Dekapiteerimine ja pea mahalõikamine: määratlus, ajalugu ja meetodid

Dekapiteerimine ja pea mahalõikamine: defineering, ajalugu ja meetodid — põhjalik ülevaade hukkamispraktikatest, giljotiinist kuni tänapäeva meetoditeni.

Dekapiteerimine ehk mahalõikamine tähendab elusolendi pea lahtilõikamist ülejäänud kehast. Pealelõikamine kasutatakse tavapäraselt tahtliku tegevuse puhul, näiteks karistuse, jahipidamise või tapmise ajal. Tähenduse täpsustamiseks eristatakse sageli tahtlikku ja juhuslikku pea eemaldamist: tahtlikul puhul räägitakse pealelõikamisest, juhuslikul või õnnetuslikul juhtumil — dekapiteerimisest. Sellised õnnetused võivad juhtuda näiteks autoõnnetuse, plahvatuse, tehaseõnnetuse või muude traumaolukordade tagajärjel, samuti võib pea eemaldamine olla seotud hukkamise või muude vägivallaaktidega; mõnikord mainitakse ka ebatavalisi põhjuste kõrvalekaldeid (nt pliiatsitera.)

Pealelõikamine on alati surmav, st lõppkokkuvõttes sureb teguohver peaaegu ilma erakorralise päästmiseta. See tuleneb sellest, et pea eemaldamisel katkeb aju verevarustus ja närvisignaalide edastus, mis lakkab kiiresti elutegevuse säilitamisest. On oluline märkida, et meditsiiniliselt võivad kehaosade refleksid ja liigutused pärast pea eemaldamist jätkuda lühikest aega, kuid need ei tähenda teadlikku elu.

Dekapiteerimine võib kirjeldada ka pead juba surnud kehast eemaldamist. Sellistel juhtudel on pea sageli kasutusel kas trofeena, sõjalise või sümboolse hoiatusena või teaduslikel ja õiguslikel eesmärkidel (nt forensika või anatoomia). Sellised praktikaid käsitletakse eri kultuurides ja ajaloolistes kontekstides erinevalt ning sageli nad on seotud tabudega.

Ajalooline kasutus ja metoodika

Ajalooliselt on dekapiteerimine olnud nii karistusmeetod kui ka sõjaline või rituaalne akt. Euroopa ja eriti Põhja- ja Kesk-Euroopa riikides olid ebavõrdsetes sotsiaalsetes tingimustes erinevad meetodid: aadlike hukkamine võis toimuda mõõgaga, tavalisel rahval sageli kirvega. Ka giljotiin kujunes 18.–19. sajandil paljudes riikides ametlikuks ja „tsiviliseeritumaks“ tapmisviisiks, sest see võimaldas kiiret ja ühtlast hukkamist (giljotiiniga).

Mõned ajaloolised märksõnad, mis artiklis mainitud: Soomes on dokumenteeritud juhtumeid, näiteks 1822. aasta hukkamine talupoja Tahvo Putkoneni puhul; Rootsis on teada juhtumeid 19.–20. sajandil ja sageli tõstetakse esile ka 1910. aasta juhtumite konteksti. Euroopa hilisemates õigussüsteemides hakati lõpuks surmanuhtlust ja selle brutaliseeritud vorme piirama ja kaotama ning kohati asendati need teist liiki karistustega.

Euroopa viimane giljotiiniga hukkamine on sageli viidatud juhtumile 1977. aastal, mil Tuneesia päritolu kurjategija Hamida Djandoubi hukati Prantsusmaal giljotiiniga. See sündmus jäi paljude riikide surmanuhtluse kaotamise katalüsaatoriks.

Tänapäevane õiguslik ja kultuuriline olukord

Tänapäeval on enamik maailma riike kaotanud surmanuhtluse või loobunud avalikest ja veristest täideviimistest ning inimõiguste organisatsioonid ja rahvusvahelised lepingud avaldavad survet selliste praktikate lõpetamiseks. Siiski kasutatakse dekapiteerimist mõnes riigis jätkuvalt hukkamisviisina; näiteks on teatatud, et mõned araabia riigid ja ka teatud endised Prantsuse kolooniad kasutavad hukkamisel pealelõikamist. Saudi Araabias on ajalooliselt pealelõikamine olnud praktikas, kus süüdimõistetutele on mõnikord pead maha lõigatud mõõgaga.

