Wicca on uuspaganlik (mis tähendab "uuspaganlik") religioon, mille 1940. aastate keskel ja lõpus lõi briti mees Gerald Gardner. Gardner populariseeris uut usuliiki oma raamatute kaudu, mis ilmusid 1949., 1954. ja 1959. aastal. Need kolm raamatut on Kõrge maagia abi, Witchcraft Today ja The Meaning of Witchcraft. Gardner nimetas Wicca't sageli "nõiakultuseks" ja "nõiakunstiks" ning kutsus selle järgijaid algselt "Wica" või "Wicca" nimega. Oma 1959. aasta raamatus kasutas ta ka kahe c-ga vormi "Wicca", millest on levinud tänapäevane nimetus. Sõna "wicca" tähendab vanainglise keeles "nõid". Inimesi, kes järgivad Wicca't, nimetatakse tavaliselt "wiccaniteks" või "wiccans". Enne nime "Wicca" laialdasemat kasutuselevõttu kõneldi mõnikord lihtsalt "käsitöö" ("the craft") praktikast.

Täna kasutatakse terminit Wicca sageli koondnimetusena paljude erinevate traditsioonide, rühmituste ja iseseisvate praktikate kirjeldamiseks — alates Gardneri algsetest tavadest hargnenud traditsioonidest kuni kaasaegsete, eklektiliste ja solitaarsete praktikani. Wicca't iseloomustavad üldjoontes looduslähedus, rituaalne maagia, jumalate austamine ja aastaringi tähistamine, kuid konkreetsed uskumused ja tavad võivad oluliselt erineda traditsiooniti ja isikuti.

Usundilised põhimõtted ja jumalakäsitus

Paljudes wicca traditsioonides on keskseks kaks jumalikku põhisust: Jumalanna ja Jumal / Sarvikujuline Jumal. Jumalanna võtab sageli ilu-, emakese- ja kuufaasiliste aspektide kujul (noor, ema, vana), samas kui Jumal esindab looduse tsüklit, loomust ja viljakust. Paljud wiccanid on pantheistlikud, polüteistlikud või henoteistlikud — nad võivad austada mitmeid jumalaid, näha jumalusi kui aspekte ühest suuremast jumalikust reaalsusest või rõhutada ühe jumaluse eri tahke.

Rituaalid ja praktika

Wicca rituaale peetakse sageli pühapaikades ehk ringis, kuhu põiki tõmmatakse rituaalne piir — see on nii praktiline kui ka sümboolne akt, mis eraldab pühendatud ruumi igapäevasest maailmast. Levinud rituaalivahendid on:

  • Athame (rituaalne nuga) — energia suunamiseks;
  • Chalice (nama) — joomiseks ja pühitsemiseks;
  • Wand — energia juhiks ja tõstmiseks;
  • Pentacle — maise jõu ja kaitse sümbol;
  • Broom / Besom — puhastamiseks;
  • rituaalsed aroomid, küünlad, ürdid ja ohvrid (sümboolsed).

Rituaalides kasutatakse sageli mantrad, laulmist, meditatsiooni, tantsu ja sümboolseid tegevusi (nt pühitsemised, lahtivõtmised, loitsu või maagilisi aktse). Tähtis osa wicca praktikas on isiklik kogemus ja otsene kontakt jumalusega või loodusega.

Sabbatid ja esbatid — aastaringi tähistamine

Wicca traditsiooniline kalender ehk "Wheel of the Year" jaguneb kaheksaks suuremaks pühaks ehk sabbatiks, mis tähistavad aasta tsüklit ja põllumajanduse ning looduse faase. Levinud sabbatite nimed on:

  • Samhain (sügis – aasta lõpp ja esivanemate austamine);
  • Yule (talvine pööripäev);
  • Imbolc (talve lõpp ja kevade ettevalmistus);
  • Ostara (kevadine pööripäev);
  • Beltane (suvi algus, viljakuse tähistamine);
  • Litha (suvine pööripäev);
  • Lughnasadh või Lammas (esimesed viljad);
  • Mabon (sügisene pööripäev, saagikoristuse aeg).

