need osad on teineteisest eraldatud ja asja ei saa muul viisil jagada. Ideed või teooriat, et midagi ei saa jagada osadeks, nimetatakse monismiks. Ideed, et midagi saab jagada mitmeks osaks, nimetatakse pluralismiks.

Filosoofias on palju erinevaid dualismi liike.

  • Meeleteaduses tähendab dualism seda, et meel ja keha on kaks väga erinevat asja. Miski, mis on osa kehast, ei saa olla osa meelest ja miski, mis on osa meelest, ei saa olla osa kehast. Inimestele meeldib selline dualism, sest nad arvavad, et meel on liiga oluline või liiga kummaline, et olla keha osa. Vastupidine idee on, et mõistus ja keha on üks ja sama asi või et mõistus on lihtsalt teine sõna aju jaoks. (Vt ka RenéDescartes)
  • Epistemoloogias tähendab dualism seda, et inimese ja teda ümbritseva maailma vahel on barjäär. See barjäär jagab maailma selle inimese jaoks kaheks, "minaks" ja "maailmaks". Iga inimene saab maailma näha, kuulda, maitsta, haista ja puudutada, kuid ei saa seda otseselt tunda. Näiteks ei saa keegi lihtsalt vaadates teada, et asjad koosnevad paljudest aatomitest. See tähendab, et maailmas võib juhtuda midagi, millest me ei tea, sest me ei näe, kuule, maitse, haista ega puuduta seda. Mitte-dualistlik idee on, et inimene on lihtsalt üks osa maailmast ja et ei ole mingit barjääri. Näiteks võib öelda, et kui keegi ei näe, kuule, maitse, puuduta või haista midagi, siis see ei mõjuta teda.

Dualism on samuti terve mõistuse idee. Näiteks on dualismi üks vorm öelda, et mingi asi on kas kuum või külm, hea või halb, minu või kellegi teise asi, arvestamata võimalikke vahepealseid seisundeid.

Dualismi täiendav selgitus ja liigitus

Filosoofias võib dualism viidata paljudele eriliikidele sõltuvalt sellest, mida peetakse kaheks eraldiseisvaks osaks. Peamised eristused meelte- ja teadmisteprobleemide kontekstis on juba eespool toodud, kuid täpsemalt võib rääkida näiteks järgmistest suundadest:

  • Substantsiaalne dualism — väidab, et olemas on kaks eri tüüpi substantsi või olemust: vaimne (meel, hing) ja füüsiline (keha, aine). René Descartes on selle suuna tuntud esindaja: tema arvates on meel immateriaalne ja keha materiaalne.
  • Omadusdualism — leiab, et on vaid üks substants (tavaliselt füüsiline), kuid sellel võivad olla nii füüsilised kui ka vaimsed omadused; meele nähtused ei redukteeru füüsilisteks omadusteks.
  • Interaktsionism — substantsiaalse dualismi vorm, mis väidab, et meel ja keha mõjutavad üksteist kausaalselt (nt mõtted võivad põhjustada kehalisi liigutusi ja vastupidi).
  • Epifenomenalism — seisukoht, et vaimsed sündmused on füüsiliste protsesside kõrvalproduktid ega oma tagasitoimivat mõju füüsilisele maailmale.
  • Parallelism — väidab, et vaimne ja füüsiline kulgevad paralleelselt harmoonias, kuid ei põhjusta üksteist (seda on vahel seletatud jumaliku ettehäälestusega).

Ajalooline taust

Dualistlikke ideid leidub eri kultuurides ja filosoofilistes traditsioonides. Platon käsitles hinge ja keha lahutatust ning keskaegne teoloogia rääkis sageli hingest kui teisest olemusest. Modernses läänefilosoofias on René Descartes (17. sajand) dualismi üks kuulsamaid pooldajaid — tema dualism pani aluse paljudele kaasaegsetele meele–keha küsimustele. Samas on alates 19.–20. sajandist toimunud tugevat pinget dualismi vastu tänu loodusteaduste, eriti neuroteaduse ja bioloogia arengule.

Peamised argumendid dualismi kasuks

  • Teadvuse subjektiivne kogemus (qualia) — kogemuse „sisemine tunne” tundub irreduktiivne ja seetõttu sobiv argument meele eraldatuse toetuseks.
  • Introspektiivne otsejuht — meie isiklik teadmine omast mõtlemisest ja tunnetest tundub erinev välisest füüsilisest maailmast saadava teabe töötlemisest.
  • Teadmuse argument (Mary mõttekatse) — mingi teoreetiline isik (Mary), kes tunneb kõike füüsikalise kohta, kuid ei tea esimest korda värvi kogedes, näitab, et on teadmisi, mis ei ole puhtalt füüsilised.
  • Kontseivabiliteedi argument — mõeldavusargument (nt füüsikalised zombid) näitab, et teadvus pole loogiliselt tuletatav puhtalt füüsikalistest faktilistest omadustest.

Peamised vastuväited dualismile

  • Interaktsiooni probleem — kuidas immateriaalne meel ja materiaalne keha kausaalselt suhtlevad ilma rikkumata füüsika seadusi?
  • Füüsika causaalse sulguse printsiip — kui füüsiline maailm on kausaalselt suletud, siis on raske näidata, kuidas vaimsed sündmused füüsikat mõjutaksid.
  • Neuroteaduslikud tõendid — aju ja meele tugev korrelatsioon (nt ajukahjustuste mõju teadvusele ja isiksusele) viitab, et meele nähtused on seotud ajuprotsessidega.
  • Ockhami habemenuga — teadusliku selgituse lihtsus soosib monistlikke, füüsikapõhiseid teooriaid, kui need piisavalt selgitavad nähtust.

Dualism tänapäeval

Tänapäeval on dualism endiselt diskussiooniobjekt nii filosoofias, teoloogias kui ka kognitiivteadustes. Paljud filosoofid eelistavad mingit monistlikku või physicalistlikku lähenemist, ent omadusdualism ja teised peenemad varjandid on veel arutluse all, sest teadvuse seletamine jätkuvalt esitab väljakutseid. Lisäksi arutatakse ka praktilisi küsimusi — näiteks kuidas käsitleda isiksust ja vastutust kui meele ja aju suhted on keerukad.

Kus dualism esineb väljaspool filosoofiat?

Dualismi sarnaseid mõtteviise leidub igapäevakeeles ja usundites: paljud usundid räägivad hingest ja kehast kui eri olemustest, tavamõtlemises tajutakse sageli kirgast lõhet „mina” ja maailma vahel. See on tõlgendatav kui terve mõistuse dualism, kus lihtsustatud jaotused (näiteks hea/halb, minu/tema) aitavad maailmast haarata, kuigi need ei pruugi peegeldada kõikehõlmavat filosoofilist tõde.

Kokkuvõte

Dualism on lai mõiste, mis hõlmab ideid maailma või inimese jagamisest kaheks fundamentaalseks osaks. Filosoofias on dualismile nii pooldajaid kui vastaseid: üks pool toob esile teadvuse erakordsuse ja omapära, teine pool rõhutab loodusteaduslikku selgitusvõimet ja füüsilise maailma ühtsust. Arutelu jätkub, sest teadvuse, tähenduse ja kausaalsuse probleemid on endiselt lahendamata ning annavad ruumi nii dualistlikele kui monistlikele seletustele.