Dreyfusi afäär — Alfred Dreyfus, XIX sajandi skandaal ja antisemitism

Dreyfuse'i afäär oli üks suurimaid skandaale Prantsusmaa ajaloos. See juhtus 19. sajandi lõpus. Tegemist oli Alfred Dreyfus'ga, kes oli Prantsuse armee juudi ohvitser.

1894. aastal süüdistati Dreyfust spioonina ning teda süüdistati kuritegudes Prantsusmaa vastu. Arvati, et ta kirjutas sakslastele kirju, milles rääkis neile Prantsuse armee saladustest.

Tema karistuseks oli saata ta elu lõpuni Lõuna-Ameerikas asuvale vanglasaarele.

Kui ta oli vanglas, pidasid inimesed (peamiselt tema vend Mathieu ja üks kõrge ohvitser nimega Picquart) teda süütuks. Nad tõestasid, et teine sõdur, major Esterhazy, oli süüdi. Kuid sõjavägi ei tahtnud tunnistada, et ta oli eksinud. Nad keeldusid teda vabastamast. Lõpuks muutusid tõendid Dreyfuse süütuse kohta nii tugevaks, et valitsus pidi nõudma uut kohtuprotsessi. Uuel kohtuprotsessil tunnistas armee ta taas süüdi. Prantsusmaa president, kes ei tahtnud, et süütu mees enam kannataks, andis 1899. aastal Dreyfusele armu.

Dreyfus vabastati. Seitse aastat hiljem kuulutati ta ametlikult süütuks ja lubati tagasi armeesse.

Juhtum jagas Prantsusmaad inimesteks, kes arvasid, et Dreyfus oli tõepoolest spioon, ja inimesteks, kes arvasid, et ta oli süütu. Paljud neist, kes arvasid, et Dreyfus oli spioon, vihkasid juute ja uskusid, et ta oli kurjategija, sest ta oli juut ja et juut ei saa olla hea prantslane; seda uskumust nimetatakse antisemitismiks. Teised arvasid, et armees ei saa küsitleda. Teine pool uskus, et süütut meest ei tohi vangistada, ja kartis, et Dreyfuse vaenlased on ka Prantsusmaa vaenlased.

Taust ja süüdistuse alus

1894. aastal leiti Paris'ist nn bordereau — dokument, mis sisaldas loetelu Prantsuse armee saladustest. Dokument seostati saksa sõjaväeluurega ning selle alusel süüdistati Dreyfust spionaažis. Kohtuprotsess oli sõjaväeline ja salastatud; Dreyfus mõisteti 1894. aasta detsembris süüdi ning saadeti Devil’s Island tüüpi karistusalale Prantsuse Guajaanas.

Pöördumine ja uued tõendid

Algsest kohtuotsusest hakkasid kahtlema tema vend Mathieu Dreyfus ja mõned avalikkuse tegelased. Üks tähtsamaid justiitsjuurdluse tegelasi oli kolonel Georges Picquart, kes avastas, et salajased kirjavahetuse jäljed viitavad hoopis major Ferdinand Walsin-Esterházyle. Picquart püüdis juhtumit uurida, kuid sõjaväeline juhtkond varjas ja alla surus tema leidusid.

Samuti tuli ilmsiks, et sõjaväe uurija Hubert-Joseph Henry võltsis mõningaid dokumente, et kinnitada Dreyfuse süüd. Kui võltsing avalikuks tuli, oli see löök sõjaväele: Henry tunnistas, et oli võltsinud dokumente, ja mõni aeg hiljem sooritas enesetapu.

„J'accuse...!“ ja avalik debatt

Asjaotsuse avalikuks pöördumiseks oli otsustava tähtsusega kirjaniku Émile Zola tuntud artikkel J'accuse...! (13. jaanuar 1898), milles ta süüdistas sõjaväge ja valitsust õigusetuses ja antisemitismis. Zola avaldus avaldas avalikkusele suurt mõju: sellega tekkis selge lahknemine Dreyfus'i pooldajate (Dreyfusards) ja vastaste (anti-Dreyfusards) vahel. Zola ja teised Dreyfuse kaitsjaid kohtuprotsessidel rünnati, Zola ise pidi Prantsusmaalt põgenema.

Kohtuprotsessid, armu ja lõplik rehabilitatsioon

Pärast kaua kestnud avalikku survet toimus 1899. aastal Rennes'is uus sõjaväeline protsess, kus Dreyfusile mõistetud karistus mõnevõrra leevendati, kuid ta tunnistati taas osaliselt süüdi. Sama aasta lõpus otsustas riigipea anda talle armu ning Dreyfus vabastati vanglast. Samas jäi armustuse ja õigeksmõistmise vaheline erinevus: arm on andestus, mitte süütuse ametlik tunnistus.

