Anne Boleyn — Inglismaa kuninganna-konsorts ja Elizabeth I ema (1501–1536)

Anne ilu kohta oli palju erinevaid arvamusi. Veneetsia päevikukirjanik Marino Sanuto kirjeldas Anne'i kui "mitte ühte maailma kõige ilusamatest naistest; ta on keskmist kasvu, räpane jume, pikk kael, lai suu, rind ei ole eriti kõrgendatud ... silmad, mis on mustad ja ilusad". Simon Grynée kirjutas 1531. aasta septembris Martin Bucerile, et Anne on "noor, hea välimusega, üsna tumeda jume". Lancelot de Carles nimetas teda "ilusaks" ja hea figuuriga. Ka üks 1528. aastal Pariisis viibinud venelane ütles, et ta on ilus. Kõige tuntuma kirjelduse Anne'i kohta kirjutas katoliiklane Nicholas Sanders 1586. aastal. Ta kirjutas selle mitu aastat pärast Anne'i surma. Kuigi see on kõige kuulsam, on see tõenäoliselt ka kõige vähem korrektne kirjeldus. "Anne Boleyn," ütles ta, "oli üsna pikk ... mustade juustega ja ovaalse näoga, mille jume oli kahvatu, nagu oleks teda vaevanud kollatõbi. Tal oli ülemise huule all väljaulatuv hammas ja paremal käel kuus sõrme (mida ajaloolased nüüd ütlevad, et see ei vasta tõele). Tema lõua all oli suur wen, ja seetõttu kandis ta selle koleduse varjamiseks kõrget kleiti, mis kattis tema kurgu ... Ta oli ilus vaadata, ilusa suuga." Sanders ütles, et just Anne tõttu lahkus Henry katoliku kirikust. Sandersi sõnad Anne'i kohta tegid sellest, mida Eric Ives nimetas Anne Boleynist "koletislikuks legendiks". Anne oli ka hea tantsija. William Forrest, kes kirjutas moodsa luuletuse Katariina Aragoni kohta, kiitis Anne tantsimist. Ta ütles, et tal oli "mööduv suurepärane" oskus tantsijana. "Siin", kirjutas ta, "oli [värske noor neiu, kes oskas komistada ja minna".

Anne varase elu kohta on teada vähe kindlat teavet, alustades tema sünniajast ja -kohast. Ta sündis kas 1501. või 1507. aastal, sest ühe allika kohaselt oli ta 1521. aastal Prantsusmaalt naastes 20aastane, teise kohaselt ei olnud ta 1536. aastal, kui ta suri, veel 29aastane. Sünnikoht oli kas Blickling Hall Norfolkis või Hever Castle Kentis. Ta oli õukondlase ja hilisema diplomaadi Sir Thomas Boleyni ja tema abikaasa Lady Elizabeth Howardi, Norfolki hertsogi tütre, tütar. Tal oli kaks õde-venda: õde Mary ja vend George.

Anne'i varajane haridus oli tema klassi tüdrukute jaoks samasugune. Tema akadeemiline haridus piirdus aritmeetika, perekonna genealoogia, grammatika, ajaloo, lugemise ja kirjutamisega. Ta oli saanud tugeva religiooni- ja pühakirjakasvatuse, sest Boleynid olid kindlate usuliste tõekspidamistega perekond. Anne omandas kodused oskused, nagu tantsimine, tikkimine, head kombed ja kõlblus, majapidamisjuhtimine, muusika, õmblemine ja laulmine, ning paistis silma mitme muusikainstrumendi, sealhulgas plokkflöödi, harfi, laulu ja virginali mängimisega. Ta õppis mängima selliseid mänge nagu kaardid, male ja täringumängud ning harrastama looduslike tegevusi nagu vibulaskmine, haakalaskmine, ratsutamine ja jahipidamine. Anne'ile õpetati ka kuulekust meeste suhtes, mis oli kõigepealt tema isa ja seejärel abikaasa suhtes, kui ta oli abiellunud.

1513. aastal saadeti ta hariduse omandamiseks Austria kuningliku Margit Austria õukonda Madalmaadesse. Anne õppis seal prantsuse keelt ning õppis kunsti, kultuuri, tantsu, kirjandust, muusikat ja luulet. Järgmisel aastal viidi ta Prantsuse õukonda, kui printsess Mary Tudor, kuningas Henry VIII noorem õde, abiellus Prantsuse kuninga Louis XII-ga. Anne jäi Prantsusmaale pärast Louis XII surma ja teenis kuninganna Claude'i õukonnana pärast Francis I troonile asumist. Kuninganna Claude'i majapidamises lõpetas Anne oma prantsuse keele õpinguid ja omandas põhjalikud teadmised prantsuse kultuurist ja etiketist. Lisaks inglise ja prantsuse keelele ning mõningatele itaalia keele oskusele oskas Anne ka ladina keelt. Samuti tekkis tal huvi moe ja religioosse filosoofia vastu, mis nõudis kirikureformi. Anne jäi Prantsusmaale kuni 1521. aasta talve lõpuni.

Anne kutsuti tagasi Inglismaale, et abielluda oma kaugema sugulase James Butleriga, lootuses lahendada Ormondi krahvkonna pärimisvaidlus. Kui see plaan siiski ebaõnnestus, leidis Thomas Boleyn oma tütrele koha Inglise õukonnas kuninganna Katariina õukonnana. Seal armus Anne Northumberlandi krahvi vanimasse poja Sir Henry Percy'sse ning nad kihlusid salaja, et abielluda, mis oli nende perekondade pahameeleks. Kardinal Wolsey käskis neid lahutada. Anne saadeti koju Heveri lossi ja Henry Percy oli sunnitud abielluma Shrewsbury krahvi Edward Talboti tütre leedi Mary Talbotiga. Anne süüdistas kardinal Wolseyt oma kaotatud armastuses ja oli otsustanud talle kätte maksta, sest ta oli teda "rumalaks tüdrukuks" nimetanud.

