Keldid: Euroopa hõimud — ajalugu, keel ja kultuur

Keldid: avasta Euroopa keldi hõimude ajalugu, keeled ja rikkalik kultuur — uskumatu pärand, kunst, lahingud ja traditsioonid, mis kujundasid Euroopat.

Keldid olid suur grupp kaukaasia hõime Euroopas. Nad ilmusid esimest korda varasel rauaajal, umbes 1200 eKr Austrias. Nimetus "keldid" pärineb kreeklastelt. Roomlased nimetasid neid "gallialased". Nad pärinesid Hallstati ja La Tène'i kultuuridest. Nende kultuur ja geenid levisid suures osas Euroopast ning selleks ajaks, kui kreeklased ja hiljem roomlased hakkasid esile kerkima, olid Briti saared ja osa Lääne-, Lõuna- ja Ida-Euroopast keldid - kõige silmapaistvamad keldi hõimud olid Gallias. Keldid rääkisid keldi keeli. Tänapäeval on säilinud keldi keeled bretooni, korniši, valsi ja gaeli keeled.

Päritolu, levik ja keeled

Keldi rahvad kuuluvad indoeuroopa keelte rühma ning arheoloogilised kultuurid, mida tavaliselt seostatakse kelti keelte levikuga, on eelkõige Hallstati ja La Tène'i kultuurid. Kuigi mõnes vanemas kirjanduses võidi neid ekslikult seostada ka Kaukaasiaga, on kaasaegsed keeleteadlased ja arheoloogid keldi päritolu paiknenud selgelt Indo-Euroopa taustale ning nende laiem levik Euroopas tekkis rauaajal ja hiljem.

Keldi keelte rühm jaguneb peamiselt kaheks suuremaks haruks: põhjapoolseteks gaeli keel(t)eks (nt iiri ja šoti gaeli) ning lõunapoolseteks britooni (Brythonic) keel(t)eks (nt valsi, korniši ja bretooni). Mõned keldi rühmad rändasid ja asusid ajapikku ka kaugemale — tuntud näide on Galatia Anatoolias.

Kultuur, kunst ja ühiskond

Keldi ühiskond ja tehnoloogia ei olnud küll nii arenenud kui roomlaste oma aja kohta, kuid kaugel sellest, et olla primitiivne. Keldid elasid eetikakoodeksitel ja aukoodeksitel põhinevat eluviisi ning neil oli välja kujunenud omaette kultuur, mis oli täis ainulaadseid joonistusi, skulptuure, ehteid, folkloori ning ehituskujundusi ja -tehnikaid. Nad olid ka osavad seppade, põlluharimise ja diplomaatia alal.

La Tène'i kunstistiil — kaarjad ornamentmotiivid, loomu- ja abstraktsed kujundid — on keldi materjalikultuuri tuntuim tunnus. Metallikunst (torqid, fibulad, ehted), puunikerdus ja kivilõige olid kõrgelt arenenud. Suuremad asulakogukonnad, nn oppida, toimisid laiemate kaubandus- ja töökeskustena. Ühiskondlikult oli esindatud aristokraatia (sõdalasklass), talupojad, käsitöölised ja vaimulikud (nt druiidid), kellel oli suur tähendus seaduste, rituaalide ja hariduse vahendamisel.

Sõjandus, relvad ja rindekultuur

Keldi sõdalased kandsid sõjavärvi ja püüdsid oma vaenlasi sõjahüüetega hirmutada. Hõimudel olid lahinguks erinevad riietusnormid; mõned sõdalased kandsid ketisoomust ja/või nahkveste, mõned kandsid ainult riideid ja mõned võitlesid teadaolevalt täiesti alasti. Neil oli ka oma tüüpi mõõk, mis oli väga tugev, ja kilp, mis oli väga kaitsev.

Keldi relvastusse kuulusid sageli pika lõikava teraga mõõgad (La Tène tüüpi), suured puidust või metallkorpusega kilbid, oda ja nooled. Mõnel alal kasutati elevandivaba taktikat, näiteks väikesed väed, ratsavägi ja vankrid või šarvudel põhinev liikumine. Keldi sõjaline maine, silmapaistev lähenemine vägivalla ristumisele ja sõjaline eepika aitasid neile klassikalistes allikates (kreeka ja rooma autorid) tähelepanu tuua.

Rooma laiendamine ja ajaloolised konfliktid

Kui Rooma Vabariik hakkas laienema, muutusid gallialased ja roomlased teineteise suhtes väga vaenulikuks ja sattusid mitmel korral vastamisi, kuid lõpuks suutsid roomlased neid siiski võita ja vallutasid lõpuks suurema osa Euroopa keldi hõimudest ning valitsesid neid kuni Lääne-Rooma impeeriumi lagunemiseni. Keldi hõimud sõdisid ka omavahel. Pärast võitnud lahingut lõikasid keldid oma vaenlastelt pead maha ja viisid need koju.

Rooma ja keldi suhted on ajalookirjanduses hästi dokumenteeritud — tuntud on Julius Caesar'i vallutused Gallias (I sajand eKr) ning tõsisem vastuseis, mille juhtis Vercingetorix. Briti saartel tõusis hiljem üha enam esile vastupanu, näiteks Boudicca juhtimisel. Roomastumise ja romaniseerumise protsess muutis palju mandri-Gallia elanike eluviisi, seadust ja keelt, kuid keldi kultuuri ja tavad jäid paljuski ellu äärealadel.

Pärast rooma aega ja keldi pärand tänapäeval

Rooma impeeriumi lagunemise ajal sattus enamik vanu keldi alasid germaani hõimude võimu alla ja nad ühinesid rooma-keldi suguvõsaga (inimesed, kellel on nii rooma kui ka keldi päritolu), moodustades lõpuks mitmed tänapäeva Euroopa riigid, näiteks Portugal, Hispaania, Prantsusmaa, Belgia, Šveits, Luksemburg, aga ka Lõuna- ja Lääne-Saksamaa. Territooriumid, mida peetakse endiselt keldirahvaks, on Iirimaa, Wales, Šotimaa, Mani saar, Cornwall ja Bretagne.

Tänapäeval on keldi pärand tuntav eelkõige keelte, rahvatraditsioonide, muusika, rahvaluule ja kohanimekirjanduse kaudu. Mõnes piirkonnas — näiteks Iirimaal, Šotimaal, Walesis, Bretagnes ja Cornwallis — on keldi keelte ja kultuuri elav taastumine: keeleõpe, kirjanduslikud ja muusikalised traditsioonid, festivalid ning arheoloogiline uurimine aitavad säilitada ja edendada seda pärandit. Samuti on olemas liikumised, mis toetavad keldi identiteeti ja kultuurilist koostööd erinevate keldi rahvaste vahel.

Kokkuvõte

Keldid olid mitmekesine ja laialivalguv hõimude kogum, kelle mõju ulatus suures osas Euroopasse nii muinas- kui varakeskaegsel perioodil. Kuigi paljud keldi kogukonnad romaniseerusid või assimileerusid teiste rahvastega, on nende kultuuriline ja keeleteaduslik pärand säilinud ning elab edasi nii keeledes kui rahvatraditsioonides.

Küsimused ja vastused

K: Mis on nime "kelt" päritolu?

K: Millised olid mõned kõige tuntumad keldi hõimud?

K: Milliseid keeli rääkisid keldid?

K: Kui arenenud oli nende tehnoloogia?

K: Kuidas nad lahinguks riietusid?

K: Kes neid lõpuks vallutas?

K: Mis juhtus pärast Rooma langemist?

Otsing