Kohtulik lõpp saabus 1906. aastal, kui Prantsuse kõrgeim kohus, Cour de cassation, tühistas kõik tõendid ja mõistis Alfred Dreyfuse ametlikult süütuks. Ta kutsuti tagasi armeesse ning talle anti taas ametikoht ja au. Dreyfus teenis hiljem veel Prantsuse armees ning pühendus oma riigile kuni eluaegse pensionini.

Oluline mõju ja tähendus

Poliitiline lõhestumine: afäär lõhestas Prantsusmaa ühiskonna — linnas ja kultuuriringkondades olid tugevad proua- ja proffigrupid.
Antisemitismi paljastamine: juhtum tõi esile laialdased antisemiitlikud hoiakud ja näitas, kuidas eelarvamused võivad mõjutada õigussüsteemi.
Ajakirjanduse ja avaliku arvamuse roll: ajakirjandus, avalikud kirjutised ja intellektuaalid mängisid võtmerolli Dreyfuse rehabiliteerimisel.
Rahvusvaheline mõju: afäär mõjutas Euroopa poliitikat — näiteks kiirendas see osaliselt Theodor Herzli mõtteid ja tema püüdlusi juudi rahvusliku liikumise ehk sionismi suunas.
Õigusriigi ja sõjaväe kontroll: juhtum tõi kaasa surve reformide järele, et tõhustada sõjaväelist vastutust ja parandada kohtusüsteemi läbipaistvust.

Peamised tegelased

Alfred Dreyfus — prantsuse ofitser, juhtumi kannatanud.
Mathieu Dreyfus — Alfredi vend, kes juhtis tema kaitset ja kampaaniat.
Georges Picquart — sõjaväeohvitser, kes avastas Esterházy seose ja püüdis tõendeid avalikustada.
Ferdinand Walsin-Esterházy — ohvitser, keda lõpuks kahtlustati tegeliku lekke allikana.
Hubert-Joseph Henry — sõjaväeametnik, kes võltsis tõendeid ja hiljem tunnistas seda.
Émile Zola — kirjanik, kelle artikkel J'accuse muutis afääri avalikuks moraalseks küsimuseks.

Kuigi Dreyfus lõpuks ametlikult õigeks mõisteti, jäi afääriks tähtis õppetund: kuidas eelarvamused, suletud institutsioonid ja poliitiline surve võivad kahjustada üksikisiku õigusi ning ohustada õigusriigi põhimõtteid. Dreyfuse afäär on jäänud tähtsaks hoiatuseks demokraatiale, vaba ajakirjanduse ja õiguse sõltumatuse vajalikkusele.

Emile Zola avaldas kuulsa kirja "J'Accuse", milles ta kaebas, et Prantsusmaa valitsus oli Alfred Dreyfuse suhtes väga ebaõiglane.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Dreyfuse afäär?

V: Dreyfuse afäär oli üks suurimaid skandaale Prantsusmaa ajaloos. See juhtus 19. sajandi lõpus ja oli seotud Alfred Dreyfus'ga, Prantsuse armee juudi ohvitseriga, keda süüdistati spioonina ja Prantsusmaa vastu suunatud kuritegudes.

K: Kes arvas, et Dreyfus oli süütu?

V: Sellised inimesed nagu tema vend Mathieu ja kõrge ohvitser Picquart arvasid, et ta oli süütu. Nad tõestasid, et süüdi oli hoopis teine sõdur, major Esterhazy.

K: Kuidas nad tõestasid tema süütust?

V: Nad esitasid tõendeid, mis said nii tugevaks, et sundisid valitsust nõudma tema jaoks uut kohtuprotsessi. Sellel uuel kohtuprotsessil tunnistas sõjavägi ta vaatamata nende jõupingutustele taas süüdi.

K: Mis juhtus pärast seda, kui ta süüdi tunnistati?

V: Prantsusmaa president andis talle 1899. aastal armu ja vabastas ta vanglast, kuna ei tahtnud, et süütu mees enam kannataks. Seitse aastat hiljem kuulutati ta ametlikult süütuks ja lubati tagasi armeesse.

K: Kuidas reageerisid inimesed sellele afäärile?

V: See afäär jagas Prantsusmaa kahte poole - need, kes arvasid, et Dreyfus oli tõesti spioon, ja need, kes arvasid, et ta oli süütu. Paljud ühelt poolt vihkasid juute ja uskusid, et kuna ta oli juut, ei saa ta olla hea prantslane; seda uskumust nimetatakse antisemitismiks, samas kui teised teisel pool uskusid, et süütut meest ei tohiks vangistada, kartes, et selle taga on Prantsusmaa vaenlased.

K: Millisele saarele saadeti Dreyfus, kui ta süüdi tunnistati?

V: Kui ta esialgu süüdi tunnistati, saadeti ta eluks ajaks Lõuna-Ameerikas asuvale vanglasaarele, kus ta viibis, kuni Prantsusmaa president talle 1899. aastal armu andis.