Keldi paganlus (polüteism): ajalugu, jumalad ja druiidid

Avasta keldi polüteism ja paganlus: ajalugu, jumalad, müüdid ja druiidid — põhjalik ülevaade keldi uskumustest, rituaalidest ja nende mõjust tänapäeval.

Keldi polüteism on uskumuste või usundite kogumi nimetus. Teine keldi polüteismi kohta sageli kasutatav termin on keldi paganlus. Seda pidasid algselt Euroopa rahvas, keda tänapäeval nimetatakse keltideks. Alates roomaaegsetest allikatest on teada, et nende tavade vastu toimus aktiivne propaganda ja tegevus, et pöörata inimesi ristiusku; see protsess kestis ja muutus piirkonniti, kuid oluliselt oli see alanud ning suures osas lõpetatud umbes 500. aastaks pKr.

Ajalooline taust ja kronoloogia

Esimesed keldi uskumustega seotud arheoloogilised leiud võib dateerida ligikaudu aastasse 500 eKr. See uskumuste süsteem arenes ja püsis umbes ühe aastatuhande vältel, eriti tuntud on selle väljendus La Tène'i perioodil ja Rooma ajastul. Keldi kultuur ja uskumused olid tihedalt seotud rauaaja ühiskondadega: Briti saarte keltide puhul hõlmavad leiud ka osa rauaajast. Keldi polüteism oli üheks paljudest indoeuroopa perekonna rauaegsetest polüteistlikest religioonidest, millel olid nii sarnased mustrid kui ka eripärad sõltuvalt regioonist.

Allikad ja jumalad

Keldi panteoni jumalatel on palju erinevaid nimesid ja ilminguid. Paljud neist on meile teada tänu Vana-Kreeka või Vana-Rooma geograafide ja ajaloolaste kirjeldustele, samuti on jumalanimesid ja pühendusi leitud hauakirjades, tempel- ja ohvriinskriptsioonides. Kõige tuntumad nimetused on näiteks Teutatis, Taranis ja Lugus. Rooma autorid kasutasid sageli interpretatio romana’d ehk võrdlust rooma jumalustega, seostades kohalikke jumalaid nende endi pantheoni kujudega.

Lisaks antiikallikatele on olulised ka hilisemad kirjalikud pärimused: võrreldes mütoloogiaga tegutsevad uurijad on loetellu lisanud ka keskaegse iiri mütoloogia tegelasi, pidades paljusid neist varasemate jumaluste või legendaarsete kangelaste järeltulijateks või transformatsioonideks. Sellist protsessi, kus jumalustest saavad ajaloolised tegelased või legendid, nimetatakse euhemeriseerimiseks — sellest teooriast rääkis antiik-Kreeka filosoofi Euhemeros.

Arheoloogias on tähtsad leiud, nagu pronks- ja kivist kujukesed, torques’e (randmekettad), votiivobjektid ja eriti tuntud on antler-kujuline jumalapilt, keda tänapäeval tihti nimetatakse Cernunnoseks — tema kujutisi on leitud erinevates paikades ning ta esineb näiteks Gundestrupi panni kaunistustel.

Druiidid ja rituaalid

Rooma ajal kirjutatud allikad väidavad, et keldid praktiseerisid oma religiooni osana ka inimohvreid. Nende väidete tõlgendamine on teaduses vastuoluline: osa arheoloogilistest leidudest viitab rituaalsetele ohvritele (looduslikud ohvrikohad, votiivkingitused), kuid inimohvrite laialdase ja struktureeritud kasutamise ulatus on vaieldav.

Tundub, et Gallias, Britannias ja Iirimaal oli olemas ka "maagilis-religioossete spetsialistide" kast, mida nimetati druiidideks. Druiidid olid omamoodi vaimulikud, seadusandjad, õpetajad ja rituaalide juhtijad — nende täpne haridussüsteem, rituaalpraktika ja sotsiaalne roll on aga tänapäeval alles osaliselt teadmata, sest druiidide enda kirjapandud allikaid peaaegu ei ole. Olulisi teadaandeid druiidide kohta annavad peamiselt rooma autorid, eriti Julius Caesar oma teoses "De Bello Gallico".

Tavale iseloomulikud pühapaigad olid metsaalused, võimsad puud, jõed ja allikad; rituaalides kasutati sageli tule- ja ohvrikombeid, samuti laulmist, suulist traditsiooni ja sümboolseid esemete ohverdamist loodusele.

Rooma vallutus, romaaniastumine ja kultuuriline süntees

Rooma impeerium vallutas Gallia aastatel 58–51 eKr (Julius Caesari sõjakäigud) ning Lõuna-Britannia aastal 43 pKr. Pärast vallutusi ilmnes tugevate kultuuriliste ja religioossete kontaktide tulemusel romaaniastumise ehk romanisatsiooni protsess: kohalikke uskumusi segati rooma kultusega, tekkinud oli nn galliaromaani kultuur, millel olid oma galliaromaani usutraditsioonid. Sellises sünteesis kasvas jumaluste arv ning ilmusid nii rooma-keltlikud segajumalused kui ka kohalikud figuurid, kelle hulka kuulus ka näiteks juba eelmainitud Cernunnos.

Kristluse levik ja pärand

5. ja 6. sajandil toimus keldi piirkondades veel üks oluline muutus, kui kristlus sai valdavaks. Kristlus asendas suurel määral varasemad usundid, kuid mõjutas ka hilisemat mütoloogiat — paljud vanad lood ja motiivid sulandus kirikukirjanduse ja rahvapärimusse, kus jumalad võisid muutuda pühakuteks või legendide kangelasteks. Samuti aitas kirjaliku traditsiooni areng (näiteks iiri ja walei saagade kirjalikud jäädvustused keskaegsel perioodil) säilitada suure hulga lugusid, mis annavad omapoolse akna keldi uskumuste muistsete motiivide mõistmiseks.

Kaasaegne huvi ja neopaganism

20. sajandil tekkis suurenenud huvi keldi kultuuri ja uskumuste vastu ning sellest kasvas välja mitmesuguseid revival-liikumisi. Erinevad üksused ja liikumised püüavad taastada või uuesti tõlgendada keldi uskumusi, rituaale ja druiidide traditsioone — seda suunda nimetatakse sageli keldi neopaganismiks või modernseks druidismiks. Mõned liikumised põhinevad akadeemilisel rekonstrueerimisel ja arheoloogilistel tõenditel, teised taasloovad elemente folkloorist, romantilisest kirjandusest ja uue vaimse liikumise praktikatest.

Kokkuvõte

Keldi paganlus oli mitmekesine ja piirkondlikult erinev uskude kogum, mida teame tänu arheoloogiale, rooma- ja kreeka allikatele ning hilisemale keskaegsele kirjandusele. Paljud detailid jäävad ebaselgeks — eriti druiidide täpne roll ja mitmete rituaalide olemus — ent keldi pärand elab edasi nii teadusuuringutes, kunstis kui ka kaasaegses vaimus ja religioosses huvis.

Küsimused ja vastused

K: Mis on keldi polüteism?

K: Millal see uskumuste kogum esmakordselt ilmus?

K: Kes on mõned keldi polüteismiga seotud jumalad?

K: Kas inimohvrid olid osa nende religioonist?

K: Kes olid druiidid?

K: Kuidas mõjutas kristlus hilisemat mütoloogiat?

K: Mis on keldi neopaganism?

Otsing