Surmanuhtluse ja selle täideviimise eetiline ja õiguslik hindamine on endiselt aktuaalne: küsimused inimväärikusest, karistuse tulemuslikkusest kuritegevuse vastu ja kohtupidamise vigadest on arutelude keskmes. Rahvusvahelised inimõiguseorganisatsioonid (nt Amnesty International) ja ÜRO organid kutsuvad üldjuhul surmanuhtluse täielikuks kaotamiseks.

Forensika ja meditsiiniline vaatenurk

Forensikas käsitletakse dekapiteerimist nii surma põhjusena kui ka postmortem-hävinguna (nt pea eemaldamine surnud isikult trofee või ähvardusmärgi eesmärgil). Kriminaaltehnilises uurimises on oluline määrata, kas pea eemaldamine toimus enne või pärast surma — selleks kasutatakse haavade, verejooksu, elundisiseseid muutuste ja muude markerite analüüsi. Haavade serveerimisjooned ja verejooksu märke võib oskusteabega määrata kui ante- või postmortem kahjustust.

Terminoloogia ja inimese roll

Hukkamiste teostajat nimetatakse ajalooliselt eri keeltes erinevalt. Eesti keeles kasutatakse üldisemaid termineid nagu „välitäitja“ või „tapja“, ent tekstis mainitud >b on üks võimalik väljend, mida mõnikord kasutatakse kõnekeelses või ajaloolises kontekstis kui tõlget ingliskeelsele väljendile „headsman“ või „executioner“. Tänapäeval on ametlikud täitjad harvemini seotud käsitsi teostatud surmaga, kuna enamik riike kasutab teiseseid surmanuhtluse täideviimise meetodeid või on selle kaotanud.

Oluline on säilitada tundlik ja ettevaatlik toon, kui kajastatakse vägivaldseid teemasid. Dekapiteerimine puudutab nii meditsiinilisi, õiguslikke, ajaloolisi kui ka inimõigusalaseid aspekte ning selle käsitlemisel tasub lähtuda faktipõhisusest ja inimväärikuse austamisest.

Kuulsad inimesed, kes on maha peetud

Piibli

• Goliath
• Ristija Johannes evangeeliumides
• Holofernes Juuditi raamatus
• Apostel Jaakobus, traditsiooniliselt
• Apostel Paulus, traditsiooniliselt

Hiina

• Guan Yu

Inglismaa

• Anne Boleyn (1536)
• Catherine Howard (1542)
• Lady Jane Grey (1554)
• Maarja,Šotikuninganna (1587)
• Sir Walter Raleigh (1618)
• Charles I, Inglismaa ja Šotimaa kuningas (1649)
• Blackbeard (1718)

Koloniaal-Ameerika

• Panama: Vasco Núñez de Balboa (1519): Vasco Núñez de Balboa (1519)

Frisia

• Wijerd Jelckama

Prantsuse revolutsioon

• Marie Antoinette
• Prantsusmaa Louis XVI
• Madame du Barry
• Maximilien Robespierre

Iraak

• Shosei Koda
• Kim Sun-il
• Kenneth Bigley
• Nick Berg
• Eugene Armstrong
• Jack Hensley
• Maher Kemal
• Barzan Ibrahim al-Tikriti

Šveits

• Wildhans von Breitenlandenberg ja 61 kaaslast pärast Greifensee piiramist Vana-Z Zürichi sõja ajal (1444).

Saudi Araabia

• Paul Marshall Johnson, Jr.

Piraadi Blackbeardi pea oli pärast tema surma trofeena välja pandud


Leedi Jane Grey valmistub oma kaela panema. Inglismaal tehti enamik mahalöömisi kirve ja klotsi abil.

Küsimused ja vastused

K: Mis on dekapiteerimine?

K: Kuidas toimub tavaliselt mahalõikamine?

K: Mis juhtub siis, kui keegi dekapeeritakse?

K: Kas dekapiteerimist kasutatakse kunagi hukkamisviisina?

K: Kes teostab mahalööke?

K: Millal kasutati Skandinaavia maades surmanuhtluse ühe vormina mahalöömist?

K: Millal oli viimane kord, kui Euroopas kedagi mõrva eest giljoteeriti?

Otsing