Vabamüürlus — mis see on? Ajalugu, loožid ja põhimõtted

Vabamüürlus: põnev ülevaade ajaloost, loožidest ja põhimõtetest — salapärased kombed, vendlus ja heategevus, mis kujundasid maailma vabaduse ja vendluse traditsiooni.

Vabamüürlus on inimeste organisatsioon, mis põhineb vendlusel, isiklikul arengul ja teiste aitamisel. Selle liikmeid kutsutakse vabamüürlasteks (inglise keeles sageli "Ancient Free and Accepted Masons" või lihtsalt "Masons"). Vabamüürlased kohtuvad regulaarselt, vahetavad kogemusi, toetavad üksteist ja tegelevad heategevusega. Vabamüürlus on levinud üle kogu maailma ning hinnanguliselt kuulub sellesse ligi 6 miljonit inimest — liikmete täpne arv sõltub organisatsiooni mitmekesisusest ja sellest, kuidas eri riikides liikmesust kajastatakse.

Ajalugu ja päritolu

Sõna "müürsepp" tähendab ehitustöölist, kes töötab kiviga (tuntud ka kui "kivimüürnik"). Vabamüürlus sai alguse keskajal kujunenud kivimüürseppade gildidest (gildid), kelle ülesandeks oli suurte ehitiste, näiteks katedraalide rajamine. Need mehed olid sageli vabad töömehed: nad ei olnud ühe isanda all püsivas teenistuses, vaid võisid liikuda töökohtade vahel linnast linna. Nende oskused olid väärtuslikud ning neid hoiti tihti salajas, mis tõi kaasa rituaalide, salakäepigistuste, paroolide ja sümbolite kasutamise traditsiooni.

Ajapikku muutusid need metoodid ja tavad vähem otseselt ehitustööga seotud "operative" gildidest üldisemat inimestele suunatud "speculative" (mõtiskleva) vennaskonna praktikaks, kus käsitööliste sümbolite kaudu õpetatakse moraali ja eluprintsiipe. Umbes 1650. aasta paiku hakkasid mõned gildid ning rühmad vastu võtma liikmeid, kes ei olnud tegelikult kivimüürsepad. Aastal 1717 moodustati Londonis esimene suurloož (Inglismaa suurloož), millest kujunes vabamüürluse juhtorgan Inglismaal. Aastal 1813 ühinesid seal kaks konkurenti ja loodi Inglismaa Ühendatud Suurloož (United Grand Lodge of England). Vabamüürlus levis kiiresti Euroopas ja hiljem üle maailma, kaasa arvatud koloniaalajal paljudesse riikidesse.

Struktuur ja liikmesus

Erinevate riikide või piirkondade kohalikke rühmi nimetatakse "loožideks", suuremat tasandit haldavad "suurloožid". Need asutused võivad olla üksteisest sõltumatud ning neil on eri riikides erinev regulatsioon ja traditsioon. Tavapärane (historically dominant) vabamüürlus on olnud peamiselt meestele mõeldud. Samas on olemas ka ühisloožid (meeste ja naiste koos) ning loožid, mis on ainult naistele; need ei pruugi kõigi traditsiooniliste suurloožide poolt olla tunnustatud.

Vabamüürlust iseloomustab sageli:

• Astmesüsteem: levinumad astmed on Entered Apprentice (algõpilane), Fellow Craft (meisterõpilane) ja Master Mason (meistrivend).
• Rituaalid ja sümbolid: käsitöölistest pärinevad tööriistade sümbolid (nt joonlaud ja teodli) ning eesriie (apron) ja eri osadest koosnevad laulsed ja lüürilised rituaalid.
• Usk kõrgemasse jõusse: paljud jurisdiktsioonid nõuavad liikmetelt usku Jumalasse või kõrgemasse printsiipi, kuid vabamüürlus ei asenda religiooni ega propageeri konkreetset usku.
• Poliitiline neutraalsus: enamikes loožides on keelatud pidada avalikke poliitilisi või religioosseid vaidlusi kohtumiste ajal.

Tavad, sümbolid ja eesmärgid

Vabamüürluse toimimine tugineb allegooriatele ja moraalsetele õpetustele, kasutades ehitustööde metafoore, et õpetada eetikat, iseloomu ja vendlust. Rituaalid on suunatud enesetäiustamisele: liikmed pidid arendama ausust, töökust ja vastutustunnet. Sageli kasutatakse tunnusmärke, paroolisid ja käepigistusi, mis on osa traditsioonist ja mis annavad identiteedi ning tunnetuse kuulumisest rühma.

Heategevus ja ühiskondlik roll

Vabamüürlased tegelevad laialdaselt heategevustööga. Nad toetavad kohalikke ja rahvusvahelisi algatusi: juhivad koole orbudele, rajavad stipendiume, koguvad vahendeid haiguste ja hädaolukordade jaoks ning toetavad vanureid ja puudega inimesi. On olemas ka organisatsioone ja haiglaid, näiteks kuninglik vabamüürlaste haigla, mis on kodu vanadele liikmetele ja nende perekondadele ning näide sellest, kuidas organisatsioon püüab tagada liikmete ja nende lähedaste heaolu.

Vaidlused ja vastuseis

Vabamüürlus on olnud ajaloos vastuoluline ning tekitanud nii kahtlusi kui ka aktiivset vastuseisu. Ameerika varases poliitikas mängis olulist rolli vabamüürlaste vastane partei (1827–1834), mis kritiseeris organisatsiooni mõju poliitikas ja ühiskonnas. Katoliku kirik on vabamüürluse suhtes kriitiline, kuigi vabamüürlus ise ei takista katoliiklasi. Samuti on olnud riike ja võime, mis on vabamüürlust keelanud või piirangutega saatnud: Natsi-Saksamaa ning mitmed idabloki riigid keelustasid vabamüürluse oma ajalooliste režiimide all.

Lisaks ametlikele vastuseisudele on vabamüürlus olnud pikka aega ka vandenõuteooriate ja väärarusaamade objekt. Sageli segatakse omavahel saladuslikke rituaale ja avalikkusele ebakohaselt esitatud infot, mistõttu on oluline eristada fakti ja spekulatsiooni. Paljud vabamüürluse juhid rõhutavad, et organisatsiooni eesmärgiks on isiklik areng, eetilised väärtused ja heategevus, mitte salajane poliitiline võim.

Tänapäev

Tänapäeval on vabamüürlus mitmekesine: eri riikides on erinevad traditsioonid, tavad ja vastuvõtutingimused. Mõned loožid on väga avatud ja keskenduvad heategevusele ning avalikule kaasamisele; teised hoiavad rangemaid rituaalseid ja liikmeskondlikke norme. Kuigi mõnedes kohtades on liikmeskond vähenenud, on organiseeritud tegevus endiselt aktiivne ning vabamüürlased osalevad kogukondlikus elus, heategevuses ja hariduses.

Kui soovid rohkem teada, tasub uurida kohalike loožide avalikke väljundeid või lugeda usaldusväärseid ajaloolisi allikaid, sest vabamüürlus on kompleksne nähtus, mille tähendus ja roll sõltuvad ajastust, kohast ja konkreetsetest traditsioonidest.

Küsimused ja vastused

K: Mis on vabamüürlus?

K: Kes võivad olla vabamüürlased?

K: Kus saab vabamüürlusest teada?

K: Kui palju inimesi on vabamüürlased?

K: Mida tähendab sõna "vabamüürlane"?

K: Kas vabamüürlusele on vastuseisu?

Otsing