Anne tuli tagasi kuninglikku õukonda ja peagi armus kuningas Henrik temasse kirglikult. Ta tahtis, et ta saaks oma armukeseks, kuid Anne keeldus kategooriliselt, mis muutis Henriku iha tema järele veelgi suuremaks.

Kuningas Henriku abielust Aragoni Katariinaga oli sündinud ainult üks tütar, printsess Maria, keda ei peetud sobivaks valitsema riiki pärast tema surma. Henrik vajas poega, kes oleks tema järeltulija ja kindlustaks Tudorite dünastia, kuid Katariina oli nüüdseks liiga vana, et lapsi saada. Henry nägi siis Anne'i kui lahendust pärimisprobleemile ja otsustas lahutada Katariina, et ta saaks hoopis Anne'iga abielluda ja saada meessoost pärijaid.

Ta ütles, et abielu ei olnud kehtiv, sest Katariina oli enne Henryga abiellumist olnud abielus tema vanema venna, Walesi printsi Arthuriga. Artur oli surnud paar kuud pärast abielu sõlmimist viieteistkümneaastaselt ning paavst andis välja erilise vabastuse, kuna abielu ei olnud kunagi sõlmitud, nii et Katariina võis abielluda Henryga ja Hispaania ja Inglismaa vaheline liit oleks säilinud. Kuningas Henry arvas nüüd, et nende abielu ei oleks tohtinud üldse lubada ja et neid oli karistatud sellega, et nad ei saanud poegi. Ta tsiteeris piibli salmi, mis ütles, et "mees ei tohi abielluda oma venna naisega". Ta ütles, et ta tegi seda, mida ta pidas õigeks, kuigi ta armastas Katariinat endiselt, kuid tema südametunnistus ei lubanud tal naisega patuselt edasi elada. Abielulahutuse plaanid tekitasid palju kuulujutte nii õukonnas kui ka välismaal ja said tuntuks kui "kuninga suur asi".

Toimus erikohus, mida juhtis Wolsey, et otsustada, kas lahutus tuleks lubada. Kohale toodi Rooma paavsti ametnik ja toimus kohtuprotsess. Ametnik teatas, et ta ei suuda otsustada, mida teha. Ta soovis, et selle asemel otsustaks paavst. Paavst kartis solvata Püha Rooma keisrit Karl V, Katariina vennapoega, ja mis juhtuks, kui ta abielulahutuse lubaks. Ta ei teinud otsust. Vahepeal muutusid Anne ja kuningas Henrik üha kannatamatumaks.

Pärast seda, kui Anne oli saanud Pembroke'i markiisiks, tundis ta end piisavalt turvaliselt ja andis lõpuks 1532. aasta lõpus Henryle järele ning jäi peagi rasedaks. Et saada seaduslik troonipärija, tähendas see, et Anne ja Henry pidid oma liidu kiiresti legaliseerima ja seetõttu abiellusid nad salaja 25. jaanuaril 1533, kuigi abielulahutus ei olnud veel jõustunud.

Kuna Henry ei lootnud enam, et paavst talle abielu lahutab, kuulutas Canterbury uus peapiiskop Thomas Cranmer, Boleynide endine kaplan, järgmisel mais Henry abielu Aragoni Katariinaga ebaseaduslikuks. Katariina saadeti õukonnast minema Walesi leskprintsessi tiitliga, nagu poleks ta kunagi Henrikuga abielus olnudki.

Nüüd tunnistati Anne ametlikult Henriku seaduslikuks abikaasaks ja krooniti 1. juunil 1533 ametlikult Inglismaa kuningannaks. Nüüd oli vaja vaid poja sündi ja tema triumf oleks täielik.

Anne sünnitas 7. septembril 1533 tütre, tulevase Elizabeth I Inglismaa. Kuningas Henrik oli väga pettunud, pärast kõiki tema muresid ei olnud pärimisprobleem ikka veel lahendatud. Siiski jäi Anne peagi uuesti rasedaks, kuid see lõppes 1534. aasta suvel raseduse katkemisega. Henrik hakkas muretsema, et Anne ei suuda talle tervet meessoost last anda. Tundes kuninga pahameelt, muutus Anne üha ebakindlamaks ja raskemaks ning Henry hakkas temast väsima. Olukord halvenes alles siis, kui kuningas hakkas erilist tähelepanu pöörama õukonna daamile nimega Jane Seymour.

Kui 29. jaanuaril 1536 sünnitas Anne surnult sündinud poisslapse, tundis Henry end reetuna ja pöördus täielikult tema vastu, süüdistades teda selles, et ta oli teda nõiutud.

Henry uus sekretär Thomas Cromwell otsis võimalust, kuidas Anne'ist vabaneda, et Henry saaks uuesti abielluda. Ta leidis inimesi, kes väitsid, et Anne oli olnud teiste meeste armuke, kui ta oli kuningas Henriku abikaasa. Anne anti kohtusse ja ta tunnistati süüdi riigireetmises, abielurikkumises ja intsestis, kuigi ta oli tõenäoliselt süütu. Mehed, keda süüdistati tema armukesteks olemises, olid Sir Francis Weston, tema muusik Mark Smeaton, Sir Henry Norris, William Brereton ja tema vend vikont Rochford George Boleyn. Kõik nad mõisteti süüdi ja hukati.

Anne hukati 19. mail 1536 Londoni Toweris, Londonis, Inglismaal. Ta maeti Londoni Toweris asuvasse Saint Peter ad Vincula kuninglikusse kabelisse (Chapel Royal of Saint Peter ad Vincula).