Lisaks neile pühadele tähistavad wiccanid sageli ka esbatrituaale täiskuu ajal, mis on pühendatud peamiselt jumalannale ja maagilisele tööle.

Õigusnormid, eetika ja maagia

Paljud wiccanid järgivad eetilisi põhimõtteid nagu Wiccan Rede — lihtsustatult tuntud fraas "An it harm none, do what ye will" (tõlgituna ligikaudu: "kuni see ei tee kellelegi kahju, tee mis tahad"). Samuti esineb uskumus kolmekordse seaduse ehk Threefold Law' kujul, mille järgne mõju püsib kindla moraalse või maagilise tagasisidena (sõltuvalt traditsioonist tõlgendatakse seda mitmeti).

Maagia wicca's tähendab tihti kavandatud mõtete ja rituaalse tegevuse koondamist, et suunata energiat muutuse loomiseks. See ei ole automaatselt "pimeduse" või "kurja" praktika, kuid wicca esineb mitmes vormis ning mõnede praktikate puhul on rõhk ka isiklikul arengul, tervendamisel ja looduse austamisel.

Kogukond, algatused ja erinevad traditsioonid

Wicca võib olla covenipõhine (kogukond, millel on tavaliselt fikseeritud liikmesus ja algatusemenetlused) või solitaarne (üksikpraktik). Coveni struktuurid, algatused ja astmed on erinevad sõltuvalt traditsioonist; mõned järgivad Gardneri pärandit, teised on Alexandri traditsioonist või muudetud ning eklektilised rühmad. Suur osa kaasaegsetest wiccanitest ühendab elemente erinevatest allikatest, sealhulgas folkloorist, ceremonial magic'ist, kozmoloogia mitmetest traditsioonidest ja isiklikust intuitiivsusest.

Lähedus ja avalikkuse kujunemine

Wicca 20. sajandil kasvatas tuntust ja levis üle maailma, osa levis läbi raamatute, osa läbi praktiseerijate kogukondade. Avalikkuse huvi ja varasemate eksitavate stereotüüpide tõttu on wicca mõnikord segatud teiste nähtustega (näiteks satanismi), kuigi teadlikult paljud wiccanid eitavad seost saatanaadiga ning rõhutavad oma looduse- ja elutunnetust. Paljudes riikides tunnustatakse wicca't usundina ning praktikad on seaduslikud, ent esineb ka diskrimineerimist ja eksiarvamusi, mida suletud dialoog ja teavitustöö aitavad vähendada.

Kriitika ja teaduslik käsitlus

Historically on Wicca päritolu ja Gardneri kirjeldused saanud nii toetust kui kriitikat. Mõned uurijad rõhutavad Gardneri rolli kui uue religiooni formaalse kujundajana, teised tõstatavad küsimusi varasemate traditsioonide järjepidevuse kohta (nt Margaret Murray' nõiakultuse hüpoteesi kasutus varasema ajaloolise jätkusuutlikkuse toetamisel). Akadeemiline uurimus näeb wicca't enamasti uusrikastumisena – 20. sajandi okultsete ja folkloristlike mõjutuste kombinatsioonina, mis leidis väljaehituse kaasaegses kontekstis.

Praktiline info huvilisele

  • Kui kaalud Wicca uurimist või sellega liitumist, on soovitatav lugeda mitmest allikast ja kohtuda erinevate praktikatega, et leida sobiv lähenemine.
  • Paljud wiccanid osalevad kogukondlikel üritustel, loengutel ja töötubades ning paljud raamatud ja veebikogukonnad pakuvad juhiseid algajatele.
  • Alandlikkus, vastutus ja teiste uskumuste austamine on wicca tavapärased väärtused — samuti eneseharidus ürtide, rituaalide ja maagia ohutu kasutamise kohta.

Wicca on mitmekesine ja dünaamiline vaimsus, mis on arenenud 20. sajandil, jagades paljusid ühiseid elemente teiste uuspaganlike liikumistega, kuid säilitades ka oma eripärad. Praktika ja tõekspidamised võivad olla väga individuaalsed — alates traditsioonilistest kovenidest kuni kaasaegsete, isiklike usupõhimõteteni.